DAY 1
Nonii-noniii-noniii! Ongi Palangal käidud, well done!! Neljapäevast laupäevani olime Palangal. Eks me olime arvestanud, et augustikuu viimastel nädalatel ei ole oodata ei tea missugust kuumust. Ilma kohta võibki seega öelda - normaalne, soe, mõnus. Ma ei tea, samas oli jällegi hea, et ei olnud kuuuumust, sest enamus ajast me jalutasime niisama ringi ja vähemalt ei higistanud. :D Tahtsime lihtsalt puhkama minna (ausalt öeldes läksime ka sellepärast, et oleks linnuke juures, et oleme midagi lõpuks suvel tarka ka teinud).
Pidime sõitma hakkama kolmapäeva öösel vastu neljapäeva - 5.00 hommikul. Poistel tuli aga selline idee, et võiks juba kolmapäeva õhtul sõitma hakata. Ma olin ise juba rahulikult voodis, kreemitatud, pestud jne, aga vahet ei ole :D. See oli üsnagi hea mõte tegelikult. Ei olnud vahepeal mingisugust paar tundi magamist ja pool unisena sõitmist.
When you see it you´ll s*it bricks
Neljapäeva hommikul umbes kella seitsme ajal olimegi Palangal. Minul läks hommik eriti hästi, sest üllatus-üllatus täpselt reisi ajaks sain ma põiepõletiku! "Väga tore!" Kui me Palangale jõudsime, siis minu ainuke mõte oli: "Võtame ettejuhtuva korteri ja läheme sinna, ma enam ei suuda!" Palangal on teatavasti nii, et tee ääres rendivad inimesed kortereid välja. Umbes lõuna ajal on neid tädikesi seal nii palju! Nad lausa hüppavad sulle autosse sisse ja hakkavad kauplema. Jooksevad kokku nagu sääsed pekitüki peale. :D Kuid jällegi ülla-ülla, me jõudsime sinna ju nii vara! Peaaegu mitte keegi ei paku sulle kell seitse hommikul korterit! Milline piin! Otsustasime sõita selle maja juurde, kus poisid eelmine aasta ööbisid - koputasime ja koputasime aga ei kedagi. Sõitsime siis sinna tee äärde tagasi ja õnneks üks mees oligi valmis meile korterit näitama.
Pilt üleval on magamistuba (saime selle Tõnuga endale, jee). Ma vabandan segaduse pärast (hihi). Kohe hommikul läksid poisid magama ja mina ka teki alla. Mul ei olnud ühtegi teed kaasas ega antibiootikumegi (kas kirjutasin õigesti?) - mul on see põiepõletik juba krooniline, kui natuke külma saan, siis on jamasti. Kõik läksid puhkama peale Tõnu - tema läks mulle apteegist teed tooma ja siis ka poest läbi. Nunnukene pidi minema poodi ja vene keeles küsima teed. Korrutasin talle mitu korda selle tee nime ja mul endal läks isegi meelest aga temal oli ikka meeles!
Oh mind udupead küll! Ma vaiksel iga päev õpetan Tõnut vene keeles rääkima ja õpetan sõnu ka. (Tõnu ise õppis koolis saksa keelt mitte vene keelt). Aga ta on keeltes tugev ja ta oskab juba päris hästi suhelda võrreldes nendega, kes koolis ca 6-7 aastat vene keelt õpivad! Ta sõitis terve see tee seitse tundi + eelmine päev oli raske päev tööl ja magamata... ma olin nii tänulik talle... ta on mulle ikka nii kallis ja hea! Ta hoolitses minu eest ja oli mulle toeks... nagu alati! Mitte keegi teine ei mõista mind paremini kui tema ja mitte keegi ei suudaks temast parem olla. Ma lihtsalt nii väga armastan teda!
Jõin sellel hommikul ära ikka väääääga palju keevat/kuuma vett ja lisaks sellele pärast teed. Teised poisid küsisid, et kas ma iga päev joon nii palju teed... :D Aga tegelikult ma joon jah hästi palju teed, olen rohelise tee fänn... Kogu aeg on tass kõrval. :) Praegu ka! :) Õhtuks olin aga jällegi back in track!!
Meil oli selles mõttes täiega äge korter. Kahetoaline. Dušš/vets, ilus köök, pesumasin (haha, lihtsalt mainin ära), väga avar ja valge... NO ja millest me räägime. Külmkapp nimega ARDO. Mida veel elult tahta? Ok-ok! Hinna kauplesin ma muidugi veel alla, pakuti 220 aga saime 200 (litti). Tegelikult oleks veel saanud kaubelda aga mõtlesime, et see korter tundub täiesti OK olevat ja las ta jääda.
Kui pärastlõunal kõht tühjaks läks, mõtlesimegi jalutama minna ja kusagil midagi hamba alla ka võtta. Leidsime iseenesest väga ilusa koha, kus väljas oli mõnus istuda. Hinnad olid ka täiesti normaalsed. Mina otsustasin võtta kartuliroa, sest leedukat teevad hästi kartulipraade (Tõnu ütles). Sellel prael oli väga eksootiline nimetus. Mõtlesin, et mis seal ikka - proovime ära. Kätte saingi sellise lõbusa friikartulid viineritega. :D Olin kergelt öeldes pettunud, sest ootused olid suuremad. Poisid sõid aga Zeppeliini, mis on Leedu rahvustoit. Mina seda endale ei võtnud, sest ma olen seda söönud kunagi paar aastat tagasi Leedus ja mulle see absoluutselt ei maitsenud. Mäletan, et ostsime iga üks proovimiseks lauda tol korral ja kõik jäi söömata! Tõnule ja Janekile see toit aga maitseb. Kristo ja Mihkel võtsid lihtsalt proovimiseks ning ega nemadki midagi halba ei ütlenud. Eks maitsed on erinevad. :)
Kristo
Tõnu kullake :))
Janek
Mihkel
See pilt meeldib mulle nii väga... üritasin tabada neid hiilivad laineid
Küll oli vapper linnuke! Lained pekslesid vastu kive aga tema ei jätnud jonni seal olemast..
Nüüd see papagoiga pilt! Alati olen ma Palangal tahtnud teha papagoiga või maoga pilti ja tol korral tegingi ära. Papagoi oli nii nunnu ja kelmikas aga tema omanik... Totaalne... Esiteks ta kuidagilt tiris mind sinna tausta juurde, krabas mult käest. Ma ütlesin talle, et ma saan ise ka sinna, tema ikka kordab, et mine sinna-mine sinna-mine sinna! Siis seletab, kuidas kätt hoidma pean. Hoidsingi nii nagu pidin aga papagoi oli raske ja ta hakkas nagu ära vajuma ja õrnalt hakkas tiibadega vehkima ja tahtis ära lennata. See mees siis hakkas mind sõimama, et ma ei oska hoida, et näitas mulle ju kuidas peab ja miks ma nüüd ei hoia ja mis mul viga on. Ma ütlesin talle, et sellepärast ei pea sa mind kohe sõimama hakkama, et ma ka ju esimest korda hoian lindu käes! Siis jäi natuke vaiksemaks aga podises edasi. Pildid ei kukkunud ka eriti hästi välja, sest mul oli esiteks täiega ebamugav ning mõtlesin kogu aja, et tahaks sellele mehele virutada... Ma olin tõesti Pissed off!! Nii kahju sellest linnust, et tal selline ülbe omanik on. "Ooo-jee-mul-on-papagoi-ma-võin-ülbe olla!"
Kõige tagatipuks sõi automaat minu pangakaardi ära. No täiesti minu päev ju? Võtsin vähe sularaha kaasa ja kõik raha oli kaardil. Kusjuures, kui automaadi juurde läksin, mõtlesin samal ajal, et äkki sööb masin mu kaardi ära... nii kahtlane automaat oli. Kõik on ikka mõtlemises kinni! :D Õnneks lahenes kõik hästi, emps saatis Tõnule raha ja saime ilusti hakkama.
Sellel samal õhtul saime juhuslikult tuttavaks kahe Leedu tüdrukuga. Kristo leidis endale tüdruku. :D Nad olid toredad ja mõnus oli õhtut koos nendega veeta!
Sain vähemalt tantsima minna, poisid ikka ei viitsinud ju!
Tõnu kinkis mulle samal õhtul tänaval ühe pika-pika roosi, millel ma lõpuks kõik okkad maha kakkusin, sest need teid aii! See kõik tundus nagu filmis... Sain selle roosi, siis järsku tõmbab Tõnul mult käest ja tirib ühe putka juurde, kus pidi nooltega õhupallid katki viskama, et mänguasja võita. Tõnu kuulis nimelt sealt putkast Shaggy laulu "Angel", mis kiiresti edasi keriti aga ta palus selle laulu uuesti käima panna ja siis üritas nooltega õhupallidele pihta saada! Sain ühe väikse aga nunnu võtmehoidja! :)) Mul tuli pisar silma, sest varem laulis Tõnu mulle alati seda laulu, sest see oli päris kaua tema lemmik laul. :)
DAY 2
Teisel päeval me esialgu pool päeva magasime ja siis seadsime sammud (või autorattad?) sellisele poolsaarele nagu Nida. Kirjeldamaks pilti üleval - Janek otsustas, nii lihtsalt nalja tegemiseks, poest ära varastada toidukorvi. Loomulikult korvi sisu eest oli ta maksnud. Mõtles, et toidukorv oleks selline lahe meene Palangast. Haahaa, te kindlasti peate meid täielikeks opakateks... aga me oleme ka! Kui ilusasti-kenasti olime autosse juba ennast ära sättinud, vaatasime tahavaatepeeglist, et keegi vilistab ja jookseb - loomulikult turvamees! Sama kiirelt tegime ka meie minekut!
Nidal me väga kaua ei seigelnud, sest ilm kiskus vihmaseks ja tuuliseks. Tegimegi nalja, et sõitsime ca 80km lihtsalt selleks, et kusagile sööma minna. Ühes Nida söögikohas ostsin mina pizzat, mille tainas ei maitsenud üldse hästi. Võin noh... üldse ei maitsenud see hästi. Me olime pettunud, sest poisid said ka väikese portsu, kuigi nad olid oioioiii kui näljased!!
Sõitsime, sõitsime, sõitsime ja järsku oli tee peal hobune! Hahaha!
Enne praamile minekut tuli teistele autojuhtidele ikka üks korralik etendus ka teha!
Kiusasid Tõnut!!!! Ja mina pildistasin :)
Kurikuulus külmkapp!
Viimasel õhtul vihma sadas nii kohutavalt kõvasti ja ootasime ainult, et see juba järele jääks või vähemalt natukenegi vaiksemaks. Lõpuks otsusasime ikkagi linna minna (meie korterist oli umbes 10 minutit kõndida sinna kesklinna, promenaadi juurde jne). Istusime niisama klubides ja baarides, sõitsime isegi nende ratastega, kus saab kabiinis istuda. Appi, kui kahju mul sellest poisist oli, kes mind ja Tõnud vedas! Kohe oli näha, et tal oli raske aga ta ei vingunud. Ta küsis sõidu eest 10 litti aga Tõnu ütles, et "I will give you 20 if you catch them!"
Muidugi, et see poiss hakkas pingutama. Tal oli palju vanem ratas, kui ta sõbral, kes vedas Kristot, Mihklit ja Janekit aga ikkagi jõudis järele! Lõpuks Tõnu ütles, et ära enam nii palju pinguta, et ma annan sulle nii või naa 20, sest ta oled tõeliselt tubli. Siis Tõnult tuli tahtmine ise ära proovida, kuidas selle ratta roolis olla. Siis sõidutaski Tõnu natukene maad meid. Poiss rääkis, et on kella neljast päeval tööl ja kell oli siis, hmm, 00.00 või 00.30... Ma ei mäleta täpselt. Vaesekene! Lõpuks andis Tõnule ühe purgi õlut ka, ma ei tea miks muidugi... Tundus talle sümpaatne, I guess? :D
Täiesti juhuslikult istusime ühes baaris eestlaste laua kõrvale ja hakkasime nendega ka juttu rääkima. Tegemist oli kahe paarikesega, nad olid umbes 20-30 aasta ringis kõik neli. Naised tundusid 20 ringis olevat aga ma tõesti ei teagi.. :D Mehed olid Soomes mingisuguse firma tegelinskid, tegelesid auto värvimisega jne (kui nende jutt vastas tõele).
Mihkel üritas umbes tund aega rääkida neile, et tal on vaja praktikale minna kuhugile, et äkki saaks nende juurde. Tüübid olid isegi juba nõus, küsisid Mihklilt igasguseid asju auto värvimise kohta, kogemustest jne, aga tegelikult õpib Mihkel koolis autolukksepaks või midagi sellist, mitte auto värvimist/ümbertöötlemist või mis iganes. :D Siis need mehed küsisid Mihkli käest tema allkirja kohta ja ta hakkas naerma... Nimelt igal autovärvijal on vist mingisugune oma allkiri, kõigil isiklik, omanäoline... Nii ta vahele jäigi oma jutuga!
Naine, kellega tuttavaks sain, oli nii sõbralik. Kohe nii hea meel oli, et üks eestlane võib ikka kohe nii sõbralik olla ja ilusti vastu võtta ja juttu ajama hakata. Väga paljud ju alguses tõrjuvad. Eriti tõrjutakse, kui mingi võõras tüdruk tuleb kampa, siis kohe mõeldakse ma ei tea mida. Selle neiuga aga leidsime kohe ühise jututeema ja lõpuks avastasime, et meil on samasugused jakid seljas! Eestlased Leedus, ühes lauas ja samasuguste jakkidega. No see on see Eesti!!! :D
DAY 3
Korterisse ostsime endale pizzasid ja nuudleid, ei hakanud midagi erilist ostma, sest käisime väljas nagunii söömas. Õhtul ja hommikul tegime pizzasid, mis tulid nii head, mulle igastahes täiega meeldisid, mmmm!! Lasime juustul hästi krõbedaks minna ja see oli lihtsalt delicious! Viimasel päeval ostsime kaasa kala ja rohkem midagi sel korral ei ostnudki - hakkasime kodu poole liikuma!
Elu nagu karussell
Sellised seiklused siis! Homme lähen jälle Voorimehe pubiga tööle. Sellises kohas nagu Jõgeveste toimub Klapperjaht. See peaks olema kusagil Hummuli lähedal? Igastahes jep, neljapäevast-pühapäevani jälle!
