Et mulle jäi kunagi kõrvu Tõnu mõte üheskoos ratsutama minekust, siis planeerisingi maikuu (juunis teostasime) ümbriku sisu nii, et tema kunagi kõva-häälega-välja-öeldud-ammu-ununenud "uitmõte" ka teostatud saaks! :)
Tegin teise kooliaasta alguses enda instituudi veebiblogi jaoks intervjuu kolmest suhtekorraldustudengist, kes tegelevad ratsutamisega ja õppisid tollal ka samal kursusel. Ratsasport on minu jaoks alati olnud mõneti kauge, ent samas äärmiselt põnev ala ja seetõttu olin juba artiklit kirjutades ning nende tüdrukutega suheldes elevil. Edaspidi olengi suhtlema jäänud neist ühe - Jessicaga, kes on juba üle kümne aasta ratsutamisega tegelenud ja kes on vastutav selle eest, et meil Tõnuga oli üks tõeliselt põnev ja armas pärastlõunane päev!
Hobustele külla & ratsutama sõitsime Ruilasse, väljaspool Tallinnat asuvasse väiksesse külla. Ja sealsamas, Ruila hobusetallis tervitaski meid Jessica, kes kooli kõrvalt ainult peamiselt juhendamisega tegeleb (ja nüüd juhei, õnnitlused bakakraadi puhul!) ja hetkel tallis ka perenaise-rolli täidab. Ehk siis hooldab ja hoolitseb, peseb-kammib-toidad-paitab ja muidu niisama asjatab. :) Ja kuna ta tunneb Ruila talli läbi ja lõhki, siis tema oligi see õige inimene tutvustamaks talli, hobuste & ratsutajate elu ja muidu "telgitaguseid".
Ja täitsa lõpp! Kuigi olen varem paar korda sadulas istunud ja nagu ennemgi ütlesin - ratsasporti väga imetlenud, siis alles nüüd hakkasin seda tõeliselt hindama. Ja väikestviisi mõtlesin, et kui tore oleks omada sellist priviligeeritud sidet hobustega ning sadulasse istuda enesekindla ja hea tundega. Ja olla oma ala äss! Praegu, pean ausalt tunnistama... istusin hobuse selga pisut värisedes ja kõrgust kartes. Ja nemad veel hüppavad hobustega! Tahaks ka!
Enne Ruilasse minekut uurisin Jessicalt, et kas peaksime midagi kaasa võtma või kuidas üldse riidesse panna jne-jne ja ta ütles, et kui tahame, siis võime hobustele porgandit kaasa võtta. Ja porgand oli meie salarelv - saime kohe kõikide ratsudega sõbraks!
Kõige suurem sõber oli loomulikult Röövlitütar Ron(j)ya, kellega sisetallis (vihmase ilma tõttu) mõned tiirud tegime ja selle eest porganditega üle külvasime! :D Ja kui nüüd esimest pilti vaatasite, siis mõistan teie uudishimu - ja uskuge või mitte, kuigi Tõnu on Ronyaga vaat, et sama pikkune, siis sellegipoolest sai tema ka natukene ratsutada. :) Tõnu tundis hobuse seljas end isegi paremini kui mina, hakkas kohe käsi lahti laskma ja muid trikke tegema!
Aitäh Sulle Jessica veel kord mõnusa pärastlõuna eest, ingel oled!
Palun, palun Sandra, vasta, et kuidas teie Tõnuga ka kaugsuhtes hakkama saate? Kas nt igaõhtune helistamine ja head ööd soovimine kooli ajal oli tavaline või vahepeal jäi see tegemata. Kui palju üldse nädala sees suhtlesite? Ja kui kaua kõige kauem kooli ajal ei näinud?
ReplyDeleteHei, nägin Sinu kommentaari alles nüüd - see oli miskipärast spam'i alla läinud.
DeleteKui ma Tallinnasse kolisin, siis oli see juba teine kord kui nö Koidu ja Hämariku elu elama hakkasime. Ja ilmselt sellepärast saime ka hästi hakkama. Kui tema ülikooli läks, siis natukene pabistasime ja mõtlesime kaugsuhet hullemaks kui tegelikult oli. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis kuuest koosoldud ajast oleme viis kaugsuhtes olnud. :D Päris hull!
Meie suhtlesime ja suhtleme siiani Tõnuga iga päev, isegi kui keegi meist on kusagil välismaal. Minu meelest on oluline vähemalt korra päevas üksteisega rääkida. See on minu jaoks alati igati loogiline olnud, sest kui ma olen kodust ära, siis helistan igal õhtul ka enda vanematele - nii on meie peres alati olnud. Ja juba sellepärast ei saaks ma nii, et ma ei räägi Tõnuga päeva jooksul mitte ühtegi korda. :)
Kõige pikemalt ei näinud me äkki kaks-kolm nädalat. Aga ikkagi püüdsin ma igal võimalusel koju tulla ja see oli minu jaoks alati prioriteet. Jätsin paljud asjad tahaplaanile, sest miski muu ei olnud ja ei ole minu jaoks lihtsalt nii oluline kui Tõnu & minu pere.
Ma ei saa öelda, et kaugsuhe kerge on. Mõlemad pooled peavad väga seda suhet tahtma ja selle nimel pingutama. Me teadsime alati, et Tõnu peab saama hea tööpakkumise Tallinnasse ja see on vaid aja küsimus, kui ta mulle järgi tuleb. :)