Laura heategevuskontsert juba 24. novembril

Mõtlesin, et kirjutan veidi Laura heategevusürituse korraldusest ja sellest, kuidas saaksite sel laupäeval, 24. novembril ühe pisikese lapse elukvaliteeti paremaks muuta.

Uutele lugejatele: postitus siin, kus räägin Laura haigusest ja "Rääkimata loo" kaadritagustest.

Olin positiivselt üllatunud, kui Sirle mulle helistas ja ütles, et plaanivad Elinaga meie Laura auks heategevuskontserdi korraldada. See uudis tegi mind nii rõõmsaks, sest arutasime Maanuga (Tõnu õega) pärast "Rääkimata loo" ilmumist, et kevadel oleks tore teha väike järelkaja ning korraldada Laura heaks üks südamlik heategevuskontsert. Meie plaan sai teoks - ja vahet ju ei ole, et kellegi teise poolt. Muidugi olin õnnelik ka selle üle, et Sirle ja Elina palusid minu abi ning küsisid mõnes osas ka nõu.

Arutasime Elinaga, missuguseid võiksid olla esinejad ja üldse, missugune võiks heategevuskontsert välja näha. Et Artjom Savitski ja Jana Kask on Laura sugulased, olid nemad esimesed inimesed, kellega ühendust võtta tahtsime. Muidugi kui me Elinaga rääkisime, oli tal juba tohutult suur ettevalmistus ära tehtud.

Kõige alguses saatsin Elinale valiku pilte Laurast, mis on minu arvutisse seoses "Rääkimata looga" kogunenud. Vahepeal võtsin ühendust ka Artjomiga, aga lõpliku läbirääkimise tegi ikka Elina. Lisaks valmistasin toetajatele VIP kaarte - tasuta sissepääsmeid kontserdile.

Põhimõtteliselt kontsert on üles ehitatud nii, et peaesinejateks on Artjom Savitski ja Mari-Liis Aasmäe ning õhtu jooksul esinevad publikule stuudio Joy tantsijad ning erinevad üllatusesinejad. Kaasa löövad ka MTÜ Kungla noored. Kuigi Tõnu on ka üks üllatusesinejatest, tahaksin ma selle ikkagi ära mainida, sest PALJUD pole kindlasti Tõnut juba ammu laulmas kuulnud ja igatsevad teda lavale tagasi. Nüüd on teil selleks taaskord võimalus. Olen ise ka sellepärast nii ärevil. :)

Pilet heategevuskontserdile maksab 6 eurot. KOGU PILETITEST SAADUD TULU läheb Laura annetuseks. Kui te loete minu kunagist postitust Laura haigusest, märkate, et perel kulus kuus 200 eurot puhtalt ravi jaoks. Tänaseks on summa kasvanud 250 euroni.

Tulge kontserdile: head muusikat nautima, perega aega veetma ja nende suurepäraste ning suurte südametega inimeste heaks midagi ilusat tegema.

Laura abistamiseks on alustatud annetuskampaaniat, mis kestab detsembrikuu lõpuni. Seoses sellega on igal ühel võimalik toetada Laurat, annetades MTÜ Õnnelik kodu arveldusarvele 221055953305 (selgitusega Laura). Lisaks on heategevuskontserdil üleval ka annetuslaegas nendele heategijatele, kes tahavad lisaks sularaha annetada.

Kellegi telekast filmitud "Rääkimata lugu" Laurast. Õigele videole ei saanud praegu ligi.

Pikemalt heategevusüritusest ja perest ka kohalikus maakonnalehes: http://www.valgamaalane.ee/1046554/heategevuskontsert-aitab-haigele-lapsele-raha-koguda/

OOTAN TEID SEL LAUPÄEVAL, 24. NOVEMBRIL KELL 17 VALGA KULTUURI- JA HUVIALAKESKUSESSE LAURA HEATEGEVUSKONTSERDILE "ILUSAIM TEGU ON HEATEGU!"

Soovitan kohvitassi kõrvale võtta.. või üks priskem eine.. läheb pikale..

♥  Ma polegi vist kirjutanud, et tähistasime väikese seltskonnaga Halloweeni. Muidugi kaua aega tagasi. Vaatasin täna pilte ja mõtlesin, et polegi neid siia postitanud. Saime kokku kursaka Kairi juures ja et otsustasin peole viimasel minutil minna, ei valmistanud ka kostüümi ette. Aga teised olid lahedad!

Päev pärast Halloweenikat sain lõpuks enda kalli Liisiga kokku, ta tuli mulle lõpuks külla, jutustasime palju-palju, nautisime head veini, tegime väikse sleepoveri ja järgmisel päeval läksime välja hommikust sööma. ... ja vahepeal on mu kullakallis MittKadi sleepoverit minu juures teinud. Ahjaa, mul tuligi meelde, et pidin talle helistama.

... ja õhtul läksin järgmise kursaka juurde. Terve päev oli nii sombune, et alguses polnud nagu üldse isu minna ja olin suht kindel, et ei lähe. Siis hakkasin Sandraga rääkima ja ta ikka ütles, et läheksin, äkki läheb tuju natuke paremaks. Ja läksingi! See oli temast nii kena, sest ta ise rügab tööl ja koolis ning teadis, et tema ei saa lihtsalt õhtul kuhugile välja minna, sest peab vara tõusma. Sellest hoolimata ei hakanud ta halalaulu pidama ja püüdis mind veenda ning minu tuju paremaks teha.

Kui nüüd Sandrast rääkima hakkasin, siis kolmapäeva õhtul saime üle pika aja kokku ja läksime St. Patricusse sööma. Mulle meeldib seal, hinnad on madalad ja õhtuti on hea Foorumi teisel korrusel istuda. Selline mõnus ja hubane on. Ent teenindus andis ikka soovida. Ma isegi ei taha sellest pikemalt kirjutada (juba hakkasin, aga loobusin). Pärast nämmnämmi läksime jälle minu poole ja ma sain enda elu esimest korralikku massaaži. Niiii hea. See oli massaaži ja naerukajakate vaheldus. Ma ei tea miks, aga pisiasjad tegid meile nii nalja ja ma lihtsalt südamest naersin, pisarad ka jooksid. Aa, ma polegi vist öelnud, et Sandra õpib massööriks ja teda nüüd hea ära kasutada. Hahaa, tegelikult lähen ma talle salongi ka varsti külla, sest ta on nii hea! Üldse terve õhtu oli nii mõnus ja muidugi naeru ning veidrusi täis. Mul on selline tunne, et ma tunneksin enda nimekaimu juba aastaid, meil on lihtsalt nii vinge klapp. Täpselt minu inimene.

Nii-nii. Teate, mul oli kursuse pildistamine ka. Tegime sõbrapilti ka! Tahaks neid pilte juba näha. Raamin ühispildi ära ja panen riiulisse. Sest tegemist on ju maailma parimate kursusekaaslastega.

Nädalavahetusel käisin kodus Valgamaal. Ühel hommikul, kui olin parajasti loengusse astumas, helistas mulle Valgamaalase tegevtoimetaja Jaan ja küsis, kas võtan osa Valgamaa Osaluskohvikust. Nad tahtsid, et kirjutaksin neile artikli. Appi, esiteks mu hommik algas nii hästi ja teiseks on see suurim kompliment kalli toimetuse poolt üldse (noh, see, et nad endiselt minult artikleid ootavad).

Reedel läksin Osaluskohvikusse ja seal oli nii hea olla. Tunnen, just eriti Tankla poolt, et mind oodatakse ja igatsetakse. Seega veetsingi vaheldumisi: Tanklakatel kaelas rippudes-märkmeid kirjutades-tanklakatel kaelas rippudes-intervjuusid võttes. Muidugi ülejäänud nädalvahetuse olin koos maailma parima inimesega üldse ja käisin tema (ja minu) Vannukese sünnipäeval. Ja loomulikult molutasin niisama enda maailma parimas kodus enda maailma parimate inimestega.

Laupäeval sain ka ühe Laura heategevuskontserdi korraldajaga kokku ja andsin talle üle osa VIP pääsmeid. Kirjutan sellest heategevuskontserdist varsti-varsti pikema loo. Tahtsin alguses teha videopostituse, aga eks näis.

Tundub, et mul oleks veel nii palju rääkida. Sain vahepeal kätte enda esimese Adoreboxi ja allpool on pildid toodetest, mis mulle saadeti. Vahva-vahva!

Terve uus nädal on suhteliselt lebo. Teisipäeva ja kolmapäeva hommikud on vabad ning loengud algavad alles õhtul. Neljapäeval jääb ka üks loeng ära. Samas tuleb järgmine nädal täielik esseede maraton. Peaksin juba sel nädalal KINDLASTI neid tegema hakkama. Muide, sel nädalavahetusel lähen Tankla semudega Hiiumaale! Wuhuu!

Kõige suuremat ärevust tunnen aga selle üle, et hakkan taaskord tubliks ja lähen sel nädalal trenni. Valisin esmapilgul mõnusa kodulähedase koha. Olen alati tahtnud erinevaid rühmatreeninguid proovida, aga mul pole selleks varem võimalust olnud. Nüüd saan seda kõike Tallinnas teha. Jõusaali niisama minna ei viitsi. Või noh, mis ei viitsi. Ma ei oskaks seal midagi teha... :D ja rühmatreeningud annavad mõnusa enesetunde. Can't wait, can't wait!

 Sandra ühel reede õhtul

 Pühepäeva pannikad ja Ekspress!

 VIP pääsmed heategevuskontserdi toetajatele

ERRis, Äripäevas, Ekspressis, Cosmopolitanis ja TV3s

Käisin neljapäeval Valgamaa noortega meediareisil. Mina liitusin nendega alles Tallinnas, aga  kolmapäeva veetsid nad ka Tartus, näiteks uudistasi Kroonpressis ja Teaduspargis. Kahepäevase meediareisi eesmärk oli noortele näidata, kuidas käib ajalehe-, ajakirja- ja raadiotöö päris toimetustes ning missugused näevad välja televisioonid.

Ma ilmselt väga-väga pikalt ei kirjutaks, kuigi tahaks. Käisime ERR telemajas, Äripäevas, Eesti Ekspressis, pooleks (20 inimest ja 20 inimest valikuliselt) Cosmopolitanis ja Sky Plussis ning lõpuks TV3s. (Okei, nüüd pean pärast pikemat kirjutamist siiski tõdema, et tuleb üks korralik lugemismaraton. Olete tublid, kui kõik läbi loete.)

Mul oli nii hea meel näha enda Tankla peret. Süda läks soojaks. See päev oli emotsionaalne, naersin tohutult. Ja rääkisin nendega, kellega ammu seda teha ei ole saanud. Sain aru, kui kahju mul ikka on, et olen Tanklast nüüd nii eemal. Vaatasin juba vahepeal, et nii palju uusi liikmeid on juurde tulnud ja väikestviisi muretsesingi, et olen kaugeks jäänud ning varsti kaob mul see kodune tunne Tanklas. Aga ei, kõik on ju sama toredad (ja veelgi toredamad) ja paljude uute liikmetega sain reisil olles tuttavaks... ja nad on ikka minu inimesed! Mis siis, et veel veidi võõrad, aga... ikkagi.

See tunne pani mind mõtlema, et pean ka Tankla osas end rohkem kokku võtma ja taas sellesse panustama hakkama. Taas panustama sellesse, millega kunagi alustasin. Pluss, see meediareis oli võimalus, mida mul ilma Tanklata ei tekiks. Reis pani mind mõtlema, et ma peangi hakkama tagasi andma, ja uuesti ja täiega! Meie reisil oli palju inimesi, kes pole Tankla või kirjutamisega üldse seotud, ma siiralt loodan, et nemadki mõtlevad, et peaksid midagi Tanklale tagasi andma... selle eest, et nad nii tohutult vinge kogemuse osaliseks said!

Jõudsin ERRi telemajja päris vara, sest mõtlesin, et ei taha hiljaks jääda ja nii ma istusin 45minutit all garderoobis. Kui lõpuks üheskoos üles "Terevisiooni" kõndima hakkasime, tuli meile vastu Urmas Vaino, ütlesin talle tere ja tema vastas: "Tere, Sandra, õigus?" Ma oleksin lakke hüpanud! Ma olin tal meeles! Mis saaks olla suurem kompliment?

Võimas tunne oli olla stuudios, milles viibin hommikuti... läbi teleka. Ma armastan "Terevisiooni" väga ammusest ajast, sest minu koolipäevad algasid kunagi koos Katrini ja Urmasega. Nüüd ärkan ma hiljem, kui varem ja näen enamasti vaid "Terevisiooni" lõppu. Et olen tänu intervjuule Urmas Vainoga kursis, mis enne ja pärast "Terevisiooni" saadet toimub, oli räägitav mulle tuttav. Ent panin kõrvataha ühe väikese vihje, kuidas tema suudab hommikuti nii vara ärgata. Nimelt soovitas ta kruttida äratuskella viis minutit varasemaks või hilisemaks, kui tavaliselt ärkama peaks. Pidavat töötama. Homme annan Twitteris teada.

Edasi läksime Äripäeva, Ekspressi ja Cosmopolitani toimetusse. Kusjuures, need kolm kokkulepet tegin ka mina ja mul on hea meel, et nad olid nõus meid vastu võtma.

Hämmastusin Äripäeva toimetuses. Nii mõnus õhkkond ja missugune modernsus! Kohe kui toimetusse siseneda, tervitavad külastajaid akvaariumitäis lustakaid kalasid! Ruum, kus ajakirjanikud toimetasid, oli sätitud ümarlauaks, kus täpselt laua keskelt kasvasid erinevad taimed. Väga vau! Ajakirjanikud olid nii säravad ja lõbusad, et jagasid meelsasti enda kogemusi ning neil polnud kahju raisata mõned tööminutid meie peale.

Eesti Ekspressis olen mina varem käinud, niiet väga palju uut infot ma ei saanud. Meid võeti vastu küpsiste-kommide ja mahladega, väga kena neist! Erinev oli külastus ehk selle poolest, et küsimuseid Janek Lutsule olid seinast-seina, mille peale ise ei tule ja ta tekitas mõnusa arutluse minu peas uuest meediast ja ajakirjandusest tulevikus. Pealegi, ta ütles, et üks tubli ja tahetud ajakirjanik võib teenida kuus ca 3000 eurot.

Seejärel läks 20 inimest Cosmoplitani ja teine 20 Sky Plussi. Toimetus oli suurem, kui ma alguses arvasin ja ei olnudki nii roosa värk, kui te ette kujutada võite. Mulle meeldis nende stiilne toimetus. Uudistasin huviga ajakirjanike laudu, post-iteid, ilutooteid laudade peal ning raamaturiiuleid. Turundusjuht Kadi Maarand andis meile väikse ülevaate ning me, külastajad, mõistsime, et Cosmo kokkupanek pole nii lihtne, kui alguses paistab. Tõlketöid polegi nii palju, kui arvatakse! Lisaks peab see Cosmo, mis Eestis tehakse, kooskõlastatud olema Ameerikaga. See tähendab seda, et nt sisukorra ja kontseptsiooni saadavad nad Ameerikasse. Hästi armsa olekuga Kelly Kipper rääkis meile sellest, miks talle meeldib just Cosmos töötada ja ausalt, seal oli nii mõnus õhkkond ning need inimesed olid nii lahedad. Oleks mul veel võimalus töövari olla, läheksin kindlasti Cosmosse. :(

Viimaks läksime TV3 ja no sellest lahedast majast räägiksin ma küll igavesti! Annely Adermann võttis meid sõbralikult vastu ja oli ise ka nii lahe inimene. Lisaks sellele sõbralikkusele, mis temast kiirgas, viskas ta nalja ja tundus, et ta oskab noortega suhelda. Ta näitas meile erinevaid teleruume, stuudioid, raadioid, kõike-kõike. Need inimesed seal majas said omavahel nii hästi läbi ja olid tõelised semud. Seal olles mõistsin, miks ma tahan pingutada, miks ma tahan olla tubli. Selleks, et ühel heal päeval selliste imeliste inimestega (ehk siis meediamaastikul) töötada ja olla osa sellisest imelisest maailmast. Meediatöö ei ole kerge, seda oli näha, seda oli tunda. Kuid mulle meeldivadki raskused, pinge, ärevus ja suur-suur töö.

Allpool ka pilte nii minu telefoni (böö) ja Timo ning Ülla kogudest!

 Sinine on kuum teema! Ma ei tea miks, aga mu silmad oleksid nagu kinni. Suumisin, aga tegelt ei ole! Veider :)

 Telemaja mänguasjamuuseumis

 Sandra esmaspäeva hommikuti

 Televisiooni grimmiruum

 "Terevisiooni" stuudio

 Tuulises Tallinnas bussi ootamas

 Gertu kutsu

 ... ja Sandra muidugi Instagrammimas

 Andsime igas toimetused kingitused. Isegi sellel meepurgil oli Tankla silt ;)

 Vaadake seda Äripäeva toimetust!

 Mina ja Karu Kairi :)

 Nii nunnu kalaakalaa :)

 See ülevalt.. noh see teine (L):)

 Väiksed Cosmojüngrid :)

 Mõtlesin, et post-itid on liiga isiklikud, tegin siis pilti lihtsalt seinast :D

 Need roosad käerauad :D

 Cosmopolitani pere pani meile kokku "väikese" kotikese

 TV3, TV3

 Siin tehti nt seda kohvrisaadet :D

 "Kodu keset linna" stuudioruumis

 Karm, aga konkreetne!

Kuulake seda videot, siis saate järgmisest pildist aru!

"Kodu keset linna" ruumides

♥