Germany Day 1-2

DAY 1-2

Ma ei oskagi mitte kuidagilt alustada...lihtsalt üle minuti mõtlesin, et millest siis alustada?

Mulle on alati lennujaamad meeldinud, huvitav on jälgida kõiki neid inimesi, mõelda, kuhu nad lähevad, kes vastu tulevad, mida endaga kaasa võtavad. Sada kümme mõtet käib peast läbi. Kas lähevad sõpradele külla? Vanematele? Reisile? Lõõgastuma? Tööle? Mis tööle? Eriti mõnus oli komapapäeva hommik (28.11), sest Riia lennujaam oli nii vaikne, uimane, salapärane. Jõudsime Tõnuga ühele meelele, et lennujaamad on kõige mõnusamad just sellistel hommikutundidel. Kell kuus varahommikul läks meie lend. Samas, Weeze lennujaamas Saksamaal oli kell 5 hommikul selline rahvas sibamas, et jah.

Super, et võtsime Tõnuga kätte ja läksime ta õele Saksamaale külla. Maarja elas alguses Brett'iga Inglismaal, aga töö tõttu kolisid kaheks aastaks Saksamaale, sellisesse linna nagu Goch. Brett on sõjaväelane.

Oleme mitmeid kordi arutanud Tõnuga, et tahaks aastas vähemalt üks kordki kuhugile välismaale reisida või minna. Viimased aastad on olnud nii lahedad, sest olen erinevate reisimistega nii palju kogenud ning seetõttu ongi mul suur janu...suur janu ja kirg reisimise vastu. Saksamaale tahame uuesti minna suvel. Samas teisest küljest ei olnud meie seekordne reis turismikas vaid lihtsalt küllamineku eesmärk. Maarja ja Brett lähevad kevadel Inglismaale, Maarja kutsus meid ka. Tahaksin koledal kombel minna, aga peame mõtlema selle üle, sest pärast kevadvaheaega on mul kohe eksamid ja ei tea kas on hea mõte enne seda keerulist perioodi reisima veel kuhugile minna...

Esimesel päeval oli mul rõõm kohtuda Brett'i ema Rae'ga. Vapustavalt lahe inimene! Järgmistel päevadel saabusid Brett'i sugulased Lyn, Rob ja Helen ning hiljem Maarja sõbranna Caroline, kõik Inglismaalt. Jällegi kõik amazing inimesed. Mõnus inglise atmosfäär oli nende seitsme päeva jooksul üleval! Rae juba naeris, et kui ma koju jõuan, siis ei oska enam vanematega eesti keelt rääkida. :-D

Teisel päeval pidime minema Amsterdam'i, Hollandisse, sest see oli üpris lähedal. Mingi paar tundi ehk autoga sõita. Brett pani aga esimest korda (elus vist) oma autole talvekummid, aga näiteks Inglismaal ei olnud neid kunagi vaja ja kogemata said natuke liig suured kummid. Seega, autopan'il kui sõitsime 150km/h, siis hakkas mutter (ah ma ei tea mis iganes asi, ma ei tea autodest midagi) kummi sööma ja kohutavat häält tegema. Reis jäi katki, sest meid oli autos viis. Selle autoga võib sõita nüüd maksimaalselt neli enam-vähem kerget inimest ja siis, kui sõidad umbes 100-120km/h.

Maarja autoga ei saanud me samuti minna, sest tal pole veel kumme vahetatud + tal selline armas väike polo, kus me ei oleks viiekesi ennast väga mugavalt tundnud. Järgmistel päevadel (kui oleks saanud juba kummid ära vahetada) me ei läinud, sest Rae ei tundnud ennast väga hästi. Läheme siis, kui uuesti neile külla läheme.

Maarja ja Brett'i kodu on nii mõnus, hubane, suur, huvitav ja lahe! Kodune kaa! Esimesel päeval käisin ja pildistasin kõike, sest nii palju oli erinevaid detaile ja "thing i pop'e" (hehe). Kirjutasin facebooki, et minu jaoks on maailma parim koht kodu, aga seal tundsin ennast ka väga hästi. Maarja küsis, kas mul ei ole sellist tunnet, et olen välismaal (kahju, kui ei oleks). Mitte seda. Oli ikka tunne, et viibin kusagil kaugel, aga lihtsalt kogu seltskond ja olemus muutis kõik nii koduseks.

 

All pilt tänavast, kus nad elavad ja kus meie olime, päris palju samasugusei maju, huh? Jah - nii väljast kui seest on ehituse tegumood sama. Ongi selline NATO baas sõjaväelastele, nende peredele. Käisime mõnes teises majas korraks sees ja tubade asetus oli sama. Maarja sõnul on paljud majad tühjad, vanasti olid ikka täis. Nüüd on aina vähem inimesi seal. Nagu ikka.

 

 See pilt oli rohkem issi kiusamiseks tehtud, aga mõtlesin, et panen siia ka üles, mis seal ikka - tahtsite ju palju pilte :-)

 Maanuke on suur Jamie fänn

 Brett'i love number 2... ja meie iga õhtune must have

 Naabritüdruk Daisy :-)

 Lihtsalt lambist autoparklas kukk...??!!?

Kingitused Maarjale ja Raele. Ma totu panin need käevõrud alla pagasisse, aga nad said põrutada ja kui koti lahti tegin, olid need katki, hakkasin parandama. Pärast tulid jälle mõne koha pealt lahti, sest kett oli nõrk. Pean järgmine kord KINDLASTI tugeva keti tellima või ostma nii, et ma näen oma silmaga ketti. Igastahes viimasel päeval ma veel parandasin ja vaatasin kõik lülid läbi ning üritasin kinni painutada. Maanuke - kui veel katki läheb, siis pane kuhugile kaunistuseks lihtsalt! :-)

Homme postitan Day 2 SUSHI ERI pildid ja jutu ning jooksvalt panen üles ka teiste päevade pilte! + loomulikult homme selgub (täna juba tegelikult kellaaega vaadates) giveaway võitja!