Teate, pika peale väsin mina ka juba olemast see viimane lammas, kes teistele teisena või koguni viimasena meelde tuleb, viimase võimalusena. Tegelikult peaksin ma üsna rahul olema... Olen ju see, kelle juurde saab alati viimases hädas tulla. Väga harva on nii, et ma ei saa aidata ning asi on siis selles, et ma lihtsalt ei oska lahendust leida, mitte, et ma ei tahaks seda teha. Või olen ikka nõus kuhugile minema, sest ma lammas ju ei ütle kellelegi ära, kui veel eriti magus pakkumine on, mnjah. a lõpuks väsib "see lammas" ikkagi ära.
---
Kui kunagi aega saan, üritan selle tekstiga edasi töötada ja vaatan, mis saab, seniks lihtsalt midagi, natuke...
Olen üks must kass, kes öösiti huuled punaseks võõpab ning seiklema asub. Ma ei tea täpselt, mis teid mööda ma enda hulkumist alustan. Ma suudan siseneda niivõrd sügavale hinge ja kriipida seda küll algusest vaikselt, lihtsalt, et enda olemasolust teada anda. Jah, silmaga nähtav hea inimene ju piinleb, vahetab pidevalt suunda, ei suuda ennast reaalsusesse tuua, kuid see kõik tundub kui käega katsutav..ning reaalne. Ta karjub, kuid siiski ärgates ta ei mäleta mis temaga juhtunud on. Päev möödub, ma suudan uuesti enda huuled tulipunaseks värvida, suudan süüvida tema hinge, ma ei mõista enda õelust, kuid tunnen rahulolu, saan teda kriipida selle eest, saan ka tema pisarad. Olen suutnud jääda märkamatuks, isegi tema ei suuda mind ära tunda. Tegelikult pole mu kavatsused niisamuti tavalised, ma lihtsalt jalutan tema hinges ja mõtetes, just tänu sellele, et ta mind surma jättis…
„Nüüd sammun, tunnen rõõmu ma. Nüüd tean, sean selle ilmsiks ma. Nüüd soovin, tunneks sama sa. Nüüd loodan…“
Kuule lõpeta, aitab! See ei kõlba mitte üldse, ära nüüd karju..Mulle pole kellegi karjumist küll vaja, laula nüüd veidi tasasemal häälel, palun sind. Eks mina siis uuesti.. „Nüüd sammun, tunnen rõõmu ma. Nüüd tean, sean selle ilmsiks ma. Nüüd soovin…“
Asi on nüüd selline, Rahel, et sa lähed ja kutsud sisse järgmise laulja ning… Lihtsalt mine…Manasin näole hoolikalt valitud muie ning sammusin ennast süüdistavalt avaruse poole. „Sina oled järgmine“, laususin mina ettevaatlikult ning haarasin varnast enda kampsuni. „Ma siiralt loodan, et nad ei märka mind ja ei hakka küsima, milles asi ning kuidas läks, arvan, et ma ei suudaks nendega hetkel kindlasti ühtegi sõna vahetada, seetõttu kiirendan sammu. Pealegi olen nii sügavas mõttes, samuti kurja näoilmega, vaevalt nad minuga teemat arendada soovivad.“
No comments:
Post a Comment