Monday, March 4

Uus Tankla number - intervjuu Foxy Vintage omanikuga



Kohtusin eelmisel teisipäeval Liisaga, kellel on Striitstaili blogi. Ta on üks Eesti Üliõpilaslehe kaasautoritest ja koostab stiilinurka, kus fookuse all on tudengid.

Stiilinurgas on siis pildid tudengitest ja lühike kirjalik tutvustus nende maitseelistustest (riietuse osas ikka).

Näiteks uuris Liisa, et kust meelsamini riideid soetan, kaua kulub mul aega hommikuse outfiti väljavalimisega või kuidas suhtun netikaubamajadesse.

Meil oli lahe jutuajamine ülikooli kohvik Oaasis, Liisa jättis mulle väga hea mulje ja vahva, et ta näeb rubriigi jaoks ikka vaeva ja püüab inimestega isiklikult kohtuda. Nii saab ta huvitava taustainfo näost-näkku kätte ning pildistab täpselt sellised pildid, nagu tal tarvis on.

Nii lahe on vaadata, et ta on enda "projekti" kaasanud ka palju ülikoolis õppivaid blogijaid.

Eesti Üliõpilasleht peaks nüüd ilmunud olema ja homme kooli minnes püüan endale ka ühe kuagilt muretseda.

Vaatan, et olen selle pildi peal nii unine.  Olin ka teiste tehtud piltide peal unine... :D Naljakas, sest olin juba paar tundi koolis chillinud - ilmselt on see tõestus, et tegemist on suurima unekotiga ever.



Esmaspäeval ilmus ka uus Tankla leht, mis on veebis vaadatav siit! Suunduge leheküljele viis - sealt leiate minu persooniloo vintaažipoe Foxy Vintage omaniku Jana Solomiga. Need, kes varem Janat pelgalt vintaažipoe pärast teadsid (nagu ka mina), saavad sellest artiklist veel mitmeid huvitavaid fakte teada.

Selle persoonika loomisprotsess tekitas minus nii hea tunde, et tundsin juba vastuseid nähes tohutut eufooriat. Ärge saage minust valesti aru, ma ei hoople, et sain hakkama suurepärase persoonikaga. Ma olen viimane inimene, kes ennast laeni kiidab - minu jaoks on motivatsioonikirjad alati üheks parajaks katsumuseks olnud. Ma ei tunne vajadust ennast teiste juuresolekul kiita ja sellepärast ei mõista ma ka neid inimesi, kellel see vajadus on kohe eriti tugevndatud.

Aga tsiteerides üht enda õppejõudu - mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tagasi loo juurde tulles - Pigem mõtlen seda, et Jana vastused õpetasid mulle nii palju või olid väga erinevad tüüpilistest vastustest. Tema sõnades oli peidus sügav mõte ja ma tajusin, et ta ütleb nii õigeid asju lihtsalt. Ja lisaks muidugi on ta tohutult inspireeriv ja karismaatiline noor naine. Mul oli hea meel, et saan teha koostööd nii vinge inimesega ning kui sa tunned juba loo kirjutamise alguses, et sellest võib täitsa asja saada, siis see tunne ongi õige.

Ma ei teadnudki, et Jana on Valgamaalt pärit. Ei ole kunagi pähe tulnud uurida, kust ta täpsemalt pärit on. Olen lugenud temast lühikesi intervjuusid ja jälginud pikka aega tema tegemisi vintaažipoes Foxy Vintage, aga mul polnud tõesti halli aimugi, et ta on elanud Valgas.

Õppisin seda lood tehes, et julge pealehakkamine on ikka nii oluline. Natuke Jana tausta uurides avastasin, et ta käib läbi Mari Pokineniga, kes on olnud üks minu favoriite juba aastaid. Kahtlesin, et tal on aega mu loo jaoks kommentaare jagada. Siiski otsustasin talle kirjutada ja üllatuseks vastas ta mulle päris kiiresti ja väga põhjalikult. See õpetas taaskord, et hei Sandra, ära mõtle üle ja go with the flow.

Võib-olla on see natuke off the topic, aga ma olen kogu aeg mõelnud, et kui käia kogu aeg ringi naeratus näol ja olla kõige suhtes pigem positiivne kui realistlik, kas see teeb meid (või mind) paremaks inimeseks? Samas on nagu õige, your life is your creation ja enda ellusuhtumisega kujundatakse enda elu. See on selline pikk ja segane küsimus, mida enda peas tihti vaevanud olen. Aga Mari Pokinen ütles Jana kohta nii õigesti, et minu probleem oleks justkui nüüd lahendatud: "Jana laseb endal olla täpselt nii, nagu ennast parajasti tunneb... kas hästi kurb, väsinud või hästi õnnelik."

Ja ma pöörangi tähelepanu sõnadele "kurb" või "väsinud", mitte "ülbe" ja "kuri". Mari ütles nii õigesti. Noh, loomulikult tuleb olla õnnelik ja positiivse ellusuhtumisega, aga sellega ei saa ka liiale minna. Pigem teeb inimese palju siiramaks see, kui ta laseb endal lihtsalt olla ja ei kontrolli, et tal oleks näol pigistatud naeratus. Või mis te arvate? Tundub kuidagilt vaidluskoht olevat või nii?

Eleni tellimustöö

5 comments:

  1. Inimese siirus ja headus ei seisne ju tegelikult mitte ainult tema välises pildis naeratamise näol, vaid ka siiras inimene võib ju vahel kurbust tunda. Seega usun, et inimese väline pilt räägib tema tõelisest loomusest väga vähe. Olgem ausad, meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi.

    Tean aga kedagi, kes on oma loomult üsna pessimistlik inimene - st et ta leiab igas asjas üles selle halva külje ega püüagi vaadata asja selle positiivsest küljest. Kui sa puutud sellise inimesega kokku harva, on see mööduv nähtus ega puuduta sind ennast kuidagi isiklikult. Kui sellise inimesega tuleb aga lävida tihedalt või kas või nt koos elada, on olukord hoopis teine. Teise pidev pessimism mõjub ka endale kuidagi laastavalt isegi siis, kui oled tollest pessimistist totaalselt eriarvamusel. Olen leidnud, et taoliste inimeste vastu ei aitagi muu, kui olla väga otsekohene ning seda pidevat vingumist endast võimalikult kaugele pressida. Neile võib see tunduda ebaviisakana, aga vahel tuleb iseenda heaolu pärast olla veidi nö taktitundetu.

    ReplyDelete
  2. Hei, sooviksin teada, kust sa selle koti said endale soetada. Väga väga kaunis. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hei, see kott pärineb Seppäläst :)

      Delete
  3. Sandra, sinu peale on kindlasti samuti VÄGA paljud kadedad.. Mitte halvas mõttes! Ma lihtsalt imetlen sind :) (ma tean, et mu kommentaarid su blogipostituste alla on niiiii üksluised, aga täpselt nii ma iga kord ka mõtlen) :)) Go with the flow, Sannu:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kedi, nii hea on Sind siin kommentaaride all kohata ja aitäh Sulle! (Ma ikka vargsi käin Su blogi piilumas, olin nii õnnelik, et nüüd jälle kirjutasid, vahepeal olin juba üks kurb kitty)

      Delete