Eelmisel nädalal läksin Taheva
asenduskodusse, et kohtuda seal kahe vabatahtlikuga Ameerikast.
Mõtlesin, et mis seal ikka. Välisvabatahtlikud – kindlasti ca
20aastased noored. Küsimused koostasin kah
enam-vähem nende jaoks.
Jõuan siis kohale ja imestasin
tohutult, sest mind ootas hoopis ees kuldses keskeas abielupaar. Olin
tõesti hämmastunud, kuid suutsin ennast kiiresti ümber lülitada.
See oli hea üllatus, ärge valesti aru saage.
Nad olid tohutult inspireerivad ja
huvitavad inimesed. Sain nende rõõmust osa. Imeline päev oli. Tahaksin kõigest
sellest kirjutada, mida omavahel rääkisime. Vist oleks lihtsam ja
ehk huvitavam panna siia jällegi kirjutatud artikkel? Vist teengi
seda.
Ja nad tähistasid just enda kuldpulmi.
Järgmisel päeval ehk reedel kohtusin teise paariga, kes samuti
pidas kuldpulmi. Jaan, meie tegevtoimetaja ütles, et see on vist
mingisugune märk, et ma selliste ilusate teemade peale satun...
jaa...
Tänasest algas minu viimane nädal
Valgamaalases. Nagu Marge ütles, siis ma alles ju tulin... Kolm kuud
on möödunud kiiresti... ja juba järgmine nädal kolin ära. Oeh.
---
Taheva sanatooriumis askeldavad augustis kaks vabatahtlikku
Ameerikast. Mõnevõrra üllataval kombel pole sedapuhku tegemist aga
noorte, vaid kuldses keskeas abielupaariga.
Hiljuti kuldpulmi tähistanud abielupaar Jeane ja Berry Collins on pärit Kanada lähistelt. Collinsid külastavad Eestit juba teist korda, ent Valgamaal peatuvad esmakordselt. "Tulime, et lapsed saaksid veeta suve koos "vanaema" ja "vanaisaga", sest teame, et neil on raske," tutvustasid armastusväärsed abikaasad missiooni, mis neid Eestisse tõi.
Koos Taheva sanatooriumi asenduskodu lastega käiakse metsas mustikaid korjamas ja Berry Collins ootab juba pikisilmi, et saaks poistega kalale minna. "Teeme täiesti tavalisi toimetamisi, nagu vanaemad ja vanaisad ikka," muheles abielupaar ning proua meenutas, kuidas ta abikaasa jalgrattaid parandas. Sellele järgnes naerulagin.
Keelebarjääri ei ole
Ööbivad nad sanatooriumi kõrval korterelamus ja kohalikega suhtlevad inglise keeles. Jeane Collins püüab natukene ka soome keelt purssida. Ta naeris, et saab ununenud keele taas meelde tuletada ja seda kohe ka praktiseerida.
Ehkki neid hoiatati, et Tahevas võib suhtlemine keeruliseks osutuda, pole nad hädas. "Lapsed oskavad väga hästi inglise keelt rääkida -- asjatult muretsesime," ütles kunagi politseiautosid ehitanud Berry Collins.
Eredaim mälestus on neil seoses Kaika suveülikooliga, kus esinesid rahvatantsijad ja mängiti folkmuusikat. "Olime kunagi soome-ameerika rahvatantsijad ja kuuldud muusika sobis täpselt meie maitsele," meenutasid Collinsid teineteisega nostalgiast pakatavaid pilke vahetades.
Eesti justkui teine kodu
Tallinnat külastas paar esmakordselt kümme aastat tagasi, kui tutvuti pealinnaga ja ööbiti vana hea sõbra juures. Berry Collins tunnistas, et sellest alates on Eesti justkui nende teine kodu. "Ütlen seda tõesti südamest," kinnitas ta sügavalt silma vaadates. Tol korral külastati ka Haapsalut, mis jättis neile eriliselt sügava mulje.
Härra Collins tabas tänavu imestus selle üle, kuidas Tallinn on aastatega muutunud ja arenenud -- ka kärarikkamaks kui varem. Siiski pole tema arvates selle kõrval kadunud vanalinna ehedus ega ilu. Kuldses keskeas proua muigas, et kui neil on Ameerikas midagi pelgalt üle saja aasta vana, on see nende silmis juba tõeliselt väärtuslik.
Lisaks tunnustas mees tehnika arengut Eestis. "Ameerikas alles alustatakse elektriautode revolutsiooniga, siin aga kerkivad juba nende laadimispunktid," ütles ta ja tunnistas, et oleme neist veel paljuski ees.
Paari vabatahtlikul tööl on pikk ajalugu. Collinsid kinnitasid, et juba 20 aastat tagasi majutasid nad alaliselt enda juures lapsi, kellel polnud kodu või kes jäid perekonnast ilma. "Ameerikas ei ole asenduskodusid," kurvastas proua Collins aknast välja vaadates. "Tahtsime neid väga aidata," lisas abikaasa.
Ühtekokku aidati aastate vältel umbes 70 last. Berry Collins lisas, et nad naudivad seda, mida teevad.
Sugupuu ulatub Soomeni
Eestisse tõid neid tagasi ilusad mälestused, tahe lapsi aidata ja mingil määral ka sugulusjuured. Sugupuu otseselt Eestisse ei ulatu, ent meie naabriteni küll. "Minu kõik neli vanavanemat on soomlased," uhkustas Jeane Collins ja tõdes, et siia uudistama tõidki neid eelkõige kuuldused Eesti ja Soome sarnasusest.
Collinsite elu Ameerikas on rahulik. Elatakse väikeses rajoonis, kus suurlinnad kaugel. Vabatahtlikku tööd tehakse ka kohalikus kirikus. "Kõik meie lähedased tegelevad vabatahtliku tööga," kirjeldas naine ja leidis, et see hoiab neid rakkes ning lisaks teeb ka südame soojaks.
Berry ja Jeane Collins ei kuulu ühessegi liikumisse ega projekti, seetõttu ei olnud nad kindlad, kas jätkavad välisvabatahtlikena ka järgmisel suvel. Reisitakse omaenda säästude eest, seega tuleb veidi raha koguda, enne kui midagi sama suurt ette võtta.
Paari sõnul on nende kaks nädalat Tahevas olnud paarile väga erilise tähendusega. "Täname, et olete meil lasknud siin viibida ja olla osa perekonnast." Härra Collins tunnistas, et kuu lõpus tagasi kodumaale lennates hakkab ta küllap ennast üksildasena tundma.
Küsimuse peale, missugused mälestused nad Ameerikasse kaasa võtaksid, ütles proua Collins, et eestlaste sõbralikkuse. Käo -- nende lemmiklinnu -- ka. "Olete meie südames -- kui saaksime, võtaksime teid kõiki kaasa!"
Hiljuti kuldpulmi tähistanud abielupaar Jeane ja Berry Collins on pärit Kanada lähistelt. Collinsid külastavad Eestit juba teist korda, ent Valgamaal peatuvad esmakordselt. "Tulime, et lapsed saaksid veeta suve koos "vanaema" ja "vanaisaga", sest teame, et neil on raske," tutvustasid armastusväärsed abikaasad missiooni, mis neid Eestisse tõi.
Koos Taheva sanatooriumi asenduskodu lastega käiakse metsas mustikaid korjamas ja Berry Collins ootab juba pikisilmi, et saaks poistega kalale minna. "Teeme täiesti tavalisi toimetamisi, nagu vanaemad ja vanaisad ikka," muheles abielupaar ning proua meenutas, kuidas ta abikaasa jalgrattaid parandas. Sellele järgnes naerulagin.
Keelebarjääri ei ole
Ööbivad nad sanatooriumi kõrval korterelamus ja kohalikega suhtlevad inglise keeles. Jeane Collins püüab natukene ka soome keelt purssida. Ta naeris, et saab ununenud keele taas meelde tuletada ja seda kohe ka praktiseerida.
Ehkki neid hoiatati, et Tahevas võib suhtlemine keeruliseks osutuda, pole nad hädas. "Lapsed oskavad väga hästi inglise keelt rääkida -- asjatult muretsesime," ütles kunagi politseiautosid ehitanud Berry Collins.
Eredaim mälestus on neil seoses Kaika suveülikooliga, kus esinesid rahvatantsijad ja mängiti folkmuusikat. "Olime kunagi soome-ameerika rahvatantsijad ja kuuldud muusika sobis täpselt meie maitsele," meenutasid Collinsid teineteisega nostalgiast pakatavaid pilke vahetades.
Eesti justkui teine kodu
Tallinnat külastas paar esmakordselt kümme aastat tagasi, kui tutvuti pealinnaga ja ööbiti vana hea sõbra juures. Berry Collins tunnistas, et sellest alates on Eesti justkui nende teine kodu. "Ütlen seda tõesti südamest," kinnitas ta sügavalt silma vaadates. Tol korral külastati ka Haapsalut, mis jättis neile eriliselt sügava mulje.
Härra Collins tabas tänavu imestus selle üle, kuidas Tallinn on aastatega muutunud ja arenenud -- ka kärarikkamaks kui varem. Siiski pole tema arvates selle kõrval kadunud vanalinna ehedus ega ilu. Kuldses keskeas proua muigas, et kui neil on Ameerikas midagi pelgalt üle saja aasta vana, on see nende silmis juba tõeliselt väärtuslik.
Lisaks tunnustas mees tehnika arengut Eestis. "Ameerikas alles alustatakse elektriautode revolutsiooniga, siin aga kerkivad juba nende laadimispunktid," ütles ta ja tunnistas, et oleme neist veel paljuski ees.
Paari vabatahtlikul tööl on pikk ajalugu. Collinsid kinnitasid, et juba 20 aastat tagasi majutasid nad alaliselt enda juures lapsi, kellel polnud kodu või kes jäid perekonnast ilma. "Ameerikas ei ole asenduskodusid," kurvastas proua Collins aknast välja vaadates. "Tahtsime neid väga aidata," lisas abikaasa.
Ühtekokku aidati aastate vältel umbes 70 last. Berry Collins lisas, et nad naudivad seda, mida teevad.
Sugupuu ulatub Soomeni
Eestisse tõid neid tagasi ilusad mälestused, tahe lapsi aidata ja mingil määral ka sugulusjuured. Sugupuu otseselt Eestisse ei ulatu, ent meie naabriteni küll. "Minu kõik neli vanavanemat on soomlased," uhkustas Jeane Collins ja tõdes, et siia uudistama tõidki neid eelkõige kuuldused Eesti ja Soome sarnasusest.
Collinsite elu Ameerikas on rahulik. Elatakse väikeses rajoonis, kus suurlinnad kaugel. Vabatahtlikku tööd tehakse ka kohalikus kirikus. "Kõik meie lähedased tegelevad vabatahtliku tööga," kirjeldas naine ja leidis, et see hoiab neid rakkes ning lisaks teeb ka südame soojaks.
Berry ja Jeane Collins ei kuulu ühessegi liikumisse ega projekti, seetõttu ei olnud nad kindlad, kas jätkavad välisvabatahtlikena ka järgmisel suvel. Reisitakse omaenda säästude eest, seega tuleb veidi raha koguda, enne kui midagi sama suurt ette võtta.
Paari sõnul on nende kaks nädalat Tahevas olnud paarile väga erilise tähendusega. "Täname, et olete meil lasknud siin viibida ja olla osa perekonnast." Härra Collins tunnistas, et kuu lõpus tagasi kodumaale lennates hakkab ta küllap ennast üksildasena tundma.
Küsimuse peale, missugused mälestused nad Ameerikasse kaasa võtaksid, ütles proua Collins, et eestlaste sõbralikkuse. Käo -- nende lemmiklinnu -- ka. "Olete meie südames -- kui saaksime, võtaksime teid kõiki kaasa!"
No comments:
Post a Comment