ELU VÄIKESTE ASJADE VÕLU

Kuna enamasti on minu teekonnad jalutuskäigu kaugustel, siis saan päris tihti enda mõtetega üksi olla ja neid pikalt ka analüüsida. Avastasin kord koduteel kuidas koeraga jalutav pere ja näiteks sügisvärvides puulehed mind hetkega rõõmsaks tegid. See pole ilmselt üllatus, et loomad muudavadki inimesed õnnelikuks ja loomulikult on tore, et sügis endast tõelisel moel märku annab, küsimus on aga see, et kui palju me võtame aega selliste elu väikeste asjade märkamiseks? Ja kui palju me laseme nendel pealtnäha väikstel asjadel endale rõõmu valmistada?

Mul on praegu peas tuhat erinevat mõtet ja ma vist ei oska hetkel alustada kohast, mis kõik need mõtted loogiliselt kokku võtaks, aga ma püüan ehk lihtsalt otsast kirjutama hakata.

Elan Tallinnas nüüd juba kolmandat aastat ja nende aastate jooksul olen mõistnud, et enim rõõmustavad mind ikkagi need reeded, kui koju sõidan. Tunnen, et vajan vähmalt iga kahe nädala tagant sellele pealinna rütmile väikest enerigalaengut ja kodus olles seda ma just saangi. Põhjuseid on mitmeid, üks ehk see, et linnamelule vahelduseks rahulikku keskkonda nautida, teine võib-olla see, et õppida iseendaks jääma. Sellised pealtnäha väikesed asjad nagu pere nägemine, koerte kallistamine ja laupäevane saun on minu igapäevaseks toimimiseks lihtsalt vajalikud.

Ärge mõistke mind valesti, ma armastan pealinna elu. Armastan seda rohkem kui siia alguses kolides. Mulle meeldib head toitu nautida, seltskonnad ja üritused, aga samas on minus ikkagi see vaikne ning rahulik pool, kes sõna otseses mõttes tahab nädalavahetuseks maale peitu pugeda.

Kohe esimestel ülikooli nädalatel leidsin nii hea connect'i ühe enda kursaõega, et paljud ei suutnud uskuda kuidas me varem juba üksteist ei teadnud. Väike nüanss on aga see, et tema on algusest peale mõistnud minu olemust ning maaga seotust, sest ta on ka ise enamus enda suved maal veetnud. Tegelikult on see nii väike asi, aga justnimelt see ongi see, mis meid ka tänaseni väga lähedastena hoiab. See üksteise mõistmine.

Ja kui ma hakkan mõtlema inimestele, kes on nende aastate jooksul mulle lähedaseks saanud, nad on kõik väga mõistvad ja toetavad inimesed. Tunnen, et me elame üksteisele vastastikuselt kaasa.  Ja millegipärast on see nii, et enamus neist on kuidagi väljaspool linnaeluga seotud.

Neile pole ma iial pidanud tõestama, miks on kodu ja väikesed asjad minu elus nii olulised. Mõni aeg tagasi puutusin kokku olukorraga, kus mulle vabatahtlikust organisatsioonist öeldi, et kui ma ei saa nädalavahetusel ühel päeval kohal olla, siis lihtsalt ei sõida kuu aega koju ja kõik. You know what I´m gonna' tell you? Sellise suhtumise peale valin ma alati perekonna.

Kuigi mind on alati ümbritsenud väga armsad ja heatahtlikud inimesed, siis ma olen pidanud aastate jooksul sattuma ka sellistesse seltskondadesse, kus ma ei tohiks uhkust tunda selle üle, et mul ei ole iPhone'i, et minu retuusid on New Yorker'ist ostetud ja et minu igapäeva liiklusvahend on tramm. Samas need ei ole asjad, millepärast ma ise piinlikust tunneksin, need on asjad, millepärast osad inimesed piinlikust tunnevad ja oletavad, et mina ka seda teen. Ma olen õnnelik enda tagasihoidliku androidi pärast, üliodavalt skooritud retuuside pärast ja sellepärast, et ma saan nii hõlpsasti ühest linna otsast teise liikuda.

Ma ei ütleks, et maal üldse sellist suhtumist ei olnud. Ega mõned klassi- ega koolikaaslasedki ei mõistnud, miks ma pärast tunde olin nõus mitmeks-mitmeks tunniks kooli jääma, et näiteks õpilasesinduse ruumi koristada või mingeid muid väikseid asju järgmiseks päevaks ette valmistada. Ja et miks ma tegin enda vabast ajast koolilehte ja kuidas see on üldse võimalik, et ma maakonnalehte tööle minnes kõigile sisendasin, et hei, mul tõepoolest pole raha vaja. Asi oli lihtsalt selles, et ma olin nõus neid kõiki asju tegema täiesti niisama, sest need tegid mind õnnelikuks. Ja kogemus on näidanud, et iga väike täiesti niisama tehtud asi on elus viinud mind, täiesti egoism kõrvale jättes, võidule.

Selleks, et elus kuhugile jõuda, tuleks arvestada sellega, et alguses ongi normaalne nii öelda kohvipoiss olla. Või vähemalt omada ellu sellist suhtumist. Kui ma Riias ühe disaineri Ben de Lisi käest uurisin, et mille järgi on tema alati elanud, siis ta ütles, et work hard and stay humble.

Ta on teinud maailmakuulsaid töid ja ta on endale alati meeles pidanud seda, et ta ei tohi käituda, nagu ta oleks kellestki parem. Ja et teda hirmutavad need noored tegijad, kes tema tuttavate stuudiotest läbi astuvad ja ennast kõige moeteadlikumateks inimesteks peavad. Nad võivad küll olla väga hea haridusega, aga peaksid arvestama sellega, et kui nad enda jala üle tipptegijate stuudioukse astuvad, peavad nad valmis olema justnimelt nendeks väikesteks asjadeks. Ehk siis enne, kui neil lastakse konkreetselt midagi disainida, peavad nad leppima sellega, et neid pannakse niidirulle värvide järgi ritta seadma. Ja kogemus on näidanud, et need, kes lepivad, need elus ka kaugele jõuavad.

Ehk siis minu tänane väike mõte kõigile olekski see, et tõske korraks enda pilk arvutiekraanilt ja vaadake neid väikeseid asju enda ümber. Ja olge täiesti siiralt ja südamest õnnelikud nende asjade üle. ♥