Pühapäeval läksime külla Taheva asenduskodusse. Nii lahe päev oli! Käisime seal Tankla liikmetega - tahtsime teha midagi koos ja otsustasime, et tahame nende laste/noortega oma päeva lõbusalt veeta ning nendega mängida.
Nii hea meel oli selle üle, et ruumid nägid puhtad, mugavad, hubased ja korralikud välja. Kujutasin ette palju hullemat. Kivi langes justkui südamelt, kui sisse astusin. Lastel on toad möbleeritud, võimalus teleka vaatamiseks, arvutis olemiseks, söögi tegemiseks, vabaaja veetmiseks jne.
Väljas pidasime plaani - kuhu minna? Jalutasime Tellingumäele (mul läheb meelest ära kogu aeg, tahan öelda, et käisime Harimäel, mis asub hoopiski Restu kandis.) Kõndisime ca 1km. Alguses me ei plaaninud minna jalutuskäigule aga see kujunes väga lõbusaks. Saime lastega rohkem tuttavateks, avastasime, et meil on ühised sõpru ja saime enda muljeid jagada ning kõhutäie naerda - meil oli palju ühist.
Päris kõrgel.... See viie aastene pliks oli nii julge! See pilk, kuidas ta mind vaatas, kui ukselt veel viimased lehvitamised tegin... Jääb kauaks meelde. Mõtlen tihti sellest. Teate ju neid hetki, mis jäävad kauaks kummitama. See oligi "see" hetk. Kallistasin enne äraminekut. Hakkasin ukse poole sammuma. Siis tundsin, et tahan veel teda kallistada. Nii juhtus ka kolmas kord. Siis pidin aga kindlasti minema, sest tema silmadesse tulid pisarapoisid ja ma lihtsalt ei oleks suutnud teda sinna nutma jätta, oleksin tahtnud veel kallistada... aga...
Väiksemad tahtsid kogu aeg meist pilte teha. Suurem poiss väiksemale: "Kas sa tead, et selja tagant ei tohi inimesi pildistada?"
Mõtlesin, et oleks tore õpetada Taheva lastele ja Tankla liikmetele, kuidas teha prosse. Võtsingi materjalid kaasa. Mul on see õpetus isegi blogis üleval - mäletate ju küll, kui lihtsalt see käib. Väga vahvaid kaunistusi tehti!
:)
ReplyDelete