Tagasi blogimissagedusel!

Ma tean, et olen nii kaua eemal olnud. Vahepeal on nii palju huvitavat toimunud - täitsa kahju, et pole jooksvalt kirjutanud. Kindlasti kirjutan enda seiklustest Hiiumaal, töövarjupäevast Anne&Stiilis, Laura heategevuskontserdist, kooli sünnipäevast ja superstaari saateist. Oih, nimekiri päris pikk.

Koolis on praegu kiire aeg. Neljapäeval on mul sessi esimene eksam - intervjuueerimise tehnikad. Õppejõud ütles, et peame vastama kümnele avatud küsimusele. Ei oskagi otseselt selleks õppida.

Järgmisel nädalal on kaks eksamit. Paljudes ainetes peame enne eksamile pääsemist esitama mõned suuremad tööd. Eelmisel nädalal nokitsesin näiteks kahe intervjuu võrdluse kallal. Võrdlesin Urmas Oti ja Anu Välba intervjuueerimise tehnikaid - selline referatiivne, samas analüüsiv töö.

Et järgmisel nädalal vene kogukonna eksamile saada, pean kirjutama essee teemal "Mida teadsin enne ja mida tean vene kogukonnast nüüd"... Põhimõtteliselt midagi sellist.

Üldse on mul detsembris kokku kuus eksamit. Ostsin endale kalendri ja panin selle seina peale, et mul oleks kogu aeg silme ees, mida tegema pean. Nüüd need rohelised kastikesed seal säravadki (roheline on eksami värv). Vahepeal mulle lihtsalt tundub, et ma ei oska enda aega planeerida - äkki kalender seinal motiveerib mind!?

Juba mitmes kord on nii, et hakkan mõne vana sõpsiga rääkima ja esimene asi, mida nad ütlevad, on: "Jaa, ma kuulsin, et sul ikka täiega tegemist ja õppimist." Ma ei tea kuidas ma sellise mulje olen jätnud, aga siin Tallinnas olen ma palju vähem busy-bee kui ma üldse kunagi Valgamaal olin. Praegu on lihtsalt nii, et kui tuleb eksamiperiood - siis korraga, tööd - siis korraga, väljaskäimised - siis korraga. Ning ikka ja jälle jõuame ringiga tagasi selleni, et ma ei oska enda aega planeerida ja istundgi öösel üleval ja kirjutan enda töid. Ja vot siis minu nukrutsemist, et "miks ma sellest veast ei õpi."

Täna oli põhimõtteliselt uue meedia viimane loeng ja täitsa kahju oli. See oli mu lemmik aine. Mitmel põhjusel. Õnneks on Hõbemägi ka meie praktikajuhendaja. Mul on praktika juba sel suvel! Nii lahe, juba esimesel aastal. Hõbemägi rääkis veel seda, et ta tahab saavutada selle, et iga inimene läheb praktikale kohta, mis tema isiksusega kõige paremini sobib. Noh, muidu kõik tormavad Postimehesse, aga tegelikult süda igatseb kuhugile mujale. Mida rohkem ma loengutes olen, seda rohkem ma mõtlen, et ajakirjanikuna pean olema hea mitmes valdkonnas ning ehk ma ei soovigi praktikale minna mõnesse naisteajakirja vaid kuhugile telesse. Kuid ma räägin Anne&Stiili postituses pikemalt, miks ma tunnen, et ma just naisteajakirja toimetusse sobin.

 Timmisin saapaid :)

 Kahjuks see nüüd katki :(

 Läksin poodi lakki ostma..

 Enne clazzi kursakatega... mu lemmar koht!

 Clazzis

 Kadi ja Kerli karaoke

 Meil oli koolis pildistamine :)

 Ajakirjanik pole huvitav, kui ta on normaalne :)

 Meie poisid!

Meie, tüdrukud!