Päeval mõtlesin, et mul on küll kiire, aga tulen ja teen ühe pildipostituse valmis. Siis mõtlesin uuesti ja otsustasin, et tulen ikka õhtul tagasi, võtan aega ning panen mõned read ka kirja. Sest viimasel ajal olen kuidagi napisõnaline olnud, olete kindlasti ka ise märganud. :)
Teate, ma olen ilusate ilmade eest nii tänulik! Las olla lämbe, las vahelduseks müristab - päike teeb mind rõõmsamaks. No, hüva, kui öösel müristab, siis pistan üksindusest tingituna küll nina sügavale teki alla peitu, aga pigistan silma kinni & kannatan ära, sest nagu vanaema alati öelnud on, siis pärast esimest äikest ning müristamist võib paljajalu käia. Ja pärast kolmandat - ujuma minna! Minul on nüüdseks küll lugemine sassi läinud, aga oh well!
Igal kevadel ja suvel on minuga üks paras jant, sest kui tahan kasvuhoonesse joosta või üleüldse midagi välja tegema minna, siis loomulikult teen seda paljajalu. Maailma kõige mõnusam on nii! Ja tavaliselt on minu paljajalu käimised üsnagi salajased rännakud, sest kui nüüd täiesti ausalt öelda, siis unustan tihtipeale ära selle pisiasja, et jalad tuleks puhtaks ka pühkida (jep, isegi 21-aastasena). Ja siis teen sellised puhtjuhuslikud tagasihoidlikud jäljed just puhtaks pestud põrandale. Juhtub noh! Aga kui ma salaja käin, siis on lootust, et keegi neid kohe tähele ei pane või siis minu süüks ei aja, hahaa. :)
Igastahes, päikesega veel seoses... Mäletan, et kui esimesel Tallinna-aastal igale poole jala kõndida püüdsin, siis nüüd, kuni kevadeni polnud mul lihtsalt tahtmist kõndida. Sest nagu ikka, on meil kõigil alati nii kiire ja kes siis jala kõndida jõuab. :D Märkasin, kuidas olen viimased kuu aega endale uuesti võtnud selle aja, et kõndida-kõndida-kõndida. Isegi kui ühest kohast teise kõndimiseks kulub pool tundi.
Üleüldse tunnen, et hindan aega palju rohkem. Kiirustan vähem, püüan asju teha pikemalt aga rahulikumalt ja mis kõige tähtsam, ma ei viitsi vinguda. Ma lihtsalt ei viitsi. Ei viitsi ennast negatiivse energiaga ümbritseda ega viitsi koos kellegagi kaasa rääkida kui kiire elu mul on või kui lähedal (või möödas) mõne töö tähtaeg on. Sest rääkides iga teise inimesega - kõigil on kiire. Kõigil on tegemist. Kõigil "kükitab" keegi õlal. Ja samas siin ei tohiks segi ajada vingumist ja seda, kui inimene lihtsalt ei võta uut kohustust juurde sellepärast, et ta lihtsat läheb muidu katki.
Veel mõtlen, et kui läheb mõni töö või ettevõtmine pekki, siis las läheb - teen uuesti. Kui mõni õppejõud pole enda ainet andnud nii hästi nagu lootsin, siis olgu, mis siin ikka tagantjärele kurta. Mul on sada muud asja, millega võiksin enda pead vaevata ning mul pole teiste kirumiseks lihtsalt energiat. Nagu ma alati öelnud olen, life is your creation ja lõppude lõpuks teed enda valikud elus sina ise. Kui need valikud on elu kuidagi keeruliseks muutnud, siis tuleb midagi ette võtta - ära muuta või sootuks lõpetada.
Ja kui nüüd mõttevälgatuse juurest tagasi jalutamise juurde tulla, siis püüan alati enda jaoks leida uusi avastamata kohti ja lihtsalt vaadata, mida linn pakub. Eksin ära siis eksin, küll õige tee tagasi leian. Veel eriti naudin Tallinna varahommikuid ja hilisõhtuid, sest linn nendel aegadel kas veel magab või sätib parasjagu seda tegema ning tunnen, et ärkan või puhkan koos temaga.
Võib-olla mõjub liikumine mulle üleüldse viimasel ajal hästi, sest kui üks trenn lõpeb, ei jõua ma järgmist juba ära oodata. Ahjaa, mhm, käin jälle trennis. :) Ja oi, kuidas bodypumpi jälle armastan, pumpan, värisen ja naudin seda kogu hingega. Ainuke asi millest õhtul enne magamajäämist mõtlen (olgu, mitte ainuke - Tõnule mõtlen nii hommikul kui ka õhtul) on see, et homme saan jälle trenni... :D Kõlab veidralt, aga millegipärast pole ma trenniskäimist mitte kunagi varem niivõrd fännanud. Äkki on põhjus selles, et käin trennis koos Anniga - olen alati mõelnud, et eelistan pigem üksi trenni minna kui sõbrannaga, aga avastasin, et ei, just vastupidi. Või on asi lihtsalt selles, et kui klapid inimesega hästi, siis ühistegevused ongi palju mõnusamad. :)
Aga kui kõik need sada erinevat mõttevälgatust kokku võtta, siis reede tuleb üks äraütlemata põnev päev! Sõidan Riiga enda esimesele nö "välislähetusele". Kui täpselt aasta tagasi, 23. mail panin facebooki üles pildi kus olin ühel üritusel esimest korda Anne & Stiili korrespondent, siis nüüd, aasta hiljem täpselt samal kuupäeval sõidan enda esimest välislugu tegema. Ma olen nii põnevil aga samal ajal ka nii närvis, sest mind ootab ees ligi tunniajane intervjuu maailmakuulsa A-klassi disaineri Ben de Lisi'ga. Juba mõte sellest paneb ärevusvudinad selja peal võidu jooksma!
Ja siia lõppu klipp ühest mu lemmikinimesest, kes lihtsalt alati oskab õigesti öelda!
