In memoriam. Postitus Kellyst

Paljud kindlasti juba teavad ja on näinud minu pilte facebookist. Teavad seda, et Kellyt enam pole.

Käisin kodust paar päeva ära Tallinnas. Tõnul oli põlveoperatsioon ja läksime juba neljapäeva päeval Tallinnasse, et neljapäeva öösel poleks sõitmist, sest opp pidi toimuma reedel. Laupäeva õhtupoolikul jõudsime koju ja juba autost väljudes oli kahtlane tunne. Kelly ju alati jookseb vastu. Mõtlesin, et mis seal ikka - äkki emps hoiab teda kinni, et ta Tõnu jala peale ei hüppaks. Kui tuppa hakkasime astuma, siis oli mul tuhat kotti käes ja muretsesin, et Tõnu saaks ruttu tuppa, seega ei pannud jälle tähele, et kus Kelly on.

Meie siis hakkasime tuhinal jutustama ja mina jooksin riideid vahetama, sest pidin tunni aja pärast Valka minema, et Valgamaalasele taas üks artkkel kirjutada. Siis ütles ema, et meil juhtus väike õnnetus. Mõtlemata, vaatasin aknast välja ja nägin, et tema aset pole enam. Sain kohe aru, mis toimub. Ta selgitas, et Kelly lahkus juba neljapäeval, aga ta ei tahtnud mulle rääkida, sest pidin pikka maad sõitma ja ta tahtis, et naudiksime oma aega rahulikult. Neljapäeva öösel ei saanud ma mitte kuidagilt magama jääda, mõtted olid kusagil eemal ja terve reedese päeva tundsin ennast väga halvasti. Laupäeval viisin kaks pilti kokku.

Ei tahtnud seda uskuda. Siiani ei tee seda. See on olnud üks raskemaid kaotusi. Esiteks sellepärast, et olin kodust eemal, ei saanud hüvasti jätta, teiseks sellepärast, et ta oli nii noor ja kolmandaks sellepärast, et me ei tea ikka täpselt, mis juhtus.

Ema selgitas, et ta läks välja ja Kelly oli oma asemel sellises poosis, nagu ta mängiks. Suu lahti ja käpp ka kuidagilt kõverdatult suu juures - ta alati eputas meil nii. Kuid siis kuulis ta sellist sügavamat ohet ja vaatas, mis toimub. Kelly läks ilma piinlemata, niutsumata, ilma kannatusteta. Lihtsalt silmapilk ja ta oligi läinud. 

Jah, nagu ütlesin - ei tea me senini kindlalt, mis juhtus. Ent arvame, et tegemist oli südamerabandusega, sest mõne haiguse puhul poleks ta nii äkki läinud.

Käisime hiljuti Kellyga arsti juures. Tal olid lümfid kuidagilt suureks läinud ja emps arvas, et äkki on tal kasvaja. Tegime uuringud ja vereproov näitas, et kõik on korras. Vereproov aga ei näita südame ja teiste siseorganite tööd. Mõtlesime, et ikka kuidagilt kahtlane ja viime ta igaks juhuks ka Tartusse uuringutele. Pidime minema kaks päeva tagasi temaga arsti juurde.

Kelly oli doberman ning jah - nende eluiga on kusagil 10 aastat. Nad on sellised tõukoerad, kellel tulevad kiiresti erinevad haigused. Kelly oli aga 6-7aastane. Uskumatult valus kaotus on see mulle. Olin täiesti endast väljas, nüüd olen aga kosunud. Kui Johnny suri üle aasta tagasi, siis oli kõik teisiti. Muidugi oli tohutult valus, sest ta oli ikkagi pereliige, aga süda oli rahulikum, sest ta oli ikka vanadaam meil ja haige ka. 

Kõige iroonilisem on see, et kolmapäeval ta tundis ennast natukene halvasti ja jälle ei söönud midagi. Ema juba muretses, sest paar korda on veel olnud nii. Neljapäeval oli ta aga täielikult elurõõmus, ajas linde taga, sõi-jõi korralikult, jooksis ja haukus.  Täielik müstika... ja õhtul juhtus siis see.

Tohutult raske oli laupäeval pärast seda uudist veel lugu kirjutama minna, aga ma olin ju lubanud minna ja läksin. Kontsert viis mõtted korraks eemale, aga kohe pärast kontserti läksin koju, sest ei suutnud intervjuusid võtta, järgmisel päeval tegelesin sellega ja artikkel tuli ilus. Lihtsalt tahtsin näha, millest ma üldse kirjutama pean.

Otsisin Kellyst kõik pildid välja mis mul arvutis on. Alguses arvasin, et see polnud hea mõte, sest tundsin, kuidas olin hullumas... siis taipasin, kuidas sellised asjad võivad mind ikka rivist välja viia ja hakkasin ennast isegi juba kartma. Kelly oli täiskohaga perekonnaliige ja tal oli lemmikloomale lisaks väga tähtis amet täita - meie valduste, kodu kaitsmine.Võtsime mõned päevad tagasi musta terjeri Lucy, kes truult tema ametit edasi kannab. Ta oli lihtsalt nii vajalik meie peres, et ilma temata kohe üldse ei saa ja pidime võtma uue koera. Tänu Lucyle olen ka mina rahunenud ja mõtted on mujal. Kelly kaotusega tundsin, kuidas mu süda murdus.

Mul on siin nüüd palju pilte temast. Üsna mitu pilti on tehtud 6-7 aastat tagasi, seega - ärge suurt tähelepanu taustale pöörake.

Kirjutasin selle sissekande selleks, et sõbrad saaksid rohkem teada ja selleks, et saaksin enda mõtted lihtsalt üles kirjutada. Nii hakkab kergem. Tänan kõigile, kes mind hea sõnaga toetanud on. Saan aina enam aru, kes tõeliselt minu jaoks olemas on.

 Rääkisin Tõnule, et kõikide meie koerte isiksused on olnud erinevad ja täpselt nii on nad mulle ka meelde jäänud. Kellyl iseloomus oli sellist dobermanliku ülbust, mis mind tihti mõtlema pani. Samas oli ta meil ainuke, kes sai aru mis tähendab "musi" ja "kallistus". St, talle meeldis alati neid kinkida. :-)

Kutsikana. Pange tähele - roheline sein on veel terve. Ta oli rihma otsas sellepärast, et kutsikana oli ta äärmiselt püsimatu.

Leidsin just video sellest päevast, kust ta meil niutsub, aga ei hakanud üles panema ;-)

...jep, nüüd on näha, et see sein pole enam terve :-D

Minu lemmik pilt läbi aegade. Ma ei teagi, miks. Kelly magas väga kaua aega minu voodis, keset ööd hakkas alati minu ukse peale hüppama ja mul polnud südant teda nutma jätta ja muidugi võtsin ta enda juurde. Naljakas mõelda, ta kasvas ju nii suureks ning ikka mahtusime. Lõpuks aga "kolis" Kelly saunamajja, sest tal tekkis komme keset ööd üles ärgata ning haukuma hakata, sest nägi kasse liikumas. See hakkas meie pere und segama. Pealegi, Kelly ei lasknud ennast pesta, talle ei meeldinud üldse vesi ja ta tõi tohutult tolmu tuppa. Lõpuks ei saanud ka mina teda enda voodisse võtta, sest mul hakkas allergia tekkima, sest ta karv oli tolmune. Muretsemiseks pole aga põhjust, sest saunamajas elas ta nagu kuninganna oma punasel nahkdiivanil ja igal hommikul lasid vanemad ta õue ning taas saunamajja läks alles hilja õhtul.

Meie truu kaitsjanna

Kolm parimat sõbrannat. Olin alati nii uhke, kui sain öelda, et mul on kolm koera. Isegi Leedi, see kõige pisem, otsis mitu päeva Kellyt ja ootas teda millegpärast värava juures. Ta vist ei saanud alguses päris hästi aru kuhu Kelly jäänud on.

Leedi on sellel pildil nii naljakas. Lammas vasakus nurgas

Krissu on alati mu kutsusid hullult hoidnud ja kaisutanud neid

Ma ei saa aru, mis mul kunagi mõttes oli? Tegin fotoshooti oma koertega ja panin neile igasuguseid kulinaid külge. Isegi Kelly naeris mu üle vist.

Sõpsid luurel

Nägin kunagi ikka päris sünge välja... :-D

Krokodill

Aaww, peaaegu minu pikkune!

See pilt on pühendusega neile, kes meie saunamajja sattunud on. Siin on pilt alles ehitusest, ehk väga-väga ammune pilt! ;-)

Lilleke, jääme Sind igavesti hea sõnaga meenutama. Paid. Suur süda.