Nädalaid tagasi põrutasime Tankla lehe noortega Hiiumaale, et kompenseerida suvist väljasõitu, mille halbade ilmade tõttu ära jätsime.
Alustasime Valgamaalt sõitu nelja autoga ja mina olin üks autojuhtidest. Mäletan, et enne kuut hommikul hakkasin mina kodust liikuma. Olin hästi väsinud, sest magasin eelnevalt vaid tund aega, sest meisterdasin öö otsa Laura heategevusürituse VIP-kaarte. Unustasin kõik materjali koju ja sellepärast ei saanud vahepeal Tallinnas sellega tegeleda.
Sõitsin koos Ülla, Elise ja Eleniga. Meil oli ainukesena naistekas. Ma arvan, et sellepärast meil oligi täiega lõbus - pidin nii hullusti sõidule keskenduma, sest ma ei suutnud lihtsalt naeru pidama. Eks üleväsimus tegi ka oma töö ja ma ajasin ikka sellist kelbast seal autos, et jube. :)
Et meil oli naistekas, siis pidevalt sattusime naljakatesse olukordadesse. Näiteks enne praamile minekut mõtlesin, et võin sõita ükskõik, missuguse tõkkepuu juurde. Sõidan siis suvalise juurde ja vaatan, et tõkkepuu ei avane. Auto aknad olid muidugi kinni ja muusika üürgas. Siis kuulsime mingit häält ja avastasime, et üle terve sadama kutsuti meid mitu korda korrale (kõlarite kaudu). :D Kõik nii naersid meie üle, isegi võõrad vaatasid imelikult. No ja muidugi praamionud said ka kenasti vehkida oma kätega - tuli ju blondiinidele selgeks teha, kuidas-kuhu sõita.
Hiiumaale mineku eesmärk ei olnud niisama kusagil chillida. Meie Tankla Siiri oli suve lõpus seal koos välisvabatahtlikega ja tema idee oligi taaskord seda kohta külastada. Eesmärk oligi välja astuda mugavustsoonist.
Meie nädalavahetuse elupaik oli sügaval Nurste metsa sees. Maja oli kasimata ja vana - kaasaegsusest oli asi kaugel. Kujutage nüüd ette, et lähete MAALE (ikka õigesse maakohta) vanaema juurde, kus vesi tuleb kaevust ning maja on veidi nõukahõngu täis. Nüüd korrutage see kahega ja saate aru, kus meie olime.
Kuigi külma ja kõledasse majja astuda oli alguses veidi õõvastav, hakkas mulle see reisi mõte aina rohkem meeldima. Vaata... sellise reisiga õpid sa inimesi väga palju tundma. Kohe oli näha, kes on kunagi ahju kütmise või vee kandmisega kokku puutunud. Mõne inimese vastu tekkis veelgi suurem usaldus, teise suhtes aga said aru, et temaga üksikule saarele minna ei taha. Võib öelda, et sattusime olukorda, kus pidime ennast päästma hakkama: kõhud olid tühjad, tahtsime sauna pesema minna ja maja oli külm. Aeg oli tegutseda, mitte vinguda!
Veel oli meie soov aidata võõrustajat ning talle metsa appi minna. Niiet laupäeva veetsime metsas tööd tehes. Mõnus vaheldus, selline värskendav. Tõeliselt tore oli terve päev väljas olla, tööd teha, internetimaailmast eemal olla ning lihtsalt kõndida dressides, kummikutes ja meikimata ilma, et korrakski mõtleks enda välimuse peale... ja õhtul mõnusasse sauna minna!
Peaaegu oleks kõige lahedama osa välja jätnud. Me sõitsime nagu tõelised maalapsed autokuudis, mis oli heina paksult täis. Hüppasime enda kirvestega siis auto peale ja istusime sinna maha ning loksusime metsa - tööle. Täitsa lõpp, mis kogemus ikka.
Kõigele lisaks külastasime erinevaid noortekeskuseid ja -tube ning käisime võõrustaja farmis. Kuigi ma olen maalaps, sattusin ekstaasi sellest, kuidas vasikas mu kätt lutsus - kogemus, mida kõik peavad kogema! See oli lihtsalt nii chill! Tahan praegu! :D
Kusjuures, olin Hiiumaal esimest korda.
Meie tiim :)
Nõud olid ka ikka "portselanist ja värki" :D
Söögi tegemine käib
Õhtul oli korraks nii igav, et hakkasime lapsepõlvemängu mängima
Mõlemad Tõnuga sügasime pead :D
No comments:
Post a Comment