Üks lugeja ütles ühe
postituse all, et esimesel eksamisessil võis ta B-st unistadagi, sest süsteem
oli tema jaoks harjumatu. See kommentaar ajendas mind kirjutama enda
keskendumisvõimetusest.
Minu jaoks on ka midagi
harjumatu... hindamissüsteem küll mitte, olen „tähetedega“ kokku puutunud
kunagi teaduskooli tehes. Kuid ma olen avastanud, et ma ei suuda keskenduda,
planeerida ega õppida.
Korduvalt on ette tulnud,
et eksamite vahel on nädal või kolm päeva, aga mina alustan õppimisega alles
viimasel päeval... ja siis ma istun, vahel terve öö üleval, vahel hommikul
kella kuueni ja tegelen järgmise päeva eksamiks õppimisega... ning salamisi
loodan, et eksamile minnes päris bingot mängima ei pea ja midagi meeles kah on.
...ja õpiksin ma
intensiivselt, ei. Pidevalt toimub minu ümber midagi palju huvitavamat, mis
minu keskendumist varastab. Vaatan Twitterisse, siis Facebooki ja muidugi
sirvin blogisid. Facebook lausa neelab mu aega, see on nagu mingi haige
sõltuvus. Lihtsalt passimisest on halb harjumus ka süüa, seega veedan tunde
kokates ja siis veel tunde süües, sest kõrvale vaadatav Ellen DeGeneres’i show
on alati meeletult põnev.
Ükspäev arutasime
kursaõega, et ehk peaks joogasse minema. Aitab paremini keskenduda või, õpetab
kuidas üldse keskenduda. Mõte jäigi mõtteks, sest järgmisel päeval oli eksam ja
ilmselgelt tundsime, et kodus õppimine on hetkemomendil targem ja mis me ikka
joogatame läheme, kui õppida vaja. Kahtlen selles siiani.
Eile enda sessi
viimaseks eksamiks õppides panin endale mingid kellaajad paika. Kella viiest
kaheksani õpin intensiivselt ja alles siis teen süüa. Mõnes mõttes see töötas.
Samas süda kripeldas, et ehk magan nüüd midagi väga olulist Facebookis maha.
Haha, naersin kursakaaslastega, et peaks tegema motivatsioonisüsteemi – enne süüa
ei saa, kui kõik õpitud!
Kunagi vedasin ennast
isegi raamatukokku õppima. See aitas ja täiega. Raamatukogus on mõnus õhkkond
ja seal ei ole võimalust vahepeal kööki rändama minna või muudele ahvatluste küüsi sattuda. Seal õpidki. Kuid mul läheb raamatukokku jõudmisega ca 45 minutit ja
kodus olles jälle mõtlen, et ma ei viitsi. Tahan terve päev kodus tudupükstega
chillida, ei viitsi riidesse toppida ja kõik muud jutud. Ja muidugi luban suure
suuga, et „Sandra, sa saad kodus ka väga hästi õppida, täna võtad ennast kokku!“
Õnneks nüüd on ülikoolis ööraamatukogu, see on mulle palju lähemal!
Ma ei tea, milles asi.
Käiks ma vastu tahtmist koolis või õpiks endale ebahuvitavat eriala, aga EI.
Kõik on super ja ma ei saaks enda valiku üle õnnelikum ollagi. Lihtsalt...
Äkki peaks tõesti
joogat proovima? Või rohkem raamatukogus olema? Tean, et mul on mitmeid lugejaid,
kes hetkel ülikoolis käivad ja sessikogemustega on. Öelge palun enda retsept - kuidas teie ennast
motiveerite?
Võin sind lohutada, sa pole ainus :)
ReplyDeleteHeh, arvasingi! Jess, nüüd lõpuks leidsin Su blogi ka. Ma alati instagramis mõtlen, et huvitav, et ma ei ole jõudnud selle pildile veel südamet panna, aga minu nimi on pildi all. Kui lähemalt vaatan, et see ei ole mitte "sandrelle" vaid "sandrareile". :D
Delete... ja ma loodan, et kuna me ujume samas paadis, leiad Sa endale ka minu kommentaaride alt paar toetavat nõuannet! ;)
DeleteMa arvan, et sa ei peaks põdema ja see on ilmselt nö "tudengite kutsehaigus". Ikka ja jälle aitab hädast välja sõber Viimane Minut.
ReplyDeleteOluline on lihtsalt tahtejõudu mitte ära kaotada. Suurel määral on ju tegelikkuses see õppimine lihtsalt kättevõtmise asi, aga mida keerulisem ülesanne on, seda enam tahaks ju teha kõike muud kui seda, mida oleks vaja teha. Tahtejõud aitab su rajale ka viimasel minutil. Ja kui tõesti enam mitte midagi õppima ei "sunni", siis tuleks iseendalt küsida, et kas ma ikka tahan seda kõrgharidust nii väga või arvasin ma tõesti, et mulle surutakse diplom niisama pihku?
Hei, Kats! Mõtlesin ise ka, et tegelikult on kõikide tudengitega ju nii ning raudselt paljud õpivadki öösel! :D
DeleteAitäh Sulle! Kõige naljakam ongi see, et mul on tahtejõudu koolis käia, mul on tahtejõudu erialaks, aga kui tuleb eksamiaeg, on mul raske ennast kokku võtta. Naljakas, sest tavakoolis olin väga tubli õpilane. Ilmselt on asi selles, et ülikoolis ei ole seda igapäevast õppimist. Kindlasti järgmine kord ennast õppima sundides küsin endalt, et kui väga ma lõppudelõpuks tahan õnnestuda. :)
Kui ma seda postitust lugesin, siis mul oli vahepeal tunne nagu ma oleks selle ise kirjutanud. Minu puhul on täpselt samamoodi.
ReplyDeleteJa kusjuures gümnaasiumi ajal ma polnud üldse nii laisk, siis ma õppisin ikka korralikult. Ülikool vist muudab laisaks, sest siin ei pea iga päev õppima ja koduseid töid tegema, vaid aegajalt.
Tsau, nimekaim!
DeleteTäpselt nii! Kirjutasin just Katsi kommentaarile vastu, et ilmselt ongi asi selles, et ülikoolis ei tule igapäevast õppimist ette ja harjumus on kadunud.
Kuid kus ja mida Sa ise õpid, Sandra?
Mina õpin Tartu Ülikoolis riigiteadusi ja ajakirjandust II kursusel. Ajakirjanduse valisin ma see aasta kõrvalerialaks.
DeleteEelmine aasta ma õppisin üldsegi Tallinna Ülikoolis riigiteadusi, aga selle aasta sügisest otsustasin Tartusse üle tulla.
Nõustun kõigi eelpool kirjutajatega: sa ei ole absoluutselt ainuke! Isegi olen hetkel liigagi palju viimase minuti peale lootnud ning sageli seetõttu ka pettunud olnud, kuna töö ja muu kõrvalt on siis niivõrd väsinud olnud olla, et isegi süütunne, mis enne eksami sooritamist närib, ei ole piisavalt tugevaks motivaatoriks. On lihtsalt selline suur laisklemise vajadus, kuigi eriala, mida õpin, meeldib mulle ka tohutult!
ReplyDeleteKuid üldiselt on igaks päevaks to-do listi koostamisest mul tohutu abi olnud. Panen ajaliselt kirja kuna ärkan, mis ülesanded teen esimesena, millal söön (!), millal trenni jms. Ja ääretult palju abi on ka sobiliku keskkonna loomisest. Õppimisasjad korda, laud puhtaks. Laua taga õppimine on ka üks asi, milles mina olen võtit näinud. Tihtipeale kolin isegi kööki, panen ukse vahelt kinni ja keskendun üksinda ja vaikuses olles. Palju pisikesi asju aitab, kui viimane häda on käes.
Ja ensesundimine/distsipliin on ka selline asi, mida võimalik arendada. Ütledki lihtsalt endale, et lähed ja teed, alguses on raske, aga kui asja liikuma saad, siis oled hiljem tänulik, et vaevaks võtsid. :)
Kunagi leidsin huvitava artikli, kuidas end motiveerida asju tegema ja kuidas internetist eemale pääseda. Pani mõtlema ning isegi motiveeris:
http://www.killerstartups.com/startups-tools-and-guides/avoiding-work-procrastination/
http://www.killerstartups.com/startups-tools-and-guides/5-ways-to-avoid-procrastination/
SEE mu lemmik! http://www.killerstartups.com/startups-tools-and-guides/procrastination-help/
Hei, kullake!
DeleteAitäh Sulle, tõesti! See viimane on ka minu lemmik, tõmban kindlasti endale selle programmi, mis facebooki mõneks ajaks blokeerib.
.. aga kas see, et Sul ka endiselt asjad viimasele minutile jäävad, on see, et Sa ei jõua kogu aeg to-do listist kinni pidada?
Ma olen alati igasuguseid spordiblogisid vaadates mõelnud, et mina küll ei suudaks elada nii, et söön päevas teatud grammi kaunvilju ja grammitäpsusega kartulit. Mulle tundub, et ma kuidagilt piiraksin enda elu nii. Nii ma saaksin hakkama, et mõtlen läbi ja panen kirja, kui mitmekesiselt peaksin sööma ja mida. Täpselt sama lugu tundub minu jaoks ka kellaaegade paikapanemisega. Vahel ma tahaksin kauem magada, tihtipeale lähevad mu ööd pikemaks tänu sellele, et veedan päeval tunde rohkem sõpradega väljas, tihti läheb söögitegemisega kauem, kui arvata oskasin and so on and so on.
Laud võib tõepoolest võti olla! Mul tuli ka nüüd meelde, et läksin ükskord kööki õppima ja seal oli tõepoolest palju mõnusam olla. Keskkonnavahetus andis tunda ja see oli hea! :)
Mõtlesin, et panen kirja, kuidas mina tavaliselt eksamiks õpin :)
ReplyDeletePeamine on igaks eksamiks teha väike plaan. Võtta omale näiteks umbes nädal aega ja iga päev tegeleda asjaga. Esiteks tuleb koguda materjal kokku. Selleks võiks siis olla kõik konspektid, mis netis või loengus jagatud, siis muidugi enda kirjutatud (kui on) ning kursakaaslaste omad (kui on). Boonuseks võiks olla ka vanemate kursakate meenutused või soovitused eksamist või õppejõust. Siis kui materjal koos, tuleks alustuseks kõik tekstid lihtsalt mõttega läbi lugeda, et end kurssi viia, mis teema täpselt on vaja selgeks teha. Peale seda siis hakata mõttega materjali läbi töötama. Osad inimesed teevad ka nendest konspektidest omale mingid lühemad konspektid, et oleks kompaktsem ja ei oleks "tühja mulli" nii palju. Läbi kirjutades saab ka selgemaks need asjad. Siis tegeleda asjadega seniks kuni enam-vähem selge. Teise etapina tuleks keskenduda raskematele teemadele. Lõpuks, näiteks eelviimasel päeval enne eksamit tuleks kõik läbi korrata. Viimasel õhtul võiks niisama mõttega läbi lugeda ning mitte väga aju koormata. Kindlasti minna varem magama, sest aju vajab puhkust. Eksamipäeval loe umbes 1-2 korda materjal mõttega läbi, ära tuubi, sest aju peab värske olema. Öösel õppimine on suht pointless, sest aju ON juba unerežiimil ja ei võta väga midagi. Jah, vahel on eksprompt ette tulemas, aga üldiselt pigem võtta omale pikem periood ja igapäev 1-2 h süvenenult läbi lugeda. Õppides tuleks silmas pidada, et mingit tuupimist ei oleks. Pigem proovida inimesi ning teemasid meelde jätta mingite huvitavate seostega. Kui nimesid vaja selgeks teha, siis vb mõne eripärase nimega või siis mõned inimesed saab ühte punti võtta või siis välistda. Nt: hr x arvab ,et sead lendavad aga hr y arvab täpselt vastupidi (s.t et sul on teada mis esimene hr mõtleb ja kui töös küsitakse teist venda siis tuleb meelde..ahjaa...ta ju mõtles täpselt vastupidi ja lajatad kõk ära). Kokkuvõtteks: seosed- konstantne õppimine pika perioodi peale jaotatuna ning puhkuse olulisus sellel perioodil. Õppima peab kõvasti, aga samamoodi tuleb ka puhata kõvasti.
Loodan, et oli abi :)
Peaksin vist jah seda harrastama hakkama, et kogun alguses kõik materjali kokku. Tihti avastan, et mul on lahti see... ja see... ja kõik nood teised asjad ka! Nüüd uuest semestrist hakkan tihedamini ise ka konspekteerima. Olen seniajani teinud käsitsi märkmeid ja teen seda ka edasi, aga vahel tekib mitmetunnise loengu ajal tüdimus ning mõtlen, et küll pärast slaididelt saab. Ja vot siis pärast seda slaididelt nuputamist (on juhtunud, et slaide ei pandud üles ka) ja õppimist. :)
DeleteMinu bf küsis varem alati vanematelt kursakatelt nõu, kui ta vahel minu juures õppis või meiliasju ajas. Nüüd tunnen ise sellest puudust, sest oleme esimesed ajakirjandustudengid ja tööde/õppejõudude osas ei oska tihti kelleltki nõu küsida.
Mul oli järjest kaks ajaloo ainet: eesti ja vene ajakirjandus. Mõlemal eksamieelsel päeval oli meeletu tuupimine. Kui hakkasin hiljem meenutama, et mida ma siis täpsemalt õppisin, oligi selline seis, et...ups, kuhu see kõik nüüd kadus? :D
Jaa, mul oli palju abi, aitäh Sulle! :)
Ma olen see eksamisess õppinud kaheks eksamiks, ülejäänute jaoks õppimist lükkasin ma nii palju edasi, et enam õppida ei jõudnudki. Õnneks see mingeid katastroofilisi tulemus endaga kaasa ei toonud. Muidugi peaks ma praegu homseks eksamiks õppima, aga ilmseltgelt tundub kõik muu palju huvitavam. Ja muide neist kahest eksamist, mille jaoks ma õppisin, üheks hakkasin õppima öösel enne eksamit, sest õhtul oli loomulikult vaja peole minna. Igatahes, sa pole ainus, kes õppimist edasi lükkab.
ReplyDelete... mul tuli ka ükskord ette, et oli vaja peole minna, mitte õppida, aga eks see tudengielu ongi selline :D
DeleteNii hea on teada, et ma pole ainus.. peaksin hetkel usinalt õppima ja siin ma siis olen.. Õnneks see postitus tõi mind nüüd küll maa peale tagasi. Mõtlesin lihtsalt, et pean ka kommenteerima, sest selline viimase minuti õppimine on ka minu teema. Jube!
ReplyDeleteSiiski on ka minul mõned nipid, mis aitavad keskenduda :) Minul vähemalt küll! Äkki teistel ka :)Esiteks peab mu ümbrus korras olema, siis on pea ka kuidagi selgem. Vaateväljast võiksid eemal olla kõik kõrvalised asjad (telefon, ajakirjad, arvuti) mis kuidagi võiksid keskendumist segada. Teiseks tõesti päevakava! Lisaks päevakavale teen vahel ka motiveerivaid märkmeid omale nt peale kindla materjali selgeks saamist joon rahulikult ühe tassi kohvi või lähen jalutan koeraga väljas väikese ringi. Sellised väikesed puhkepausid on väga vajalikud, et saaksin jälle mõttega asja juures olla!
Palju edu!
... ja minul on ka hea teada, et ma pole ainus! :)
DeleteMa olen näiteks käsitööd tehes seda rakendama hakanud, et ümbruskond peab olema puhas ja säetud. Panen pärlid kõik ühte laua nurka, liimid, käärid ja muu pitsimaterjal ilusti karpi ning samuti oma nurka. Hiljem on kergem koristada ja kõik on käe-jala ulatuses.
Päevakava tundub minu jaoks kõige mõistlikum. Motiveerivate tsitaatide idee on ka super! Nii palju häid mõtteid on teilt kõigilt tulnud, et pean ka endale need välja kirjutama! :)
Love your post,
ReplyDeleteThanks!
DeleteTõesti oli tore lugeda, et teistel sama probleem, millega isegi võitlen :)
ReplyDeleteMinu puhul aitab tihti šokolaad - söön paar tükki (ok, keda ma lollitan, terve šokolaadi tavaliselt ikka..) ja siis kuskil 10 minuti möödudes hakkab see nö "mõjuma", ehk aju hakkab vaikselt tööle ja reaalsus jõuab minuni. Siis hakkangi suure tuhinaga tegema. Aga noh, alati ei toimi see ka. Kusjuures minu puhul vist ongi see, et motiveerib viimane minut, ehk päev enne tähtaega teen kõik ilusti valmis - halb variant muidugi.
Aga jah, ma ka käisin joogas vahepeal, et äkki mõjub keskendumisvõimele..aga ei. Peab vist sellega pikemalt tegelema enne, kui kuidagi paremini ja harmoonilisemalt end tundma hakkad..
Jaa, eks see viimane minut motiveeribki kõige rohkem.
DeleteMõtlesin, et ma ei suudaks vist isegi joogas keskenduda, ma kogu aeg omadega nii hajevil. :)
Nõustun pastaccas`iga, et taoline plaan on äärmiselt oluline. Samas tuleb tunnistada, et paljude puhul see lihtsalt ei toimi - võid plaani teha küll aga kinni siiski sellest ei pea. Aga plaani tegemine on kõige alus ja kui proovid end motiveerida just sellega, et kui ma nüüd teen nii nagu plaanisin, siis jääb ära see meeleheitlik ühe päevaga ja terve öö õppimine. Samuti on teaduslikult tõestatud ja erinevad õppimisteooriad räägivad sellest, et pikema perioodi peale õppimine ära jagades talletub materjal pikaajalisse mällu ja siis on sul lootust ka kunagi hiljem neid asju mäletada. Eelmisel õhtul tuupides säilib suur osa asju lühimällu ja on sealt õige pea kadunud kui neid üle ei korda. Mis on õppimise puhul veel eriti oluline on pausid. Vähemalt 15 minutilised pausid (kasvõi siis facebooki külastamiseks), mil lülitad aju välja ja lased materjalil "seedida". Ka pauside jaoks võid endale teha plaani - otsustad nt, et õpin 2 tundi ja siis teen pausi jne jne jne.
ReplyDeleteAga lõppkokkuvõttes on ikka nii, et inimesed on erinevad ja see mis ühe jaoks toimib on teisele kasutu. Ise olen ülikoolis 6. aastat ja veendunud selles, et aastatega asi paraneb ja olen kindel, et sa ei viitsi/taha/jaksa lõputult niimoodi ööõppimisega tegeleda ja küll sa ajapikku oma meetodi välja töötad.
Edu!
Tead, see lause, et "olen kindel, et sa ei viitsi/taha/jaksa lõputult niimoodi ööõppimisega tegeleda ja küll sa ajapikku oma meetodi välja töötad" on täpselt see, mida tahtsin enda postituse juurde kirjutada, aga kuidagilt sõnastada ei osanud.
DeleteJah, see viimane minut motiveerib, üliõpilased on sarnased öösel õppimise poolest, aga tunnen, et ajapikku see väsitab mind ja tohutult ning tahan enda jaoks mingisugust süsteemi leiutada.
Aitäh Sulle! :)
Motivatsiooni leidmine taandub sageli just õppimissüsteemile. Ja igale inimene peab lihtsalt selle 'oma' leidma.Enda süsteem on nüüdsest välja kujunenud selline nagu kohe kirjutan.
ReplyDeleteNimelt on minu parimaks motivaatoriks kui-töö-on-tehtud-saan-maha-tõmmata-taktika ja see töötab üllatavalt hästi! Olen endale kapi peale pannud tahvlinätsuga iga eesseisva kohustuse - olgu selleks siis essee kirjutamine või eksam või midagi kolmandat (kasvõi stiilis "kell 10.00 arsti vastuvõtt"). Siis on aeg planeeritud ning iga eksami jaoks võtan kas paar päeva või nädala - oleneb kas hindamine on eristav või mitteeristav ning kui palju mul on juba n-ö loomuliku intelligentsuse tõttu materjalist aimu. Ennekõike tuleb aega osta planeerida ehk prioriteedid paika panna - eristav hindamine = rohkem õppimist, mitteeristav = vähem õppimist. Õppimine eksamiteks toimub sageli just läbikirjutamise teel - kirjutan kõik olulisemad asjad endale ülesse mappi, märgin kõige olulisemad värviliselt ning seejärel lahkun laua tagant diivanile õppima, mis asub köögist eemal (olgu mainitud, et laud mille taga õpin on köögis - ahvatlusi kui palju). Peale igat läbilugemist teen väikese paarilauselise kokkuvõtte kausta servale teema juurde - sellest saab peamõte, mida korrates tean ka kogu ülejäänud materjali (seosed). Loen nii kaua kuni uni tuleb, millele annan alati alla, sest tean, et puhkust ja und on vaja (vähemalt minule), et teadmised kinnituksid. Uni ei kesta kauem kui pool tundi ning peale seda võtan uuesti konspekti kätte, et edasi õppida. Mõnel päeval olen sellise süsteemiga isegi kuni kuus lõunauinakut teinud ning hiljem ka öösel ideaalselt maganud.
Esseede ja muude kirjatükkide kirjutamisel on aga ahvatlusi tõesti palju, kuid nendest hoidumiseks aitab vaid tahtejõust ja sellest, et töö TULEB ära teha varem või hiljem. Parimaks on prääniku meetod - võin facebooki ja skype logida sisse alles siis kui tänane päevamissioon on täidetud.
Lihtsamate töödega on kaval alustada juba siis, kui sessiaeg pole veel kättegi jõudnud, samas õppejõud on töö juhendi üles laadinud. Parim aeg sisustada telekavaatamiseaeg hoopis koolitöö tegemisega. Töödesse ei tohi suhtuda kui kohustusse, vaid kui meeldivasse proovikivisse - parimad tööd ongi just tulnud mul n-ö vabal ajal töötades, sest siis tutvub kohustuslike materjalide kõrvalt ka teiste huvipakkuvate materjalidega, mille lugemiseks 'kohustuslikul' ajal kindlasti aega ei jääks. Ülikoolis ikka vahepeal tögatakse heatahtlikult, kui olen töö tähtajast kuu aega varem valmis teinud, kuid selline on lihtsalt minu taktika - pärast jääb rohkem aega muude asjadega tegelemiseks. Olgu see siis mõneks eksamiks õppimine või hoopis sõbrannadega väljas käimine.
Järgmine taktika sobib hästi keelte ja mõistete õppimiseks. Kuna kipun endale 'valetama' ja sisestama, et kui ma konspektist oskan maha lugeda siis tähendab see automaatselt ka seda, et oskan seda hiljem peast esitada, siis olen võtnud kasutusele lipikute meetodi, mida soovitas keskkooliaegne vene keele õpetaja. Süsteem on väga lihtne - lõikad paberist meelepärase suurusega lipikud ehk sedelid, ühele poole kirjutad mõiste või sõna, teisele poole selle tähenduse. Kui kõik mõisted/sõnad kirjutatud on aeg õppida. Ja õppida igal pool. Olen isegi bussi oodates oma lipikuid vaadanud ja korranud materjali.
Näib, et valikuid on - tuleb lihtsalt see oma ja õige leida. Peaasi, et tunne on hea - teadmised kuluvad alati ära ja viivad unistustele lähemale:)
Hei, Kadi!
DeleteAitäh Sulle taaskord pika kommentaari ja mõtete eest!
Ilmselt ongi minu suurim viga see, et ma ei oska planeerida. Või teen oma plaanid peas. Õhtul magama minnes tean raudselt, et hommikul ärgates lähen raamatukokku õppima ja teen mitu esseed ära, sest mul on täielikult vaba päev. Hommikul ärgates mõtlen, et ah, mis seal ikka, saan kenasti ka kodus hakkama. Kuid ei saa ju.
Enda kursaõe eeskujul hakkasin samuti viimastel eksamitel slaididelt omakorda märksõnu ja olulisemaid asju üles kirjutama. Alguses mõtlesin, et see on tohutu ajaraisk ja loen slaidid lihtsalt mõttega läbi, aga pean tunnistama, et üleskirjutamise süsteem sobib mulle. Eriti taipasin seda siis, kui õpetaja lubas valida ükskõik, missuguse vene ajakirjanduse ajaloo perioodi, seda kirjeldada ja enne eksamit kümme minutit enda konspekti veel vaadata. Mul oli nii hea meel, et olin eelneval õhtul enda jaoks üleskirjutisi teinud, sest sain enda värvilistele märkmetele korra pilgu peale visata ja mälu värskendada.
Hehee, prääniku meetod kõlab nii hästi! Mugandasin endale selle väljendi nüüd. :D
Ahjaa, mul oligi meelest läinud lipikute meetod, sellest rääkis kunagi mu poiss. Temale andis selle nipi inglise keele õpetaja ja ta õppiski keele niimodi selgeks. Valin vist valikaineks prantsuse keele, nüüd tean, kuidas seda õppida! :D
Kõike head õpingutes ja soojust Sulle!
tere:)
ReplyDeleteminul on hetkel just lõputöö kirjutamine käsil ja igasugunegi motivatsioon on vägagi teretulnud :)
lugesin kõik eelnevad kommentaarid läbi ja mõtlesin, et räägin ka enda kogemustest.
lipikute/sedelite meetod on ka mulle tuttav, sai sedasi keskkooli ajal bioloogia eksamiks mõisteid õpitud. ka keelte õppimisel on kasuks tulnud.
loengutes konspekteerimisest nii palju, et mina olen terve oma ülikoolis käimise aja (5 aastat) alati loengutes käsitsi konspekteerinud. enamikel kordadel ma ei võta isegi arvutit kooli kaasa, sest ma tean, et kui ma loengu ajal arvuti lahti teen, siis on lihtsalt võimatu igasugustest suhtlus- ja meelelahutusportaalidest eemale hoida.
võimalusel prindin ma loengute konspektid enne loengusse minekut välja, siis on väga hea kohe nende peale lisamärkusi kirjutada. ja jääb ära vaev üleliigset teksti maha kirjutada, mis on juba nagunii slaididel olemas. kõige mahakirjutamisega võivad ka õppejõu poolt lisamärkustena öeldud asjad lihtsalt kõrvust mööda minna. ja kui aus olla, siis ega ei jõua ka nii kiiresti kõike vajalikku üles kirjutada. seega, rohkem rõhku pööran sellele, mida õppejõud slaididel olevale juurde räägib.
eksamiteks õpin enamasti sedasi, et esimesel korral loen kogu oma materjali mõttega läbi ja joonin olulisema alla. (olen selline, kellele meeldivad värvilised markerid ja kõik mu konspektid on lõpuks üpris kirjud :D - aga minule sobib selline meetod). teisel korral hakkan olulisemat materjali mõttega läbi töötama ehk teen asja endale selgeks.
öist õppimist mina ei poolda. ma lihtsalt ei suuda öösel õppida, eriti veel siis, kui ma juba tunnen, et ma olen väsinud. minu arvates on see lihtsalt aja raiskamine. ma loen ühte ja sama asja mitu korda ja meelde ei jää mitte midagi. parem ma lähen magama ja ärkan hommikul varem ja õpin siis värske peaga. minu puhul palju efektiivsem.
edu õpingutes!
-Mari-