Wednesday, November 5

ELU VÄIKESTE ASJADE VÕLU


Kuna enamasti on minu teekonnad jalutuskäigu kaugustel, siis saan päris tihti enda mõtetega üksi olla ja neid pikalt ka analüüsida. Avastasin kord koduteel kuidas koeraga jalutav pere ja näiteks sügisvärvides puulehed mind hetkega rõõmsaks tegid. See pole ilmselt üllatus, et loomad muudavadki inimesed õnnelikuks ja loomulikult on tore, et sügis endast tõelisel moel märku annab, küsimus on aga see, et kui palju me võtame aega selliste elu väikeste asjade märkamiseks? Ja kui palju me laseme nendel pealtnäha väikstel asjadel endale rõõmu valmistada?

Mul on praegu peas tuhat erinevat mõtet ja ma vist ei oska hetkel alustada kohast, mis kõik need mõtted loogiliselt kokku võtaks, aga ma püüan ehk lihtsalt otsast kirjutama hakata.

Elan Tallinnas nüüd juba kolmandat aastat ja nende aastate jooksul olen mõistnud, et enim rõõmustavad mind ikkagi need reeded, kui koju sõidan. Tunnen, et vajan vähmalt iga kahe nädala tagant sellele pealinna rütmile väikest enerigalaengut ja kodus olles seda ma just saangi. Põhjuseid on mitmeid, üks ehk see, et linnamelule vahelduseks rahulikku keskkonda nautida, teine võib-olla see, et õppida iseendaks jääma. Sellised pealtnäha väikesed asjad nagu pere nägemine, koerte kallistamine ja laupäevane saun on minu igapäevaseks toimimiseks lihtsalt vajalikud.

Ärge mõistke mind valesti, ma armastan pealinna elu. Armastan seda rohkem kui siia alguses kolides. Mulle meeldib head toitu nautida, seltskonnad ja üritused, aga samas on minus ikkagi see vaikne ning rahulik pool, kes sõna otseses mõttes tahab nädalavahetuseks maale peitu pugeda.

Kohe esimestel ülikooli nädalatel leidsin nii hea connect'i ühe enda kursaõega, et paljud ei suutnud uskuda kuidas me varem juba üksteist ei teadnud. Väike nüanss on aga see, et tema on algusest peale mõistnud minu olemust ning maaga seotust, sest ta on ka ise enamus enda suved maal veetnud. Tegelikult on see nii väike asi, aga justnimelt see ongi see, mis meid ka tänaseni väga lähedastena hoiab. See üksteise mõistmine.

Ja kui ma hakkan mõtlema inimestele, kes on nende aastate jooksul mulle lähedaseks saanud, nad on kõik väga mõistvad ja toetavad inimesed. Tunnen, et me elame üksteisele vastastikuselt kaasa.  Ja millegipärast on see nii, et enamus neist on kuidagi väljaspool linnaeluga seotud.

Neile pole ma iial pidanud tõestama, miks on kodu ja väikesed asjad minu elus nii olulised. Mõni aeg tagasi puutusin kokku olukorraga, kus mulle vabatahtlikust organisatsioonist öeldi, et kui ma ei saa nädalavahetusel ühel päeval kohal olla, siis lihtsalt ei sõida kuu aega koju ja kõik. You know what I´m gonna' tell you? Sellise suhtumise peale valin ma alati perekonna.

Kuigi mind on alati ümbritsenud väga armsad ja heatahtlikud inimesed, siis ma olen pidanud aastate jooksul sattuma ka sellistesse seltskondadesse, kus ma ei tohiks uhkust tunda selle üle, et mul ei ole iPhone'i, et minu retuusid on New Yorker'ist ostetud ja et minu igapäeva liiklusvahend on tramm. Samas need ei ole asjad, millepärast ma ise piinlikust tunneksin, need on asjad, millepärast osad inimesed piinlikust tunnevad ja oletavad, et mina ka seda teen. Ma olen õnnelik enda tagasihoidliku androidi pärast, üliodavalt skooritud retuuside pärast ja sellepärast, et ma saan nii hõlpsasti ühest linna otsast teise liikuda.

Ma ei ütleks, et maal üldse sellist suhtumist ei olnud. Ega mõned klassi- ega koolikaaslasedki ei mõistnud, miks ma pärast tunde olin nõus mitmeks-mitmeks tunniks kooli jääma, et näiteks õpilasesinduse ruumi koristada või mingeid muid väikseid asju järgmiseks päevaks ette valmistada. Ja et miks ma tegin enda vabast ajast koolilehte ja kuidas see on üldse võimalik, et ma maakonnalehte tööle minnes kõigile sisendasin, et hei, mul tõepoolest pole raha vaja. Asi oli lihtsalt selles, et ma olin nõus neid kõiki asju tegema täiesti niisama, sest need tegid mind õnnelikuks. Ja kogemus on näidanud, et iga väike täiesti niisama tehtud asi on elus viinud mind, täiesti egoism kõrvale jättes, võidule.

Selleks, et elus kuhugile jõuda, tuleks arvestada sellega, et alguses ongi normaalne nii öelda kohvipoiss olla. Või vähemalt omada ellu sellist suhtumist. Kui ma Riias ühe disaineri Ben de Lisi käest uurisin, et mille järgi on tema alati elanud, siis ta ütles, et work hard and stay humble.

Ta on teinud maailmakuulsaid töid ja ta on endale alati meeles pidanud seda, et ta ei tohi käituda, nagu ta oleks kellestki parem. Ja et teda hirmutavad need noored tegijad, kes tema tuttavate stuudiotest läbi astuvad ja ennast kõige moeteadlikumateks inimesteks peavad. Nad võivad küll olla väga hea haridusega, aga peaksid arvestama sellega, et kui nad enda jala üle tipptegijate stuudioukse astuvad, peavad nad valmis olema justnimelt nendeks väikesteks asjadeks. Ehk siis enne, kui neil lastakse konkreetselt midagi disainida, peavad nad leppima sellega, et neid pannakse niidirulle värvide järgi ritta seadma. Ja kogemus on näidanud, et need, kes lepivad, need elus ka kaugele jõuavad.

Ehk siis minu tänane väike mõte kõigile olekski see, et tõske korraks enda pilk arvutiekraanilt ja vaadake neid väikeseid asju enda ümber. Ja olge täiesti siiralt ja südamest õnnelikud nende asjade üle. ♥

12 comments:

  1. Nii armas oled!
    Kusjuures mul on linnadega vastupidi, tavaliselt just naudin neid nädalavahetusi, kus saan rahulikust Tartust Tallinnasse. Isegi kui ma kogu nädalavahetuse kodust väljagi ei lähe, on kasvõi nii mõnus bussijaamast koju sõita linnatulede valges, kesklinna siluetti vaadata ja mõelda, et ometigi ei pea ma igale poole jalutama. Eks see kodu ole ikka kõige kallim.
    Aga just Tartus elades olen hakanud rohkem selliseid pisiasju märkama, ka Tallinnas käies meeldivad mulle selle linna detailid ja väikesed hetked.
    -P.
    Bowtie Diary

    ReplyDelete
    Replies
    1. Piia, aitäh Sulle!

      Jaa, ilmselt koju minek ongi see asja võlu ja omaette teraapia. :) Kui ma hakkan mõtlema, siis mulle meeldib ka õhtul hilja maalt Tallinnasse jõuda. Midagi nii maagilist on nendes tuledes ja õhustikus. Aga ilmselt oskan seda hinnata just rohkem siis, kui olen kodus ära käinud, patareid täis laadinud ja linna tagasi ning tegelikult enda teise koju tulnud! :)

      Delete
  2. Igati õiged mõtted ja armas postitus - tahaksin tegelikult ise paljudest sarnastest asjadest blogida, kui mul vaid praegu võimalust oleks.

    Näide telefonide osas puudutas mind vast sellest loost kõige enam. Mul oli alles kevadel kasutusel 4 aastat vana androidi telefon, ja eks sõbrad vahest ikka tögasid. Kui see lõplikult katki läks ja mul just Eesti Päevalehes töö hakkas, läksin kindlat teed ja võtsin sahtlist välja oma vana Nokia 3510i - sest mul oli vaja head akut ja telefoni, mis pidevalt kriitilises olukorras kokku ei jookseks. Võid umbes arvata, mitu korda päevas ma siis oma telefoni koht kommentaare sain :D Poole aasta peale tuli neid nöökimisi ikka sadades. Aga ma ise olin rahul, sest erinevalt kõigi teiste telefonidest minu oma töötas!

    Igaljuhul kogusin pikalt raha ja ostsin just eile endale kasutatud iPhone, sest asju, nagu Maps ja internet vajan ma telefonis ikkagi väga- Osaliselt mõtlen aga ikka sellele, kas tegin otsuse selle pärast, et mul oli tõesti seda telefoni vaja, või seepärast, et ma ei jaksanud enam teistele põhjendada, miks mulle on olulised teistest natukene erinevad asjad. Sina ole ikka tubli, jää endale kindlaks ja blogi rohkelt, siis on minusugustel midagi lugeda! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Heh, Britt - Sa oled muhedik! Jaaaa - miks ma Sinult ammu postitusi näinud ei ole, kas kõik on korras? :(

      Aitäh heade sõnade eest!

      Delete
    2. Kõik on korras! Käin lihtsalt palju tööl ja tegelen kooliga, muuhulgas hakkan kohe blogiteemalist bakatööd kirjutama. Niii väga tahaks blogida ja võtangi seda praegust aega kui inspiratsiooni tulevaste postituste jaoks! :)

      Delete
  3. Sellega seoses meenub mulle üks tore seik:
    Selle aasta suvel tegid Sa oma seisma jäänud riietele väikse müügi, blogi lugejad peaksid mäletama. Ka ma soetasin sealt ühe särgi.
    Kõik oli super, eriti see, mis oli kotikeses veel peale särgi: soojad sõnad ja väike šokolaad. Ausalt öelda olid mu suunurgad kogu järgneva päeva ülespoole, sest see oli nii nii armas ja positiivsust tekitav.
    Ja juba tol hetkel avasid Sa mu silmad ja näitasid, et õnn ei peitu milleski suures, vaid hoopis pisiasjades.

    Tänan Sind, Sandra, selle toreda üllatuse ja nakatava õnne eest!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh! Aitäh Sulle. Tagantjärele on seda nii südantsoojendav kuulda! :) Mul on hea meel, et mu väike mõte kellegi päeva natuke rohkem rõõmu tuua toimis! ;)

      Delete
  4. Sandra, sa oled lihtsalt i m e l i n e inimene, tõesõna! Sa ei kujuta ette kui palju ma hindand inimestes sellist tõelist siirust, tihtipeale tuleb seda lausa tikutulega taga otsida. Nii palju kui mina sind tean ja sinuga kokku puutunud olen, oled sinda just see, keda saabki põhjusega hinnata. Mul jaguks neid kiidusõnu veel ja veel. Inimesi, kes väärvidad kiitmist, neid ma ka kiidan! Palju, palju jõudu ja jaksu sulle edaspidiseks, ma usun, et sinust kuuleme tulevikus palju, palju! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Appi, suuuuur aitäh nii ilusate sõnade eest! Tegid mu päeva, päriselt! :)

      Delete
  5. Ohh Sandra, sinu blogi lugeda on nagu sõõm värsket õhku!
    Ma mõistan su koduvajadust ning perekonnaarmastust, ka minu (suurlinnaellu armunud) sõbrad ei suuda mõista, miks ma olen nii kinni oma väikeses kodulinnas ja kujutan ennast tulevikus ette elamas just seal. Mulle meeldib elada Tallinnas, kus mul on palju ajaveetmisvõimalusi, koduse veeuputuse puhul on iga nurga peal pood, kust selle likvideerimise jaoks saan kõik materjalid ja uue söögielamuse saamiseks pean vaid kesklinna sõitma.

    Aga...kodu on kodu ja seal tunnen ma ennast hästi :)

    Päikest sulle meie sombuses sügises ja jälle-lugemiseni!

    ReplyDelete