Lugu lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist

Meie tutipäev siis. Lisan siia mõned vahvamad pildid. Ilmaga meil vedas, päike paistis ja oli soe. Täiega kahju, et mul pole neid pilte, mis näitaks teie meie täielikku retsi. Kõik koristati nii ruttu ära (väikesed põnnid pandi koristama). Vähemalt nii hulle koridore, nagu me WC paberite, teibi, õhupallide ja lintidega "ära kaunistasime", pole mina küll 12 aasta jooksul näinud. Jubedad oleme! :-)

Kindlasti oli meeldejääv päev. Lisaks lollitamisele ja käki keeramisele (tüüpiline) mahtus päeva väike trahv (mitte alhokoli joomise pärast), kooli juures grillimine ja muidugi hiljem öölaulupidu.

Homme juba esimene eksam - eesti keel. Hetkel ei olegi mingisugust tunnet. Eile aga mõtlesin: ma ei karda esineda, ma ei karda silma paista, ma ei karda enda arvamust avaldada... aga ma kardan, et mina olen üks sadadest, kelle närv võib alt vedada. Kui õpetaja reedel rääkis, et pole midagi teha, on juhtunud ja juhtub kindlasti veelgi, et ka tublimatel võib viimasel hetkel liiga suur närv sisse tulla ja siis pole midagi teha ning ei pruugi soovitud tulemus tulla. Teate, tundsin ennast selles lauses ära. Ma ei jahi väga kõrgeid punkte, ent tahan eksamid sooritada nii, et ma ise ennast pärast halvasti ei tunneks, sest üldjuhul põen kogu aeg igasuguseid asju liialt üle ja see mõjutab mu mõtlemist.

See on ainult järjekordne seiklus, mille pean oma elus läbima - püüan homme nii mõelda. Teistele tegijatele - tuult tiibadesse!!

11. klass - no ok, natuke olete geeniused

 Väiksed pandi koristama

Endine klassijuhataja

 Öölaulupidu, oma parimaga

Soovime teile... teatrielamust

Neljapäeval käisin TSKK õpilasena viimast korda kooliga teatris. Selle õppeaasta jooskul oli see juba neljas kord - varem pole me minu mäletamist mööda nii tihedalt käinud.

Sel korral lahutas meelt tõsielul põhinev ja ekraniseeritud "Kalendritüdrukud". Enneolematult humoorikas, samas tõsise sisuga näidend. Publik elas plaksutades erinevatele seikadele kaasa. Lühidalt öeldes oli kandev idee see, et naised, kes kuulusid Naiste Instituuti, kogusid kalendri müügiga raha. Pärast Annie mehe surma (leukeemia) otsustasid nad haigla toetuseks raha koguma hakata. Kalender koosnes daamide aktifotodest. :-P Nad võtsid ennast loomulikult ka laval paljaks.

Täna mõtlesin, et otsiks õige kõik kavad ja piletid üles. Tulihingelise fännina olen alati püüdnud kava kaasa osta. Üllatuseks aga avastasin, et mul ei olegi neid kavasid nii palju alles, kui esialgu arvasin. Tean kindlalt, et need on kusagil mööda elamis laiali. Täitsa kurb.

Puudu on (nii piletite kui kavade näol): "Härra Amilcar", "Paanika", "Kõik aias", "Jäine mõrv", "Verevennad"... Kindlasti on neid veel, sest kooliga teatris hakkasin käima vist siis, kui õppisin juba 7. klassis (mõtlen siinkohal sellised "tõsisemaid etendusi").

Minu läbi aegade lemmikuimaks etenduseks on "Verevennad". Võimalusel tahaksin uuesti vaatama minna. Teised etendused on samuti põnevad olnud, aga sellist sidet siiani tekkinud ei ole. :-)

Mulle tohutult meeldib teatris käia, hoolimata sellest, et kõigist kordadest olen koju jõudnud vaid paar korda nii, et mul pea ei valuta ja ei oksenda (migreeni tõttu).

Kas te olete mõnda etendust nimetatutest vaatama sattunud? Millised on teie lemmikud? Põnev oleks teada!

Urmas Vaino koolitus

Eelmisel nädalavahetusel käisin Taageperas, meil oli seal kauaoodatud Urmas Vaino koolitus. Ootasin seda nädalavahetust kaua, sest Urmas on niiii lahe. Ehee... müüsin kunagi talle soodukaga kohvi ühel välimüügil. Urmas Vaino on ajakirjanik ja "Terevisiooni" üks saatejuhtidest.

Mõtlesin pikalt, et kuidas selle sissekande teen ja mida täpsemalt räägin. Kirjutan siia viimase osa tema "loengust": kuidas ajakirjanikuga hästi läbi saada ja kuidas ajakirjanduses ennast hästi tunda.

• Esmamulje sünnib ainult ühe korra (nii televisioonis, kui artikli jaoks intervjuud tehes).
• Ka helistades tuleb olla ettevaatlik (mõtle hoolikalt, mida ütled, sest ajakirjanik ei ole Sinu sõber).
• Ära ole pettunud, kui Sinust ei tule pikk lugu (kole lugu küll jah, terve päraslõuna tegime intervjuud ja hiljem ilmub ainult nupuke - sellega tuleb arvestada). Minu jaoks on see tähtis punkt, sest olen juba kokku puutnud sellega, et inimesed solvuvad, kui nendest pikk lugu ei tule või kui nende teksti kärbitakse.
• Kaasa ajakirjanikud üritusele ka siis, kui eesmärk pole selle kajastamine (muidugi on ajakirjanikul kiire elu, aga loo sõbrasuhteid).
• Sul on õigus tutvuda küsimustikuga, aga õigust seda muuta ei ole!
• Tee endale selgeks kuhu saatesse satud. Missugune on kontekst, kuidas käituda, mida rääkida? ("Reporteris" võid ju olla lõbusam, värvikam ja särada, "Terevisioonis" pead aga hoolikalt jälgima, mida selga paned, kuidas räägid jne).
• Enne saatesse minekut vaata vanu saateid ja tutvu olukorraga.
• Tuleb mõelda, kui hästi võivad ajakirjanikud minu organisatsioonist teada ja seejärel tähelepanu pöörata õigetele aspektidele ja vajadusel ajakirjanikku suunata.
• Kasuta lihtsat väljendust.
• Kui lähed ajakirjanikuga kohtuma, pane endale kirja 3 asja, millest pead kindlasti rääkima. Number 1 - "Kui selle ütlemata jätan, on minu intervjuu läbikukkunud". Number 2-3 - "Mõtted, mida pean kindlasti mainima, aga kui ei maini, pole hullu". Sealjuures ei tohiks paberilt maha lugeda. Tuleb lihtsalt endale üles kirjutada, sest äkki läheb meelest, sest televisiooni minnes võivad närvid alt vedada.
• Vastuta oma sõnade eest, ehk kõik, mis rääkisid, on läinud!
• Ebamugavatele küsimustele vasta lühidalt ja hoidu lobisemisest.
• Sa ei pea kohe vastama, võta endale aega.
• Ajakirjanikule ei tohiks valetada (kui ei tea, ole lihtsalt vait. Valed tulevad välja. Hiljem on suur häbi, kui Sulle tembeldatakse nimi külge).
• Ütle julgelt, kui ei oska küsimustele vastata (isegi kui tahad huvitav välja paista. Ära püüa olla huvitav, muidu saab Sinust ruttu Strippar-Marco).
• ÜLI lihtne on lolliks jääda väikse mõtlematu fraasiga.
• Küsi ajakirjanikult, miks on see või teine küsimus oluline, aga enne küsimusele vastamist.
• Ära karda parandada ajakirjanikku, ent ära pane teda ebamugavasse olukorda.
• Seda, kes esimesena räägib usutakse kõige rohkem. Mine oma väitega kõige esimesena ajakirjaniku juurde.
• Kui lähed intervjuud andma, siis mõtle, missuguse viite Sa oma üritusele annad (kas mingisugune leht? Aadress? Enda telefoni numbrit pole mõtet anda. Anna kõige lühem ja meeldejäävam viide).

Veel soovitusi enne televisiooni minekuks:

• Naistele: televisioon teeb paksemaks. Väldi enda riietuses risti triipe. Ole lahtise kaelusega kriitiline - BIG no-no! Igasugused triibud riietusel püüavad pilke - hakatakse vaatama riideid ja jutt jääb tahaplaanile. Juuksed võiksid pestud olla. Ära riietu ennast üles nii, nagu läheksid ema ja isa pulma (väldi üleriietumist). Ära pane selga punast kleiti, kui diivan on ka punane (proovi end kurssi viia, missugune näeb välja stuudio).
• Mine alati kokkulepitust varem kohale. Enne intervjuud räägi end soojaks, küsi mis küsimused tulevad, uuri ajakirjanike tuju. Käi ringi stuudios, harju keskkonnaga. Mine korraks stuudiosse sisse ja pärast seda käi uuesti värsket õhku hingamas. Inimene muutub võõras seltskonnas tihti närviliseks.

Elis & pokker

 Tegin intervjuud mõnusas keskkonnas

Vahetasime asukohta, sest pildid ei tulnud just parimad vana renoveerimata kapi juures. Ka teine koht polnud just kiita. Pidin seisma, päike paistis silma ja pidin põhimõtteliselt ühe käega läpakat hoidma ja teises käes oli diktofon. Väga ebamugav oli, mõtlesin kogu aeg selle käe peale. Muidugi Urmas oli täiega chill ja oleksin võinud läpaka kusagile maha panna ja edasi jutustada, aga mõtlesin, et mis seal ikka, kannatan ära.

Olen väga rahul, et sellest koolitusest osa sain. Urmas on väljaspool ekraani ka lahe inimene. Kui tavaliselt koolitajad lähevad õhtul oma tuppa peitu või üldsegi kuhugile minema, siis tema istus terve õhtu noortega väljas, grillis, tundis ennast hästi.