Sellel esimesel pildil on lihtsalt hea emotsioon.
Eelmisel reedel oli minu viimane tööpäev Valgamaalases. Selle asemel, et viimasel päeval jututada, teiste tööd segada või kohvitassi kõrval mõned naljad visata, andsin näppudele valu. Kirjutasin valmis oma neli viimast lugu (kaks neist täispikka). Huh. Vähemalt Eleri jõi minu eest kohvi.
See oli mälestusväärne ja kogemusterikas suvi. Ma polegi vist nii morjendatud sellest tobedast suvest, sest enamus aja olin ju ikkagi toimetuses ja nii ägedate inimeste keskel pole ilmal mingit erilist rolli.
Jah, juba igatsen just seda rutiinset osa ja tööleminekut ja seal olemist ja neid inimesi. Vähemalt tunnen, et olen sinna alati külla oodatud ja see on hea tunne. Samas jällegi töö ei olnud rutiinne. See oli täpselt nii huvitav või aktiivne milliseks ma ta ise kujundasin.
Tahaks pikemalt kirjutada, aga sõnu ei ole. Või tunnen, et tahaks igat huvitavamat seika veel kirjeldada, aga täna jääb sõnadest puudu.
No comments:
Post a Comment