Reede oli mul äärmiselt põnev tööpäev. Mitte sellepärast, et oleksin kusagil seiklemas käinud, ei - olin terve aeg toimetuses. Ja seda, et põnevaks läheb sain teada juba neljapäeval. Mõtlesin, et kirjutan pikemalt ka näiteks sellest, kuidas ma ühte lugu kirjutan või miks leidsin enda viimases persoonikas uudisväärtust. :)
Kui ma suvel ühe lühiklipi "Õige jaanipäeva" võtetel käisin ja näitleja Jormaga rääkisin, ütles ta mulle pärast intervjuud, et tegelikult võiksingi rääkida ainult Rainiga (kes on operaator), sest tema panus filmi valmimisse on meeletu. Nüüd mingi aeg tagasi, kui nägin "Prillitoosi" saates (ärge küsige, miks ma seda vaatasin) Raini enda õega intervjuud andmas, süttis mu peas tuluke - kui tavaliselt intervjuueeritakse neid, kes on kaamera ees, siis tahaksin rohkem teada ka nendest, kes on alati kaamera taga. Pakkusin seda teemat ka Tankla lehte, aga neile tundus, et Rainist on Valgamaalases juba räägitud. Jah... suvel rääkisime... ja Rain oli kõigest killuke artiklist "Mis toimus õige jaanipäeva võtetel."
Kuid mulle jäi ikkagi hinge midagi kripeldama ja tahtsin temast Valgamaalasesse kirjutada. Kui neljapäeval Rainiga rääkisin, oli ta minu üllatuseks intervjuuga nõus. Üllatuseks sellepärast, et tavaliselt on kutid kuidagilt väga häbelikud ja neisse peab enne intervjuud rohkesti enesekindlust süstima. Alles siis ütlevad, et no heakene küll. :)
Ma tunnen alati suurt huvi nende vastu, kes ei ole tihtipeale esiplaanil, aga kes on mõnes protsessis väga olulised lülid. Näiteks superstaari saates jooksis ringi filmimees, kellel oli vestiga kogu kaameratavaar seljas ja ma kogu aeg mõtlesin, et tahaksin kunagi sellist inimest intervjuueerida. Tundub nagu täiega põnev, aga samas raske töö.
Aimasin, et saan enda küsimustele häid vastuseid, aga et niiii häid... Kui vastustest ruttu silmadega üle lasin, tekkis minus alguses õnnetunne ja siis hakkasin hirmsa poweriga kirjutama, sest ka aeg tiksus peale. Eriti õnnelik olin ma hommikul koosolekul olles, sest mulle öeldi, et see lugu peab olema vähemalt 4000tm. No jumal tänatud, kes mind rohkem teavad on kindlasti kuris, et ma pikki lugusid vist ainult kirjutaksingi. Samas saan alati hakkama ka sellega, kui mulle öeldakse, et mu lugu peaks olema vaid 1000 tm... Olen märganud paljude kogenud kirjutajate seas, et neile antakse piirmäär ette ja nad ei suuda sellest kinni pidada.
Sain persoonika tõeliselt huvitavast karakterist. No näiteks tegi ta enda esimese filmi kuueaastasena ja hetkel ehitab ta enda kaamera jaoks helikopterit. Või seda, et ta kuulab vinüülplaate ja putitab klassikaliseid BMWsid. Või tänu tema õele sain teada, et Rain oskab õmmelda. Või seda, et Duubel 2'e unistus on Valka luua autokino... ja neid "võisid" jätkub veelgi. Nojah, mõne inimese jaoks pole ehk nendes faktides midagi põnevat, aga ma tunnen ka sellistest väikestest õnnestumistest rõõmu. Või noh, tunnen rõõmu sellest, kui mu sisetunne on hea.
Mul on alati persoonilugudega kuidagilt nii, et saan hästi kiiresti soone peale ja olen neid tehes tõsiselt ärevil (sest tahan lõpptulemust näha). Meil oli Rainiga väga hea koostöö, ta oli kogu selle aja kui ma kirjutasin netis ja aitas mul teha siin-seal täpsustusi, et mõte kaduma ei läheks. Mulle meeldib selline koostöö, sest ma tahan, et mõlemad osapooled jääksid rahule.
Olen valmis enda loo saatma ülevaatamiseks, sest tahan, et kui inimene näeb lehes endast lugu, ei tunneks ta piinlikkust ja vimma ajakirjaniku vastu, vaid uhkust enda üle ja rahulolu artikli suhtes. Püüan teha võimalikult palju koostööd allikaga, sest mul on juhtunud, et vaatame allikaga loo üle, aga on tehnilisest poolest vale fail küljendamisse sattunud ja lõpuks on trükki ikkagi läinud see algne, parandamata lugu. On juhtunud ka seda, et olen Lüllemäel elanud tüdruku Tõrvasse elama pannud. Eksimusi juhtub, aga need õpetavad mind ja keegi ei ole minu peale veel südamepõhjani solvunud... vähemalt on öeldud, et kõik on okei. Pettumus viimane, mida ma kellegis valmistada tahaksin.
Jutustamine on päris pikaks läinud, aga tahaksin ikkagi siia postitusse kirjutada ka sellest üllatusest, millest hiljuti paljulubavalt kirjutasin. Natukene taustast rääkides, siis... kui Anne & Stiil minu intervjuu uue peatoimetajaga enda FB fännilehele üles pani, ütles mu kursavend, et ta ema tundis mu artikli vastu huvi, sest Tiina Kruus on tema pikaaegne sõbranna. Peale selle, et minu meelest oli see vahva kokkusattumus, oli mul hea meel, et tema emale, kes on eesti ajakirjanik, see artikkel meeldis ja huvi pakkus.
Kuna ma olen nii "kõva häälega" rääkinud enda mõtetest, kus ennast tulevikus töötamas näen, teab seda ka nii mõnigi minu kursuselt. Ühel õhtul olin väga üllatunud, kui mu kursavend mulle helistas ja küsis, et kas ma tunnen huvi mõnes naisteajakirjas töötamise vastu. Ma ise mõtlesin juba lõõpida, et hahaa, Juhan, et on sul mulle mingi Cosmopolitani pakkumine vä, aga mõtlesin, et ei hakka norima, niigi oli nii armas, et mulle helistas.. Agaaaa... ta oli kuulnud, et jätsin töövarjupäeval peatoimetajale väga positiivse mulje ja ta nägi sära mu silmis ja andku ma endast kindlasti märku. Juhan rääkis mulle veel palju asju, aga ma isegi ei mäleta mida, sest see oli minu jaoks nii rõõmus uudis, et mul oli peas paras segadus!
Kui räägiti, et läheme sel suvel juba praktikale, mõtlesin esimese asjana Anne & Stiili peale, aga ma ise hakkasin mõtlema, et kas jätsin töövarjupäeval piisavalt entusiastliku või huvitava inimese mulje. Ei, kindlasti ei olnud ma mingi üliaktiivne ega hakanud juba töökohta sebima, ärge valesti aru saage. :D Aga lihtsalt... olin kahe vahel, kas kirjutada või mitte. Pärast sellist uudist karta on, et kirjutasin.
Ega ma täpselt ei teagi, mis praktika meid ees ootamas on... :D Samas ütles meie praktikajuhendaja Priit Hõbemägi, et tema eesmärk on meiega vestluste käigus välja selgitada, kuhu meie süda kõige rohkem tuksub - kas paberisse, telesse või raadiosse. Mitte nii, et kõik noored ajakirjanikud tormavad otsejoones Postimehesse tööle. Kindlasti on ka neid, kelle soov on kunagi Postimehes töötada, aga ma olen temaga nõus. Mida erinevatesse kohtadesse minnakse, seda huvitavamaid muljeid saab ju hiljem jagada.
Mõtlesin, et kirjutan Anne & Stiili varakult ära, sest ma ei tahaks suve alguses seda tunnet, et tänu minu viivitamisele ja härra Viimasele Minutile jääb üks hea praktikakoht saamata. Ja praeguse seisuga on mul suveks praktikakoht olemas, sest Tiina Kruus vastas mulle, et nad saavad mulle praktika korraldada küll!
