Kui me Saksamaale minekut planeerisime, siis seadsime endale eesmärgiks, et võtame rendika ja reisime ka iseseisvalt natukene ringi. Pidasime oma plaanist kinni ja läksime Saksamaalt Tõnu ja Aivoga väikesele kolmepäevasele tripile. Meie esimene sihtpunkt oli Pariis, sest see oli vaid viie tunni kaugusel ja patt oleks minemata olnud jätta.
Reis algas loomulikult üllatustega - aga sel korral ainult positiivses mõttes. Valisime rendiautoks Volkswagen Polo, kuid lennujaama autole järele minnes tehti meile väike upgrade ja anti kõigest kaks kuud vana Renault Megane. Sama hinna eest. Olime üli sillas. Palju rohkem ruumi ja viimase peal mugavus. Üleüldse valisime kitsast eelarvest tingituna kogu reisi jooksul nii soodsad pakkumised kui võimalik ja ei kulutanud raha shoppamisele või kallitele toidukohtadele, sest meie eesmärk oli pigem maailma natukene rohkem näha, kui ebavajalikele asjadele kulutada (sellepärast tõin sel korral väga vähe suveniire ja need vähesedki ainult enda perele, sorry guys (: ).
Aga... Kuna üks neiu läheb kohe varsti Prantsusmaale ja tahtis minu reisist natukene pikemalt lugeda, mõtlesin natukene detailsemalt meie seiklusi kirjeldada.
Valisime booking.com'ist endale välja veidi odavama majutuse ühes Pariisi linnaosas ja alustasime sõitu. Eiffeli torn oli sellest linnaosast umbes 30-minutit kaugusel (kiirrongiga sõites muidugi). Esimese kultuurišoki saime linnas ringi liikudes, sest avastasime, et viibime tumedanahaliste linnaosas. Ärge saage minust valesti aru, mul ei ole midagi tumedanahaliste vastu. Lihtsalt, ühtäkki oli imelik olla ainuke valge punt linnaosas, kus igal pool on hoiatavad sildid varaste eest ja kus tundsime, et oleksime nagu sattunud mõnesse gängstafilmi.
Kuna meil polnud erilist plaani peale selle, et läheme Pariisi ja vaatame, mis meid seal ees ootab, uurisime tükk aega, kuidas ja missuguse kiirrongi peale minema peame. Põhimõtteliselt näitas hotelli administraator meile jaama kätte ja edasi pidime uurima ise. Minu meelest olid rongide plaanid nii segased kui veel olla said ja sellepärast imetlen ma väga Tõnut, kes kogu aeg kaardil silma peal hoidis ja meid alati õigele teele viis. See on lihtsalt uskumatu, kuidas ma isegi pärast viit aastat ikka veel tema häid ja tugevaid külgi avastan.
Ühel hetkel avastasime, et kõik iseteenindus automaadid, kust pidime kiirrongile piletid ostma, olid katki. Ootasime pikalt ühe putka ees teenindajat ja juba mõtlesime, et ei saagi täna Eiffelit näha. Piletijärjekord oli küll meeletult pikk, aga ühtegi müüjat polnud kusagil. Lõpuks siiski saime piletid ostetud ja veendusime taaskord, et Prantsusmaal räägivad väga vähesed inglise keelt. Küsi midagi hästi elementaarset inglise keeles meievanuselt või veidi vanemalt, laiutatakse käsi ja öeldakse, et "aii dõunt spiik inn inglishh".
Päris kahtlane oli alguses kõrvalt vaadata neid, kes "jänest" sõitsid. Et kiirrongi platvormile saada, peab väravast pileti läbi lööma ja paljud kohalikud hüppasid väravast üle või hoopis roomasid alt läbi. Kahtlane oli see senini, kui pidime ise seda tegema. Avastasime, et me asume valel platvormil. Väravaid oli lihtsalt nii palju ja läksime valest. Ja et enam pileteid osta ei saanud ja meil oli alles vaid tagasisõidu pilet, pidime kahjuks samuti jänest mängima: mina roomasin, poisid hüppasid. Nii et alguses tuleb endale selgeks teha, missuguse platvormi peale minna tuleb. :D
Seiklesime hiljem veel pikalt rongijaamas ja kui lõpuks südalinna jõudsime, oli Pariis täpselt selline, nagu teda kujutatakse: sudune ja vihmane, aga romantiline! Küsisime vahepeal hotellidest teed ja kuigi nad olid valmis meid aitama, olid nad üsna napisõnalised... sest me polnud ju hotelli kliendid. Aga ühtäkki kõndisime-kõndisime ja järsku oli Eiffeli torn meie ees. Ma olin nii õnnelik, sest tänu nendele lõpututele seiklustele olin veidi lootust kaotamas. Mul oli nii hea meel, et võtsime selle reisi ette ja ei kaotanud ekseldes indu ning läksime lõpuni välja.
Eiffel oli imeline, ma ei suutnud ka tornis olles seda uskuda, et lõpuks on Eiffel nähutd! See oli uskumatult lahe, mu väike unistus täitus. Ja me sattusime Eiffeli peale täpselt sellisel kellaajal, et kui tippu tõusime, läksid kõik tuled põlema. Vapustav!
Kui Eiffelis käidud saime, oli meil viimase metroo ja rongini tund-poolteist aega. Kappasime kiiresti südalinnast minema ja avastasime, et oh, täpselt see number 3 liin viib meid koduni ja me ei pea vahepeal ümberistumisi tegema. Ideaalne! Jalutasime rahulikult peatusesse ja avastasime, et just sellel liinil on suur-suur teeparandus. Ja kell oli juba nii palju, et viimase metrooni oli pool tundi aega. Seiklesime ja jooksime, otsisime ja vaatasime. Lõpuks oli kõigil juhe nii koos ja kuna kell oli hiline, oli ka metroo kahtlastest kampadest pungil. Kelleltki otseselt küsida ka ei osanud, sest esiteks oli jaam suht tühi, olime ainukesed valged ja ka nende väheste pilgud olid täpselt sellised, et kohe saame tappa...
Õnneks jooksis üks tüdrukute kamp üht tablood vaatama ja nad olid maruvihased, et tollel liinil teeparandus on. Mõtlesin, et kas küsida abi kohe või muidu jäämegi ööseks sinna... Ja vedas, üks tüdruk oskas väga hästi inglise keelt, ta palus meil talle järele joosta, sest meil olid vaid teatud minutit aega õigele metroole jõuda ja põhimõtteliselt täpselt enne uste sulgumist me metroole ka jõudsime! Ja täpselt viimase metroo peale! Hiljem naersime, et ta oli nagu ingli kingitus. :D Ka temal oli hea meel, et me ei jäänud kuhugi seiklema, sest taksod pidid hirmkallid olema ja sellisel kellajal on ükskõik missugune Pariisi kant lihtsalt hirmuäratav.
Jõudsime ilusti, tervelt ja rahulolevalt hotelli ning järgmisel päeval käisime tiiru kohalikus poes ja siis asusime juba uut riiki avastama! :)
♥
Päris kahtlane oli alguses kõrvalt vaadata neid, kes "jänest" sõitsid. Et kiirrongi platvormile saada, peab väravast pileti läbi lööma ja paljud kohalikud hüppasid väravast üle või hoopis roomasid alt läbi. Kahtlane oli see senini, kui pidime ise seda tegema. Avastasime, et me asume valel platvormil. Väravaid oli lihtsalt nii palju ja läksime valest. Ja et enam pileteid osta ei saanud ja meil oli alles vaid tagasisõidu pilet, pidime kahjuks samuti jänest mängima: mina roomasin, poisid hüppasid. Nii et alguses tuleb endale selgeks teha, missuguse platvormi peale minna tuleb. :D
Seiklesime hiljem veel pikalt rongijaamas ja kui lõpuks südalinna jõudsime, oli Pariis täpselt selline, nagu teda kujutatakse: sudune ja vihmane, aga romantiline! Küsisime vahepeal hotellidest teed ja kuigi nad olid valmis meid aitama, olid nad üsna napisõnalised... sest me polnud ju hotelli kliendid. Aga ühtäkki kõndisime-kõndisime ja järsku oli Eiffeli torn meie ees. Ma olin nii õnnelik, sest tänu nendele lõpututele seiklustele olin veidi lootust kaotamas. Mul oli nii hea meel, et võtsime selle reisi ette ja ei kaotanud ekseldes indu ning läksime lõpuni välja.
Eiffel oli imeline, ma ei suutnud ka tornis olles seda uskuda, et lõpuks on Eiffel nähutd! See oli uskumatult lahe, mu väike unistus täitus. Ja me sattusime Eiffeli peale täpselt sellisel kellaajal, et kui tippu tõusime, läksid kõik tuled põlema. Vapustav!
Kui Eiffelis käidud saime, oli meil viimase metroo ja rongini tund-poolteist aega. Kappasime kiiresti südalinnast minema ja avastasime, et oh, täpselt see number 3 liin viib meid koduni ja me ei pea vahepeal ümberistumisi tegema. Ideaalne! Jalutasime rahulikult peatusesse ja avastasime, et just sellel liinil on suur-suur teeparandus. Ja kell oli juba nii palju, et viimase metrooni oli pool tundi aega. Seiklesime ja jooksime, otsisime ja vaatasime. Lõpuks oli kõigil juhe nii koos ja kuna kell oli hiline, oli ka metroo kahtlastest kampadest pungil. Kelleltki otseselt küsida ka ei osanud, sest esiteks oli jaam suht tühi, olime ainukesed valged ja ka nende väheste pilgud olid täpselt sellised, et kohe saame tappa...
Õnneks jooksis üks tüdrukute kamp üht tablood vaatama ja nad olid maruvihased, et tollel liinil teeparandus on. Mõtlesin, et kas küsida abi kohe või muidu jäämegi ööseks sinna... Ja vedas, üks tüdruk oskas väga hästi inglise keelt, ta palus meil talle järele joosta, sest meil olid vaid teatud minutit aega õigele metroole jõuda ja põhimõtteliselt täpselt enne uste sulgumist me metroole ka jõudsime! Ja täpselt viimase metroo peale! Hiljem naersime, et ta oli nagu ingli kingitus. :D Ka temal oli hea meel, et me ei jäänud kuhugi seiklema, sest taksod pidid hirmkallid olema ja sellisel kellajal on ükskõik missugune Pariisi kant lihtsalt hirmuäratav.
Jõudsime ilusti, tervelt ja rahulolevalt hotelli ning järgmisel päeval käisime tiiru kohalikus poes ja siis asusime juba uut riiki avastama! :)
♥
