Sunday, January 30

Mälestuseks - Johnnykene


Nii raske on midagi kirjutada ja sobivaid sõnu leida. Minu esimene kutsu, olin vist nelja aastane, kui ta koju toodi, olin maailma kõige õnnelikum... mäletan väga hästi seda päeva.

See päev oli nii mõnus... sest ta lasi ennast jäädvustada.. :) ta alati keeras pea ära, kui teda pildistasin, häbelik tüdruk... nii armsad hallid vurrukesed
Alati kui ma temaga juttu rääkisin, tulid mul pisarad silma
Sain musi :)
Mis ma ütlesin, et ta ei taha pildile jääda... eelmise aasta talv

"Johnny, vaata sinna nüüd.."
"Lund tahad, ei taha?"
Keegi käis salaja lund limpsimas :)
Enda vana kodukese juures
Just ärkas kindlasti :)
aasta oli siis....?
"Tsau, olen kõige armsam maailmas!" "Kes oled Sina...?" Mina olen see, kes Sind kõige armsamaks peab!

(W) 30. jaanuar 2011. aasta
Lähen nüüd nina nuuskama....

Armastan Sind!

6 comments:

  1. MJanuary 30, 2011 at 10:38 AM

    He is / she is dead?

    ReplyDelete
  2. AnonymousJanuary 30, 2011 at 11:52 AM

    Sinu postitust lugedes hakkasid pisarad iseenesest mööda põski alla voolama. Öelda, et ma tean, mida Sa tunned oleks kohatu. Kuid pean seda siiski kirjutama. Ka minul suri hiljuti koerake ära, kelle sain endale siis, kui olen päris tilluke, arvan, et umbes 3 aastane. Sinu postitust lugedes kujutlesin, et piltidel on minu koer, kelle kaotasin. Sellised sündmused on alati kurvad. Aga Sandrake, ma võin sulle lubada, et ta on alati sinuga, tean seda omast käest. KUIGI TA ON SIIT LÄINUD, ON TA ALATI SINUGA, tead ju, ta jääb alatiseks sinu südamesse. Tundub võimatu sellisest kurvastusest üle olla ja võibolla on seda üleüldse palju nõutud, kuid ma tean, et Sa saad hakkama!
    Mina usun sinusse!

    Sinu sõber K.M!

    ReplyDelete
  3. AnonymousJanuary 31, 2011 at 9:34 AM

    Nuuks, nuuks, nuuks...kui kurb;-( Ega siinkohal lohutamiseks polegi s6nu...aeg parandab k6ik haavad (kui parandab). Nii nii kahju;-( PAI!!!

    ReplyDelete
  4. TiiuFebruary 3, 2011 at 4:55 AM

    Mul oli täpselt selline koer nooruses, Sinu vanuses.Ema mattis ta pirnipuu alla kõige pehmema teki sisse, mis perel tollal leidus. Hauale viisime kaua aega lilli. Aga siis lammutati meie maja maha ja asemele ehitati 10 korda suurem, haud jäi maja alla. Meeles on ta surmani. Väga tark koer oli, mõistis inimkõnet.
    Kaastunne Sulle!

    ReplyDelete
  5. Kristel.February 3, 2011 at 8:14 AM

    nii armasad pildsid

    ReplyDelete
  6. SandrelleFebruary 4, 2011 at 1:05 PM

    Aitäh kõigile! Kallid teile! Mis ma küll ilma teie toetuseta teeksin? :)

    ReplyDelete

Subscribe to: Post Comments (Atom)