Võtsime sel aastal osa ühest veebipõhisest konkurssist, kus tuli luua koduleht ja lõppuvooru pääsedes pidi tegema ettekande.
Alguses olin suhteliselt skeptiline - Timo oli seda juba 3 aastat teinud, mina alles esimene aasta ja ega varemgi selle tööga eriti tutvunud ei ole. Pealegi oli mul samal ajal autokool ja muud tuhat asja - ei tahtnud alguses uut lisavastutust võtta. Lõpuks saime ikkagi kodulehe valmis aga hiljem tegime tohutult korrektuure, mis oli närvesööv. Kokkuvõtteks võin ütlelda seda, et olen tehtud tööga väga-väga rahul.
Ma vist kunagi mainisin ka, et see koduleht asub siin: www.ellenniit.netne.net
Esimesed osalejad olid nooremast vanusegrupist, neid oli kuus (Üldse sai lõppvooru 30st 15). Vanemas vanuseastmes oli 9 osalejat. Meie esinesime viiendana, seega pidime päris kaua tegelt ootama ja ma olin juba natuke vässu ka.
Kui ma teiste esitlusi kuulasin, siis jäi mul sõna otseses mõttes karp lahti. Esiteks, märgatav taseme vahe oli võrreldes põhikooli astmega ja paljudel tundusid olevat super tööd. Väga leidlikud ja omapärased noored on siin Eestis ikka, nii hea meel kohe. Kuigi kõik teised olid meie konkurendid, kuulasin neid huviga ning hoidsin pöialt, et neil ikka hästi läheks.
Kui meie kord esinema oli minna... siis ei avanenud meie koduleht, umbes minut-kaks oli vaikust - jeee.... Just enne esinemist Timo küsis mult veel mitu korda, et mis see koduleht oligi? :D Olin juba päris närvis, sest mõtlesin, et noo, mis seal ikka valesti minna saab, lähme ja esineme rahulikult ära. AGA minuga peab alati midagi juhtuma, miks ma üldse ei imesta?
Ma ei hakanud välja vabandama ka, natuke ootamist, publik sai aru, loomulik asi ju, kui nii juhtub. Kui lugema hakkasin, olin juba üpris närvis aga üritasin sellele mitte mõtelda. Kuna me mõtlesime lõpuks endale veel teksti juurde, siis läks mul see sassi. Ma ju ütlesin, et ma ei saa nii enne esinemist!!!!! Mul läheb sassi ju!!! but let it be :)
Kuna ma ise tundsin, et minu esinemine ei läinud hästi (eriti "toreda alguse" ja koperdamise pärast) siis ma ei lootnud mitte mingisugust kohta. Eliitkoolidel olid väga tugevad tööd ja esitlused. Olin seisukohal, et las parimad võidavad, niigi armas, et lõppvooru kutsuti.
Kui igasugust nänni jagama hakati, siis vaatan vanemas vanusegrupis, et midaaa..... need, kes minu arvates olid esimese kolme hulgas, ei saanudki kohti... What´s up??? ja meie nime ka ei tulnud. Väike lootus oli ikka sees, ei hakka salgama. :) Lõpuks hakatigi jagama kohti.. ja meie saime kolmanda koha. See tuli mulle ausalt nii ootamatult, sest olin nii kindel, et me ei võida. Mind ausalt öeldes ei ole võit kunagi huvitanud, ma võtan igat esinemist ning osalemist kui uut seiklust, mille ma jälle läbin.
Vot nii! Esimese pildi peal on nänn, mis saime. :D Apollo kinkekaardid, mälupulk, kott, pastakas, helkur ja raamatud. Apollo kinkekaardid tegin samal päeval kohe raamatuteks... Kahju, et mul oli nii vähe aega jälle raamatupoes, valisin suht ruttu endale midagi ja ei saanudki eriti tutvuda . Kuna mulle pakkus kirjandusraalil huvi kirjanik Birk Rohelend, siis ostsin ühe tema raamatu, aforismide hõbevara ning ühe Marian Keyes´i raamatu. Lähengi vist kohe lugema. :)
Pärast kirjandusraali käisime Tõnuga kinos libanaist vaatamas. Nii lahe oli!! Ma naersin nii südamest kogu aeg. Ma soovitan sooooooojalt minna!!
Oh jummel, kui totter ma selle pildi peal ikka välja näen. Kogu aeg, kui ma lasen ennast kellegagi pildistada, tuleb mul nii kahtlane pugeja naeratus... ausalt ka. Eelmine kord läksin juba vihale, kui pilte Valdo Randperega vaatasin. No ükski ei tulnud hea. -.-
aaa... mina pildil Jaan Kaplinskiga, kes oli meie üllatuskülaline. Läksin jälle tüütama "kas pilti saaks, paluuun?" Temast tehti ka kodulehti. Väga lahe onu oli. :)
No comments:
Post a Comment