Lugu lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist

Meie tutipäev siis. Lisan siia mõned vahvamad pildid. Ilmaga meil vedas, päike paistis ja oli soe. Täiega kahju, et mul pole neid pilte, mis näitaks teie meie täielikku retsi. Kõik koristati nii ruttu ära (väikesed põnnid pandi koristama). Vähemalt nii hulle koridore, nagu me WC paberite, teibi, õhupallide ja lintidega "ära kaunistasime", pole mina küll 12 aasta jooksul näinud. Jubedad oleme! :-)

Kindlasti oli meeldejääv päev. Lisaks lollitamisele ja käki keeramisele (tüüpiline) mahtus päeva väike trahv (mitte alhokoli joomise pärast), kooli juures grillimine ja muidugi hiljem öölaulupidu.

Homme juba esimene eksam - eesti keel. Hetkel ei olegi mingisugust tunnet. Eile aga mõtlesin: ma ei karda esineda, ma ei karda silma paista, ma ei karda enda arvamust avaldada... aga ma kardan, et mina olen üks sadadest, kelle närv võib alt vedada. Kui õpetaja reedel rääkis, et pole midagi teha, on juhtunud ja juhtub kindlasti veelgi, et ka tublimatel võib viimasel hetkel liiga suur närv sisse tulla ja siis pole midagi teha ning ei pruugi soovitud tulemus tulla. Teate, tundsin ennast selles lauses ära. Ma ei jahi väga kõrgeid punkte, ent tahan eksamid sooritada nii, et ma ise ennast pärast halvasti ei tunneks, sest üldjuhul põen kogu aeg igasuguseid asju liialt üle ja see mõjutab mu mõtlemist.

See on ainult järjekordne seiklus, mille pean oma elus läbima - püüan homme nii mõelda. Teistele tegijatele - tuult tiibadesse!!

11. klass - no ok, natuke olete geeniused

 Väiksed pandi koristama

Endine klassijuhataja

 Öölaulupidu, oma parimaga