Tuesday, October 23

Korterisaaga jätk: veeuputus


See on suhteliselt võigas pilt ja kindlasti mitte inspireeriv detail minu elamisest, mida kommentaarides küsinud olete. Tahtsin lihtsalt edasi anda pilti, mis toimus täna minu üürikorteris.

Kirjutasin, et aitan täna kodukoha noortel Tallinna ülikoolides ringi liikuda ja väikestviisi saatja olla. Istungi noortega parasjagu BFMi klassiruumis ja vaatan, et isa helistab. Panin kõne kinni, ise mõtetes torisemas, et ta ju teab, et mul hetkel kiire ja ei saa jutustada. Järgneb teine kõne. Tavaliselt saab ta märguandest aru ja ootab, kuni ise tagasi helistaksin. Panen siis uuesti kinni ja saadan juba sõnumi, et ei saa rääkida ja kas midagi pakilist. Sain vastuse: "Helista kohe, korter upub!"

Ma oleks nagu jalaga kõhtu saanud. Korter? Upub... KUIDAS?

Ütlesin ruttu Timole, et ta võtaks juhtimise üle, sest sellises olukorras ei saanud ma lihtsalt jääda sinna. Pidin koju jooksma ja vaatama, milles asi. Salamisi lootsin, et kõik on ikka korras, olgu, salamisi lootsin ka, et leke tuleb ülevalt viiendalt, mitte minu neljanda korruse korterist. 

See on jälle üks halvimatest unenägudest. Alguses võtmed ja nüüd see uputus - mis toimub? Pealegi, olen kuulnud kuidas tuttavad on pidanud teiste korterite remonte lihtsalt kinni maksma. Ja minu all on veel kolm korterit!

Jõudsin enda trepikotta ja kõige suurema kahjustuse saanud noormees, kes elab minu all, ootas minu tulekut juba enda ukse peal. Ta tuli minuga kaasa ja kohe avanes vaade veest maas ja sellest, kuidas koridori, köögi, vannitoa ja magamistoa vaibad märjad olid... ja veel mingi mustuse-poriga koos. Korteris oli nagu saun, akendel olid niiskusest veepiisad ja köögi aknalaud tilkus. Väga inetu vaade oli. Minu täiesti punased vaibad olid täiesti mustad!

Samal ajal jõudis ka ühistu esimees ja selgus, et lekkimine algas vannitoast, veenäitude juurest. Põhimõtteliselt oli santehniku hinnangul asi remondis, mida omanikud hiljuti tegid. Mingisugune polt veetoru ümber oli liiga kõvasti kinni keeratud ja see ei pidanud enam surve all vastu. Mina polnud selles lekkimises süüdi, aga ma kujutan ette, milline löök on see korteri omanikele.

Käisin vaatamas selle noormehe korterit ja tõesti, tapeedid olid vettinud, laest rääkimata... Tal olid aknalaual mingid klaasid ja need olid ka ääreni vett täis. :D Tema sai ka kelleltki telefonikõne, polnud samuti kodus. Jube vaatepilt, jube. Lisaks lekkis vesi alumistele korrustele ka.

Hoolimata sellest, et mina polnud süüdi, on mul ikkagi nii paha tunne, sest minu korterist ju hakkas kõik pihta ja teiste mööbel/elamine kannatas selle all. Korteriomanikud just lahkusid, aga lahendus on põhimõtteliselt see, et igal korteril on kindlustus, aga see ei korva kõike. Omanikud peavad mingid kahjud ise kinni maksma. Minu korterit tullakse ka üle vaatama, sest torudest lekkis kuuma vett ning laminaat on nüüd muljunud. Kahju, see ka ju värskelt maha laotud.

Lõpetasin mõni aeg tagasi koristamise ka. See mustus jõudis ikka igale poole. Täiesti õudne. Käisin oma kümme korda kindlasti mopiga kõik põrandad läbi. 

Kõige hullem on see, et mul on homme eksam ja ma ei tea, mis sellest saab. Lisaks essee, mis tagab edasipääsu eksamile. Lootsin nii väga täna õhtulgi natuke õppida, aga ma olen emotsionaalselt kuidagilt nii väsinud. Ma ei saa aru, mis minuga siin Tallinnas toimub...

Ilusad punased vaibad peaksid olema :D

6 comments:

  1. Sellistel hetkedel tekib tavaliselt meeletu koduigatsus!
    Ma olen suur inimene, aga nutan tihtipeale sellepärast, et tahan oma kodu.
    Ma alles kirjutasin Sulle mingiaeg kommentaari, et võiksid oma korterist pilte teha jne :)
    Samas ma ise elan ka Viljandis üürikorteris ja meil mehega ka viimasel ajal kõik nii võssa vedanud. Mitte küll otseselt korteriga, aga just uue elukohaga. Juhtuvad mingid täiesti imelikud asjad, mille peale võib ennast hulluks vihastada.
    Hiljuti näiteks unustas mees võtmed autosse, pani uksed lukku ja ise läks poodi. Kuna võtmetel ei tööta see automaat nupp, millega auto kinni panna, siis tuleb käsitsi kinni lülitada. Ja alles poest tagasi tulles avastas, et võtmed auto peal ja auto uksed lukus. Ja varuvõtmed olid 170 km kaugusel! Kahe päeva pärast saime siis kätte. Õudsalt vastik olukord. Võtmetega on pidevalt mingid jamad :D
    Aga endiselt palju edu Sulle sinna pealinna. Ja võin "lohutuseks" öelda, et üürikorteris ongi selline jama elada tegelikult. Ise ma nt ennast eriti hästi ei tunne.
    Aga loodame, et Sul hakkab ka ikka paremuse poole minema :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, no siis on Sinul ka ikka parajalt seiklusi olnud. Mu tuttavatel juhtus ka kord nii, et autovõtmed jäid autosse, aga kõik lõppes samuti õnnelikult.

      Aitäh enda lugu jagamast ja kommenteerimast, see toetab ja annab jõudu. :)

      .. ja edu Sullegi! :)

      Delete
  2. See küll ei käi otseselt selle postituse kohta aga mulle nii väga meeldib sinu postitusi lugeda. Need on huvitavad, neil on sisu:) Ma olen sinust pisut vanem aga tunnen suurt austust sinu vastu, et sa nii asjalik oled. Igatahes ära muretse, sellised asjad on osa elust.

    ReplyDelete
  3. Toimub see, et nö. suure inimese elu ongi selline:) aga iga asi ju õpetab.

    ReplyDelete