Kui me Hiiumaalt tagasi sõitma hakkasime, arutasime jutu jätkuks, et kes supersaari saadet jälgib ja kas kellelgi oma lemmikud ka juba tekkinud on. Ütlesin, et kui ma kedagi üldse fännan, siis kindlasti Taukarit. Selle peale hakkas Elen tagaistmel hirmsasti piiksuma ja seletama, kui väga talle Taukar meeldib. See ei olnud mulle mingi üllatus, sest kõikide sõbrannadega (jep, rõhutan, sõbrannadega), kellega rääkinud olen, on minuga olnud samal meelel. Taukar on sümpaatne, muhe ja erakordne inimene (isegi Tõnu ei ole solvukas, et ma teda fännan, onjuu! :D).
Algusest peale hoidsin ma pöialt Katrinile, olen temaga kohtumisest saati (ja kui ma avastasin, et ta laulab ka), tema väike stalker olnud. Mul oli äärmiselt kahju, kui Katrin saatest lahkuma pidi, sest mul oli temasse usku ja ta on kõike muud kui mainstream laulja. Temas on nii palju potentsiaali.
Ja minu meelest on elu palju lõbusam, kui sul on keegi, kellele pöialt hoida. Elen ütles meile autos, et ta läheb 2. detsembril supersaari saatesse. Mul tekkis plaan ka minna, sest olen ammu mõelnud, et kui ma siin Tallinnas olen, siis miks mitte käia ja vaadata, kuidas otsesaateid tehakse. Vahepeal aga polnud inimest, kellega minna ja ajad ei sobinud ja veel tuhat erinevat põhjust. Autos mõtlesime kohe Elisega, et oh, läheme ka Eleniga kaasa. Mõeldud-tehtud, Hiiumaalt koju jõudes ostsime endalegi need kaheksaeurosed piletid ära ja tuligi oodata vaid järgmist nädalavahetust.
Veel üks põhjus, miks ma tahtsin saatesse minna oli see, et kui me käisime meediareisil TV3s, siis Eesti teleajakirjanik Annely Adermann soovitas soojalt minna sellesse saatesse. Ta ütles, et ühele noorele ajakirjanikule annab antud kogemus palju juurde. Näiteks utsitas ta meid sinna minema selleks, et mõistaksime, et see, mis toimub päriselus ja ekraanil, on täiesti erinev.
Pühapäeva õhtul tulid Elis ja Elen minu juurde, käisime poes, ostsime süüa ja maandusime tagasi minu juurde. Hakkasime pitsat soojendama ja kuna mina olen nii pisike ja ei viitsinud tabureti järele haarata, palusin Elenil pitsa mikrouunist välja võtta. Et taldrik oli kuum, lendas see pitsa tal käest, riivates seina ja prantsatades siis kolinal maha. Tapeet oli mõnusalt pitsane ja selle pitsa-intsidendiga algasidki meie õhtused naljad. Ja muidugi selle asemel, et kohe koritsama hakata, jooksis Elen telefoni järele, sest "on ju vaja Instagrammida igasuguseid naljakaid seiku". Õnneks on mul selline kahtlane-libe tapeet, et pitsa ei jätnud ühtegi jälge. Tegelikult oli mul sellest tapeedist suhteliselt ükskõik, sest nüüd jäi meile järele vaid üks pitsa, mida kolme peale ära süüa ja me olime täiega näljased! :D
Pärast söömist hakkasime kiiresti sättima, sest avastasime, et oleme liiga kauaks tšinglema jäänud ja küll siis hakkas vinguviiul pihta, et kellelgi pole mitte midagi selga panna. Jeebus!
Hakkasime kodu juurest jalutama ja tee peal oli platvorm ning Elis mõtles, et nüüd oleks eriti tore selle peal trikke tegema hakata. Samal ajal kui ta platvormi lõppu jõudis ja ütles, et ta lapsena alati tegi nii, kukkus ta kolinal maha. Me ei julenud Eleniga naerma hakata, sest vaatasime, et ta sai tõsiselt viga. Kui Elis naerma lõpuks hakkas, ei suutnud meiegi naeru pidama. Ehmusime alguses Eleniga ära, sest peaaegu oleks Elise pärast saade nägemata jäänud. Hahaa, see on nali.
Muidugi see ei ole mingi uudis, et pidime telemajas järjekorras päris kaua seisma. Kui lõpuks stuudio uksed avati, panid lapsed sellist jooksu, et jube. Keegi kommenteeris, et rahvas marutab nagu "Hulludel päevadel". Igastahes, valisime endale sobivad kohad ja operaator? hakkas ennast tuvustama ning küsis, kellel superstaarikates olid pereliikmed kohale tulnud ja nad sätiti parematele kohtadele istuma (et kaameraga hiljem oleks kergem üles leida).
Põhimõtteliselt "räägiti meile sõnad peale", et millal peab hästi kõvasti karjuma, millal plaksutama, kuidas mitte kaameramelehe ette jääda jne-jne-jne. Isegi pealtvaatajaid sätiti saalis natukene ringi. Ikka mulje loomiseks, et saalis on meeletult palju rahvast. Muidu oli stuudio pisike, selline tagasihoidlik. :)
Alguses mängiti läbi see, et kutsutakse superstaarikad ükshaaval lavale. Aga läbi ei mängitud päris superstaaridega, vaid läbimängijad valiti vabatahtlikuse alusel publiku seast. Meie kreisipööra Elis hüppas ka püsti ja läks teletegijatega lava taha kaasa.
Üldse paistsime me oma aktiivsusega väga hästi silma. Leppisime kokku, et elame Taukarile kaasa, nagu õiged teismelised (mina, Laura ja Elen), Elis oli Rasmuse fänn. Kuid räägin varsti pikemalt, kuidas.
Meie üllatuseks filmiti see avaklipp, kus saatejuhid lavale tulevad ja tervitussõnad ütlevad, juba enne otsesaate algust ära. Kui otsesaade algas, tuli klipp juba lindilt. Ja teate kui ägedad Henrik ja Karl-Andreas Kalmet on! Teevad ikka meeletult nalja. Tantsisid ja eputasid laval, kui kaamerad kinni pandi. Uskumatud. Minu meelest on Karl-Andreas olnud palju tagasihoidlikum, kui Henrik, aga tol õhtul muutis ta täielikult minu meelt - vihtus ka robotitantsu seal. :D
Kui tuli reklaamipaus, hakati promoklippe salvestama, näiteks neid klippe, kus saatejuhid ütlevad: "Vaadake meid järgmisel pühapäeval, saates jätkavad kolm finalisti". Muidugi jooksis kohe ka jumestaja žüriiliikmete ninasid puuderdama. Ehk siis - reklaamipausi ajal toimub meeletu rabelemine.
Saate alguses oli publik selline tagasihoidlik. Kui meie Taukari auks oma hääled valla lasime, hakkasid teised fännid ka aktiivsemaks. Lõpuks karjusime Rasmuse fännidega võidu. Me lihtsalt karjusime nii meeletult, et operaator lubas meid tööle võtta. Hahaa. Neil on publikule utsitamiseks ka lahe süsteem välja mõeldud. Kui keegi silma paistab, kaasa lööb (nt rääkisin enne sellest läbimängust) või eriliselt kõvasti karjub, saab ta kingituseks RC Cola. Mina, Elis ja Elen saime kõik.. :D
Tegin endale ikka korralikult margi täis. Kui lõpus pidi žürii ütlema, kes nende arvates saates lahkuvad, siis Maarja ütles, et tema meelest Taukar. Mina sellel ajal jõin vett ja olin mõtetes kusagil mujal. Kuulsin ainult, et Maarja ütles Taukari nime. Küsisin Eleni käest, et kas ta ütles, et Taukar kukub tema meelest välja. Kui Elen ütles mulle, et jah, tahtsin kõlaval häälel öelda "böööööö", aga kuna mul oli samal ajal vesi kurgus, kõlasin ma nagu LAMMAS. Võite seda saadet kuulata, minu "bööömäääää" on seal ikka väga hästi kuulda. Noh jah... muidugi sain selle nalja eest RC Cola. Täiesti piinlik lugu.
Kui saade läbi oli, hüppasime rõõmust lakke, et Taukar saatesse jäi ning muidugi oli meil Elise pärast hea meel, et ka Rasmus saatesse jäi. Et me pauside ajal suht palju selle operaatoriga nalja viskasime, küsisime pärast temalt, et kas Taukar meiega pilti teeb. Ta ütles, et jaa, muidugi, oodake ta ära ja kindlasti saab pilti ka. Lõpuks hakkas Taukar trepist alla tulema ja Elen pistis meie seljataga kiljuma. Ütlesime, et ta rahuneks ja lõpuks oli Taukar seal meie juures ning küsisime, kas ta oleks nõus meiega pilti tegema. Ta oli nõus, aga ajakirjanikud napsasid ta korraks ära, seega jälle ootasime veidi aega. Vahepeal tulid väiksed fännid ka autogrammi küsima ja Taukar otsis meie silmist mõistmist ning küsis, kas saaksime veel kord oodata. Aga muidugi!
Käisime stuudios ringi, aja sisustamiseks tegin Rasmusest ja Elisest, Elisest ja Toomasest pilte. Toomas oli üli chill kuju ja Elis ütles ka kohe talle, et ta on täiega lahe tüüp tegelikult. Ta oli hästi jutukas ja sõbralik. Rasmus oli vist endiselt nii löödud, et oleks peaaegu saatest välja läinud ja ta oli nii kurb. Pidin talle ütlema, et ta natukene naerataks ning jeess, pinnisin talt selle naeratuse väla! :D
Kui lõpuks Taukaritoga pildile saime ja kui tüdrukud autogrammi küsisid, ei pidanud meist keegi temas pettuma. Ta on täpselt samasugune telekas, laval ja lava taga. Ei ole arrogantne, ülbe, ninakas, suhtleb sõbralikult ja ongi TÄIELIKUT MUHE TÜÜP! :)
Koju kõndides hakkasid paljud meie sõbrad helistama, kirjutama, et ooo, meid nähti telekas. Me kartsime täiega, et mis klippe meist siis näidati.... sest me ausalt karjusime ja fännasime seal täiest südamest-kõrist ning mõtlesime, et kui me nüüd niimodi pildile jäime, siis on päris häbi küll. Kui minu juurde jõudsime, hakkasime kõik koos uuesti saadet vaatama ja hähh, ei olnudki mitte midagi hullu. Täiega vedas! Terve öö otsa naersime minu "böööööömääääd", vahetasime muljeid ja kuulasime Taukari & Rasmuse esitatud lugusid.
Kui TV3 Playst saadet vaatasime, saime aru, et kohapeal olla ja saadet telekast vaadata on ikka kaks täiesti erinevat asja. Ikka sound ja elamus on niiiiii kirjeldamatu. See oli kindlasti üks meeldejäävamaid, naljakamaid ja õpetlikke kogemusi sel aastal! Elen ja Elis - teiega oli überlahe!
Elen, kõige suurem fänn ever :D
