Sandrelle: Soovitan kohvitassi kõrvale võtta.. või üks priskem eine.. läheb pikale..

♥ Ma polegi vist kirjutanud, et tähistasime väikese seltskonnaga Halloweeni. Muidugi kaua aega tagasi. Vaatasin täna pilte ja mõtlesin, et polegi neid siia postitanud. Saime kokku kursaka Kairi juures ja et otsustasin peole viimasel minutil minna, ei valmistanud ka kostüümi ette. Aga teised olid lahedad!

Päev pärast Halloweenikat sain lõpuks enda kalli Liisiga kokku, ta tuli mulle lõpuks külla, jutustasime palju-palju, nautisime head veini, tegime väikse sleepoveri ja järgmisel päeval läksime välja hommikust sööma. ... ja vahepeal on mu kullakallis MittKadi sleepoverit minu juures teinud. Ahjaa, mul tuligi meelde, et pidin talle helistama.

... ja õhtul läksin järgmise kursaka juurde. Terve päev oli nii sombune, et alguses polnud nagu üldse isu minna ja olin suht kindel, et ei lähe. Siis hakkasin Sandraga rääkima ja ta ikka ütles, et läheksin, äkki läheb tuju natuke paremaks. Ja läksingi! See oli temast nii kena, sest ta ise rügab tööl ja koolis ning teadis, et tema ei saa lihtsalt õhtul kuhugile välja minna, sest peab vara tõusma. Sellest hoolimata ei hakanud ta halalaulu pidama ja püüdis mind veenda ning minu tuju paremaks teha.

Kui nüüd Sandrast rääkima hakkasin, siis kolmapäeva õhtul saime üle pika aja kokku ja läksime St. Patricusse sööma. Mulle meeldib seal, hinnad on madalad ja õhtuti on hea Foorumi teisel korrusel istuda. Selline mõnus ja hubane on. Ent teenindus andis ikka soovida. Ma isegi ei taha sellest pikemalt kirjutada (juba hakkasin, aga loobusin). Pärast nämmnämmi läksime jälle minu poole ja ma sain enda elu esimest korralikku massaaži. Niiii hea. See oli massaaži ja naerukajakate vaheldus. Ma ei tea miks, aga pisiasjad tegid meile nii nalja ja ma lihtsalt südamest naersin, pisarad ka jooksid. Aa, ma polegi vist öelnud, et Sandra õpib massööriks ja teda nüüd hea ära kasutada. Hahaa, tegelikult lähen ma talle salongi ka varsti külla, sest ta on nii hea! Üldse terve õhtu oli nii mõnus ja muidugi naeru ning veidrusi täis. Mul on selline tunne, et ma tunneksin enda nimekaimu juba aastaid, meil on lihtsalt nii vinge klapp. Täpselt minu inimene.

Nii-nii. Teate, mul oli kursuse pildistamine ka. Tegime sõbrapilti ka! Tahaks neid pilte juba näha. Raamin ühispildi ära ja panen riiulisse. Sest tegemist on ju maailma parimate kursusekaaslastega.

Nädalavahetusel käisin kodus Valgamaal. Ühel hommikul, kui olin parajasti loengusse astumas, helistas mulle Valgamaalase tegevtoimetaja Jaan ja küsis, kas võtan osa Valgamaa Osaluskohvikust. Nad tahtsid, et kirjutaksin neile artikli. Appi, esiteks mu hommik algas nii hästi ja teiseks on see suurim kompliment kalli toimetuse poolt üldse (noh, see, et nad endiselt minult artikleid ootavad).

Reedel läksin Osaluskohvikusse ja seal oli nii hea olla. Tunnen, just eriti Tankla poolt, et mind oodatakse ja igatsetakse. Seega veetsingi vaheldumisi: Tanklakatel kaelas rippudes-märkmeid kirjutades-tanklakatel kaelas rippudes-intervjuusid võttes. Muidugi ülejäänud nädalvahetuse olin koos maailma parima inimesega üldse ja käisin tema (ja minu) Vannukese sünnipäeval. Ja loomulikult molutasin niisama enda maailma parimas kodus enda maailma parimate inimestega.

Laupäeval sain ka ühe Laura heategevuskontserdi korraldajaga kokku ja andsin talle üle osa VIP pääsmeid. Kirjutan sellest heategevuskontserdist varsti-varsti pikema loo. Tahtsin alguses teha videopostituse, aga eks näis.

Tundub, et mul oleks veel nii palju rääkida. Sain vahepeal kätte enda esimese Adoreboxi ja allpool on pildid toodetest, mis mulle saadeti. Vahva-vahva!

Terve uus nädal on suhteliselt lebo. Teisipäeva ja kolmapäeva hommikud on vabad ning loengud algavad alles õhtul. Neljapäeval jääb ka üks loeng ära. Samas tuleb järgmine nädal täielik esseede maraton. Peaksin juba sel nädalal KINDLASTI neid tegema hakkama. Muide, sel nädalavahetusel lähen Tankla semudega Hiiumaale! Wuhuu!

Kõige suuremat ärevust tunnen aga selle üle, et hakkan taaskord tubliks ja lähen sel nädalal trenni. Valisin esmapilgul mõnusa kodulähedase koha. Olen alati tahtnud erinevaid rühmatreeninguid proovida, aga mul pole selleks varem võimalust olnud. Nüüd saan seda kõike Tallinnas teha. Jõusaali niisama minna ei viitsi. Või noh, mis ei viitsi. Ma ei oskaks seal midagi teha... :D ja rühmatreeningud annavad mõnusa enesetunde. Can't wait, can't wait!