Kuidas ma öösel avastasin, et korterivõtmed on kadunud...

Ehh... üks halvimatest unenägudest läks täide, aga alustame algusest...

Neljapäeval oli Tallinna ülikooli rebaste pidu Patarei vanglas ja esmakursuslastena ei saanud ju minemata jätta. Pärast loenguid läksin koju riideid vahetama ja sööma ning ootama, millal kursakas Kadi hambaarsti juurest vabaks saab, et siis linna minna. Saime õhtul kesklinnas kokku, käisime poest läbi ja siis helistas Robert ning küsis, kus me oleme. Natukese aja pärast saime Juhani ja Robertiga linnas kokku ning läksime Meribeli juurde, sest kõik teised meie kursuse omad läksid ka sinna.

Mõtlesime, et teeme veits nalja ja meisterdame endale ajalehtedest mütsikesed ja papist pressikaardid. See mõte oli minu meelest esialgu natuke tobe, aga tegelikult nägime üli vinged välja. Nii armas oli vaadata, kuidas Taavi ja Oliver terve seal olemise aja mütsikesi meile meisterdasid, haha.. :D

Igastahes, pärast mõningat aega chillimist Meribeli hubases korteris, asusime lõpuks rebaste peole. Olime seal veits ja kõndisime kesklinna. Et osad meist hakkasid koju minema, mõtlesin, et telefoni aku hakkab ka tühjaks juba saama ja ah, võtan ka takso ja lähen koju.

Jõuan siis enda trepikoja ette ja otsin käekotist korteri võtmeid. Süda hakkas puperdama, kui neid ei leidnud. Jätkasin "otsinguid" ja muutusin närviliseks. Keerasin koti pahupidi maha ja võtsin iga väiksemagi detaili kotist välja ning siis taipasin, et olen enda võtmed ära kaotanud. Ise loomulikult samal ajal mõeldes, et võtmete kaotamine on olnud üks minu suurimaid hirme... ja siin ma olen, üle kuu aja Tallinnas elanud ning juba võtmed kadunud.

Istusingi siis enda trepile, kell oli kolm öösel ja pisarad tikkusid vägisi silma. "Mida ma nüüd teen, telefoni aku on ka põhimõtteliselt tühi," oli minu esimene mõte. Öösel Tallinna tänavatel viibimine ei olnud ka just kõige ahvatlevam mõte. Lisaks teadsin, et omanikud elavad kusagil Sillamäel. Helistasin ruttu Tõnule ja küsisin nõu, ta hakkas mulle hosteleid otsima ning sõprade numbreid läbi helistama (et kuhugilegi ööseks minna).

Jõudsin helistada veel Kadile ja öelda, et ta helistaks Robertile, sest nemad jäid linna ja äkki ta teab midagi mu võtmetest. Mingisugune lootus oli. Kuid ei.. Tema ei teadnud ka midagi. Proovisin korraks veel Kadile helistada ja öelda, et aku saab kohe tühjaks ja ärgu muretsegu, küll ma saan hakkama... aga just siis sai aku tühjaks. :)

No, mis mul teha oli? Täiesti lootusetu olukord. Järsku märkasin kolme umbes minu vanuses poissi kõrvaltrepikojas. Nad tulid lähemale ja küsisid, kas mul on kõik korras ning mida ma siin üksi teen. Selgus, et tegemist oli kolme vene poisiga, kes püüdsid kedagi kõrvaltrepikojast kätte saada. Ma tean, et ma ei tohiks võõraid inimesi niimodi usaldada, aga kui nad minuga rääkima tulid, tekkis mul usaldus ja ma ei mõelnud korrakski, et nad võivad mulle liiga teha. Reedel aga mõtlesin, et ma ei küsinud isegi nende nime...

Nad olid tõesti minu pärast mures ja istusime taaskord trepile maha, püüdsime midagi välja nuputada. Tuli välja, et neil polnud telefonide peal arvet, ainult enda vanematele said helistada (siis ei tulnud mulle pähe, et oleksin võinud enda kaardi nende telefoni panna). Üks neist helistaski vanematele ja palus neil odavaid hosteleid netist uurida. Poisid küsisid veel, et kas ma ei tahaks mõne nende sõbranna juurde ööseks minna, aga see tundus liiga kahtlane variant.

Nii me siis jalutasimegi minu kodu ümbruses ja käisime mõnes hostelist läbi, et ehk on mõni lahti. Istusime keskturu peatuses ja olin nii kurb ning unine, et oleksin võinud vabalt sinna magama lihtsalt jääda. Vahepeal kaalusime ka lukuabi kutsuda, aga ma ei teadnud, mis süsteem neil täpsemalt on ja ei tahtnud, et nad hakkaks ust lõhkuma ilma, et olen omanikelt luba küsinud. Nokk kinni, saba lahti.

 

Sain vist vahepeal telefoni jälle tööle panna ja Tõnu andis mulle mingisuguse aadressi, kuhu saaksin öösel jääda. Et ma ei saanud täpsemalt millestki aru (sest aku sai jälle tühjaks), otsustasime minna ühte toidukohta, mis on ööpäev läbi lahti. Küsisin kassast telefoni, seletasin enda olukorra ära ja naine vaatab mind jumala tuimalt. "Ei, meil pole siin telefoni." Kammoon, kas ma nägin tõesti välja, et ma panen selle telefoniga nüüd jooksu? Naisi oli köögis veel, ma kahtlen, et neil polnud telefone. Siis pakkus kõrvalt veidi ebaadekvaatses olukorras mees mulle telefoni ja hakkasin kahtlema, kas võtan selliselt inimeselt telefoni vastu. 

 

Aga mis mul üle jäi... ta lubas helistada ja tegin ruttu ühe kõne Tõnule ja ta ütles, et võtaksin bussijaamast takso ja läheksin sinna hostelisse. Et ma ei võtnud palju sularaha linna kaasa, olin ma põhimõtteliselt ju rahatu ka. Õnneks kandis Tõnu mulle veidi raha ja sain enda hosteli eest makstud.

Ma ei kujuta ette ka, kuidas ma enda võtmed ära kaotasin. Tean seda, et rahakott ja võtmed olid mõlemad välipoolses lukuga taskus ja võtsin korduvalt rahakoti linnas välja. Ma ei imesta, kui  võtmed kadusid ära kusagil linnas või takso peal. Lisaks pean rõhutama, et kuigi oli tegemist kursapeoga, ei laaberdanud ma kusagil suvalises kohas ega käinud enda asjadega hoolimatult ümber. Olin täiesti adekvaatses seisundis!

Kui hostelisse jõudsin, helistasin nende telefoniga Tõnule, et olen nüüd safe ja ta lubas hommikuks Tallinnas olla. Kui hommikul ärkasin ja taaskord telefoni küsima läksin, siis selgus, et isa ja Tõnu läksid varahommikul Sillamäele, et võtta omanikelt võtmed ja siis hakkasid Tallinna poole liikuma. Umbes lõunaks jõudsid nad kohale ja võite ette kujutada, kui tänulik ma olin...

Põhjuseid, miks ma nii pikalt sellest kirjutada tahtsin, on mitmeid. Kui teiega võib kunagi selline olukord juhtuda, siis mõelge kohe, mis kohvikud või poed teie ümbruses on ja minge küsige telefoni. Ma ei tulnud selle pealegi, et põhimõtteliselt minu kodu juures on üks kohvik, kuhu minna saaksin. Lisaks võiks võtmete küljes olla mingi suurem võtmehoidja, et te kuuleksite või tunneksite, kui võtmed maha peaksid kukkuma. Kui teiega on kaasas rohkem raha (öisel ajal võtavad vist ligi 60€), siis soovitan kutsuda lukuabi. Vähemalt saate enda korterisse sisse. Tuleb välja, et nad ei lõhu lukku ära, vaid avavad mingisuguse süsteemiga (võtmega) korteri ja kui teil on kodus tagavaravõtmed olemas, siis ei pea uusi võtmeid tegema.

Kadiii

 Natukene meid (:

Ilvesetšikiga