Et mulle jäi kunagi kõrvu Tõnu mõte üheskoos ratsutama minekust, siis planeerisingi maikuu (juunis teostasime)
ümbriku sisu nii, et tema kunagi kõva-häälega-välja-öeldud-ammu-ununenud "uitmõte" ka teostatud saaks! :)
Tegin teise kooliaasta alguses enda instituudi veebiblogi jaoks intervjuu
kolmest suhtekorraldustudengist, kes tegelevad ratsutamisega ja õppisid tollal ka samal kursusel. Ratsasport on minu jaoks alati olnud mõneti kauge, ent samas äärmiselt põnev ala ja seetõttu olin juba artiklit kirjutades ning nende tüdrukutega suheldes elevil. Edaspidi olengi suhtlema jäänud neist ühe - Jessicaga, kes on juba üle kümne aasta ratsutamisega tegelenud ja kes on vastutav selle eest, et meil Tõnuga oli üks tõeliselt põnev ja armas pärastlõunane päev!
Hobustele külla & ratsutama sõitsime Ruilasse, väljaspool Tallinnat asuvasse väiksesse külla. Ja sealsamas, Ruila hobusetallis tervitaski meid Jessica, kes kooli kõrvalt ainult peamiselt juhendamisega tegeleb (ja nüüd juhei, õnnitlused bakakraadi puhul!) ja hetkel tallis ka perenaise-rolli täidab. Ehk siis hooldab ja hoolitseb, peseb-kammib-toidad-paitab ja muidu niisama asjatab. :) Ja kuna ta tunneb Ruila talli läbi ja lõhki, siis tema oligi see õige inimene tutvustamaks talli, hobuste & ratsutajate elu ja muidu "telgitaguseid".
Ja täitsa lõpp! Kuigi olen varem paar korda sadulas istunud ja nagu ennemgi ütlesin - ratsasporti väga imetlenud, siis alles nüüd hakkasin seda tõeliselt hindama. Ja väikestviisi mõtlesin, et kui tore oleks omada sellist priviligeeritud sidet hobustega ning sadulasse istuda enesekindla ja hea tundega. Ja olla oma ala äss! Praegu, pean ausalt tunnistama... istusin hobuse selga pisut värisedes ja kõrgust kartes. Ja nemad veel hüppavad hobustega! Tahaks ka!
Enne Ruilasse minekut uurisin Jessicalt, et kas peaksime midagi kaasa võtma või kuidas üldse riidesse panna jne-jne ja ta ütles, et kui tahame, siis võime hobustele porgandit kaasa võtta. Ja porgand oli meie salarelv - saime kohe kõikide ratsudega sõbraks!
Kõige suurem sõber oli loomulikult Röövlitütar Ron(j)ya, kellega sisetallis (vihmase ilma tõttu) mõned tiirud tegime ja selle eest porganditega üle külvasime! :D Ja kui nüüd esimest pilti vaatasite, siis mõistan teie uudishimu - ja uskuge või mitte, kuigi Tõnu on Ronyaga vaat, et sama pikkune, siis sellegipoolest sai tema ka natukene ratsutada. :) Tõnu tundis hobuse seljas end isegi paremini kui mina, hakkas kohe käsi lahti laskma ja muid trikke tegema!
Aitäh Sulle Jessica veel kord mõnusa pärastlõuna eest, ingel oled!
