Viimasel ajal on minu jutuajamised erinevate sõbrannadega jõudnud sarnaste teemade ja ühiste arvamusteni ning kuigi vahepeal on hea kuulda täiesti erinevaid mõtteid, siis veel paremat tunnet tekitab see, et mul on kaasamõtlejaid. Et minu ümber on sarnaste väärtustega inimesed ja meie arvamused tihtipeale ühtivad.
Öeldakse küll, et mida värvikamad ja erinevad inimesed meid ümbritsevad, seda rikkalikum on meie elu. Endale mõeldes ütlen jah ja ei. Need värvikad inimesed võivad põhimõtteliselt meie eludes olla, aga meil ei pea nendega igapäevane side olema. Mõtlen seda, et mul ei olegi ambitsiooni igapäevaselt suhelda inimestega, kellega on mul erinev arvamus, erinevad väärtused ja kelle seltskonnas ei saa ma ennast seetõttu hästi tunda. See äratundmisrõõm, et oh, "sa mõtled kaa täpselt nii nagu mina" või "sa oled minuga mõnes mõttes nii sarnane" on minu jaoks väga oluline.
Püüdsin nüüd selgitada, miks ühiste teemadeni jõudmine ja ühised arusaamad mulle meeldivad. Aga millest täna tegelikult rääkida tahtsin on see, et miks on oluline vahel aega maha võtta ja nagu pealkirjaski öeldud, hingata.
Ma olen seda piltlikult öeldes hingamist juba viimased paar aastat praktiseerinud ja sellest palju õppinud. Olin kooli ajal see, kes õppimise kõrvalt alati millegagi tegeles. Kümnes-üheteistkümnes klass möödus põhimõtteliselt sellises tempos, et ma läksin hommikul kell kaheksa kooli ja õhtul kell kaheksa jõudsin koju. Ja koju jõudes ei istunud ma ka niisama vaid tegin müügiks ehteid ning öösel kunagi sai ka järgmiseks päevaks asjad õpitud. Ehk siis olen päris tugevalt kogenud seda tänapäeva tööhullude tempot ja sellepärast ma seda aja maha võtmise teemat analüüsida julgengi.
Samas oli väga kift kõikidest nendest erinevatest tegevustest osa saada, sest sain päris hea elukooli, kuhjaga kogemusi ja millal veel aktiivne olla kui mitte teismelisena?
Ja kuigi olen viimastel aastatel kõvasti hoogu maha võtnud, siis ikka ja jälle vanade sõpradega suheldes jääb õhku see teema, et küll ma ikka teen palju. Ma ausalt ka ei tea kuidas ma olen suutnud sellise mulje endast jätta, aga ausalt öeldes minu praegune elu on läbi aegade kõige mitteaktiivsem üldse! Ehk siis olen mõnes mõttes enda "tõmblemised ära tõmmelnud". Ja tegelikult olen selle üle ka üpris õnnelik.
See muidugi ei tähenda seda, et oh, käin korra-kaks nädalas koolis ära ja terve ülejäänud nädala passin kodus ja vaatan telekat. Ikka teen kas tööd või tegelen saja erineva hobiga mis mul on. Sest kodu-kool-kodu rutiin on minu jaoks igav! Aga üks asi on kindel - ma ei tõmble. Ei tõmble nii nagu varem. Võtan aega enda inimeste jaoks, aga eelkõige enda jaoks.
Üks põhjus, miks olen nii öelda "tuure" maha võtnud on see, et ühel hetkel sain aru, et mul ei olnud ühtegi päeva kus ma poleks end kas kuhugile ära lubanud või kus ma ei pidanud pärast kooli mitte midagi tegema. Nüüd aga leian, et selliseid päevi peab olema. Ja nädalas õige mitu. Pigem püüelda enda unistuste poole tasa ja targu kui rahmides ja ühel hetkel murdudes. Ja murdumise all mõtlen kas haigestumise tõttu mitmeks nädalaks kõigele kriipsu peale tõmbamise või esimest antideprekate retsepti.
Otsest haigestumist ja antideprekate saatust mul kunagi olnud ei ole, aga enda migreenihoogudest olen mitmel korral rääkinud küll. Mäletan, et ülikooli teise aasta alguses suutsin ma end erinevate tegevustega niivõrd üle koormata, et pea iga mu päev lõppes oksendades ja pisarad silmis voodis lebades. See oli minu murdepunkt ja hetk, kus ütlesin paljudele asjadele lihtsalt ei.
Ja tegelikult peaks seda piiri iga inimene ise tunnetama. Kui keha on stressis, tuleb talle anda puhkus. Esimene samm oleks näiteks see, et pärast tööpäeva ei ole enam mingeid lisakohustusi ja ainuke eesmärk on minna koju ja puhata. Vähemalt nädal-kaks nii ja siis tasapisi vaadata, kas minna mõnel õhtul trenni, tegeleda hobidega ja nõnda vaikselt enda aktiivsust tõsta.
Ma tean, et pausi tegemine on raske, te ei kujuta ette mis nägudega mind vaadati, kui ütlesin, et tervise pärast mõneks ajaks tuurid maha võtan. Mõnele selgitasin, missuguseks migreen mind muudab, aga eks kõigile lihtsalt ei jõudnud. Ja mõistmist ongi väga raske võita. Tuleb lihtsalt mõelda, et küll õiged inimesed aru saavad ning ega kõik ei saagi. Ja ei peagi. :)
Ma mõtlen just sellele, et kuhu me jõuame, kui me kõik nii jube asjalikud oleme ning kui meil ei ole aega isegi enda perele või sõpradele toeks olla. Öeldakse ju ikka, et inimesed mäletavad sind selle järgi, kuidas sa neid tundma panid... mitte selle järgi, mida sa teinud oled. Elu võiks olla spontaanne, ettearvamatu, lõbus... ja elamisväärne! Aga kui me oleme igatepidi "kinni pakitud", siis, ma kardan, ei saa ta seda olla.
