Tegime täna Kätsiga (Käts on mu "blogisõbranna" ehk siis kellega läbi blogi tuttavaks sain) Tallink Aqua spaas sulla-mulla. Tore koht lõõgastumiseks koos erinevate basseinide ja saunadega. Käisin esimest korda ja lõõgastus oli levelini sada!
Pärast mõnulemist sõime Butterfly lounge's Caesare salatit ja siis hüppasin trammilt otse kooli. Enne muidugi käisin läbi enda lemmarist Viru kohvipoest ja võtsin näppude vahele ühe karamelli moka. Kuna Käts päeval ütles, et võiksime kunagi sushitama minna, siis ilmselgelt oli mul õhtuks tekkinud nii jõhker sushiisu ja ostsin endale koju minnes Sushimonist õhtusöögiks Goshimoni komplekti... Kui juba poputamiseks läks...
... ja kui juba läkski poputamiseks, siis lõpetasin tänase päeva (mis sellest, et kellaga oleme jõudnud esimesse maisse) ühe sooja vanniga (mis sellest, et täna niigi vee sees ennast piisavalt leotanud)
Neid ruudukesi hakkab tekkima aina rohkem ja rohkem..
Nagu olen mõnes postituses kirjutanud, on meil olnud võimalus loengutes kohtuda erinevate ajakirjanikega ja vahepeal on meie kohtumised ka jätkunud. Näiteks külastas meie arvamusloo loengut Urmet Kook ERRist ja Külli-Riin Tigasson Eesti Päevalehest. Viimasega oli eriti lahe kohtuda, sest lõpuks ometi oli meie ees NAINE. :D Külli-Riin oli hästi erinev ka teistest käinutest, sest näiteks loengu alguses rääkis ta sellest, kui hea tal meiega kohtuda on ja enne äraminekut soovis, et kõik meie unistused ajakirjanduse alal täituksid. Ja üldse kirjeldas ta ajakirjanduse telgitaguste hetki ja enda tööd välismaal kelmikate detailidega.
Eile oli meil külas aga reportaažide legend Madis Jürgen. Oi kurjam, kui excited ma olin. Samas täiega pabistasin, sest tema ülesanne oli ükshaaval kõik meie tööd läbi töötada ja meile tagasisidet anda. Päris kurb ju ka, kui Eesti reportaažikunn ütleb, et sorry Sandra, sinu lugu oli igav või paras bullshit.
Minu esimene kokkupuude Madis Jürgeni lugudega oli keskkooli ajal, kui pärast enda esimest reportaaži Siiri mulle tagasisidet andis ja ütles, et loe paari Madis Jürgeni lugu, siis saad aru, mida mõtlen "näita, ära jutusta" all. Ja kui ma septembri alguses Madis Jürgenit esimest korda Ekspressi toimetuses nägin, tundsin kohutavat ekstaasi temaga kohtumise pärast (mis siis, et ta seisis kusagil juhuslikult enda laua juures). Minu jaoks oli see kohtumine ikka!
Ja kui loengu juurde tagasi tulla, siis mulle nii meeldis, et ta oli meie töödeks hästi ettevalmistatud. Kõik lood välja prinditud ja märkmed juurde kirjutatud. Huvitav oli ka see, kuidas tema ja õppejõu arvamused lahku läksid. Ehk siis kui õppejõud oli mõnda lugu väga palju kiitnud, ei pruukinud see Madis Jürgenile nii väga meeldida. Või vastupidi.
Ahjaa, ja loengu alguses rääkis ta natukene enda lugudest, näiteks kuidas ta reportaaži käigus metsa varastada püüdis või neuropsühholoogia haiglas kolm päeva oli. Naersin kõht kõveras.
Sain Madis Jürgenilt päris palju häid mõtteid, uusi tähelepanekuid ja mulle nii meeldis, et ta rõhutas seda, et "kirjuta nii, nagu räägiksid sellest esimest korda enda sõbrannale" või "ära jaga enda muljeid kellegagi enne nende kirjapanemist" - sest iga järgmise korraga emotsioonid vähenevad. See oli asi, mida rääkis mulle kunagi toimetuses Eekimutt (phahah :D) ja mida olen püüdnud kogu aeg jälgida. Üldse, kui ma mõtlen Valgamaalase peale, siis kuigi ma õppisin üleüldises mõttes palju toimetajatelt, siis päris palju aitasid mind ka ajakirjanikud, kes ise ka iga päev sama tööd tegid või on ajakirjandust õppinud. Näiteks mäletan, kuidas Eleri ja Eveliis mulle ütlesid, et pildiallkirjas peab olema alati uus informatsioon, seal ei tohi olla midagi sellist, mis on tekstis öeldud. Ja minu meelest pole mulle seda "pisiasja" loengutes veel räägitudki.
Igastahes Madis Jürgenilt väga kõvasti "peksa" ei saanud, talle meeldis üks mu story, kuidas mingit kaltsakat kirjeldasin, aga samas näitas ta, kuidas ta oleks mingi neli pikka lõiku mu loost ikka maha kriipsutanud. Ja siis ta rääkis kellegi loo juures, et "keegi oli kirjeldanud, kuidas ta läbi kahe korruse kõnnib, too koht oli täielik jama" - see lõik oli minu loos... Phahaha. Ma hoidsin hinge, et tal see uuesti meelde ei tule, kui ta minu lugu analüüsima hakkab. Aga no, too kirjeldus jäi nonde nelja lõigu alla, mille ta maha kriipsutas. :D
Lemmar ma tal ei olnud, aga meie seas oli küll neid, kelle lood talle väga meeldisid. See näitas, et ta huvitub isegi tudengi lugudest ja tudengid suudavad ka kirjutada nii, et Madis Jürgenile meeldiks, lahe!
...kallikesed - mitte kuhugile! Mulle öeldakse iga päevaga aina sagedamini, et "te Tõnuga vist ei näe enam üldse tihti." Mul läks alguses süda nii täis selliste väidete peale, sest kuidas saab keegi võõras võtta seisukoha, et me näeme tihti või mitte. Siis mõtlesin natukene selle peale ja mul ei ole põhjust pahaneda (Krissu väljend :D), sest olen ikka aeg-ajalt Tõnust kirjutanud ja üldse - minu blogi ongi algusest peale väga isiklik olnud. Kuid kes mind instagramis või twitteris jägib, on ilmselt meie tegevustega rohkem kursis. Ma tean, et ma ei pea mitte kellelegi midagi seletama, aga ma tahan. :)
Kui nüüd analüüsida, siis me muidugi ei näe nii tihti kui varem. Loogiline, mina õpin ühes Eesti otsas, Tõnu töötab teises. Rääkides aga üldises mõttes, siis olen harva käinud üle kahe nädala kodus, enamjaolt sõidan igal reedel Valga poole. Tihti küsitakse, et miks ma tööle ei lähe, eriti praegu, kus mu kooligraafik pole nii tihe. Ühel põhjusel sellepärast, et see on minu ja vanemate kokkulepe ning muidugi ka sellepärast, et siis ma ei näeks üldse Tõnut.
Ma ohverdan selle, et olen tulevikus tööturul võib-olla! konkurentsivaesem võrreldes teistega, aga I never give up sellest suhtest, mis meil Tõnuga on. NEVER. Kuigi minu jaoks on karjäär tähtis, ei saa see kunagi nii tähtsaks nagu tema. Ja sellepärast kui mul on valida Tõnuga olemine või mingid muud tegevused/koolitused, on minu number üks prioriteet alati tema. Mitte, et ma ei suudaks adekvaatseid otsuseid teha ja et ma päevad läbi midagi muud ei teegi, kui Tõnuga ninapidi olen (selle vastu pole mul midagi, hihi). Otseloomulikult lähen mõneks ajaks välismaale õppima (ja Tõnu on selles osas kõige suurem utsitaja olnud), osalen vahel mitmepäevastel koolitustel ja nii edasi!
Ja muidugi see, et kuidas ma viitsin ligi neli tundi bussiga loksuda kahe linna vahel? Ma pole selle poole aasta jooksul kordagi mõelnud, et ma ei viitsi jälle selle bussiga sõita (pigem olen mõelnud, et ma ei taha minna üksi Tallinnasse tagasi). Kojusõit on minu nädala kõige parem osa!
Tavaliselt olen nädalavahetuseti kõige ebaaktiivsem instas, twitteris ja ka blogis, sest koju minnes tahan lihtsalt vedeleda. Meil on olnud Tõnuga mitmeid naljakaid ja vingeid seiku, aga ma pole viitsinud haarata telefoni või fotokat ning pildistama hakata. Kodus olles tahan sellest kõigest lihtsalt eemal olla. Ja sellepärast polegi meil koos pilte viimasel ajal.
Muidugi tahaksin ma Tõnut iga päev näha ja see, et me oleme üle viie aasta koos olnud, on midagi palju tähendusrikkamat kui lihtsat number. Mul on koolis viimasel ajal väga raske olnud ning veel raskem on see, et minu hingesugulane, armastatu ja parim sõber on nii kaugel. Minust on kaugel see inimene, kes suudab ainukesena minu katkised tiibu parandada ning kes toetab mind no matter what. Oleme Tõnuga kaua koos olnud ja sellepärast tean, et tema ongi see õige inimene minu kõrval. Teda praegu igatsengi kõige rohkem. Igal esmaspäeva hommikul astun kurbusega bussi, sest ma lihtsalt ei taha ilma temata olla. Muidu on elu Tallinnas täitsa äge, pole küll veel päris minu linn, aga ülikool meeldib.
Õnneks on muidugi selle võrra lihtsam, et kolm aastat tagasi, kui Tõnu jätkas õpinguid Pärnu kolledžis algas meil see "kaugsuhe". Niiet see pole esimene kord. Ja Tõnu käib mul päris tihti hoolimata pikast vahemaast ka külas.
Niiet kallid abituriendid, kes te plaanite õppima minna teisele poole Eestit ja ei saa enda kallimat kohe kaasa võtta... võite mulle alati kirjutada. Nii hea, et juba praegu on paljud facebooki kirju saatnud.
Aga eks ma püüan üldse rohkem blogida, tahaks rääkida koolist ja ärge meie pärast muretsege, Tõnu on täpselt see õige kaaneke minu potile ja vastupidi. Meie kuhugile ei kao. ♥♥ :)
Nüüd üks video Tõnu lauluvõistluselt - kas ta pole mitte imeline? Algus läks natuke kaotsi, sest ma ei saanud teda kuidagilt fookusesse. Ja siis natukene pilte, mis kogunenud on. :)
Ma juba teen nalja, et Lucy ootab koju rohkem Tõnut, kui mind... tal nii hea Tõnu kaisus olla. Ja Leedi ka muidugi, aga tavaliselt kui ma nii hilja õhtul koju tulen, on Leedi juba üleval enda pesas ning jõuab meie juurde alles laupäeva hommikul :D
Esimene grill eelmisel nädalavahetusel
Oma parima kokaga vaaritamas
G.I. Joe: Retaliation - uskuge või mitte, aga minu esimene 3D elamus!Nachod on kino must have!
Lucy vist tahtis, et Tõnu temaga mängiks... :D mitte telefoniga
Kui ma eelmisel aastal enne eksameid enda outfite postitasin, küsis keegi minult nõu riietumise osas. Või küsis mida mina võtan arvesse, kui eksamile lähen. See küsimus tuli aga hiljem pärast eksameid ja mõtlesin, et kirjutan siis uuel aastal enne eksamiperioodi.
Ja naljakal kombel avastasin ma alles reedel Mummiga rääkides, et jah - abiturientidel algavad kohe-kohe eksamid. Olin juba täiesti ära unustanud, aeg läheb ikka nii kiiresti. Kõik armsad sõbrad, kes te eksameid tegema lähete: võtke seda kui järjekordset väljakutset, te saate hakkama ja mõtlen teie peale!
Mäletan, et enne põhikooli eksameid käisime empsiga spets Tartus "eksamiriideid" ostmas. Nii püüdlikud olime. Mul on meeles see käik ka sellepärast, et ostsime mulle ühe punase pintsaku Montonist, mis on tänaseni kõige kallim riideese mu kapis (kannan seda viimasel pildil). Omal ajal oli see täpselt tuhat krooni. Ma ei ütle seda üldse mingi kekkamise eesmärgil, sest ma tõesti ei mäleta miks me sellise emotsiooniostu tegime... ma ei osta tavaliselt endale nii kalleid asju. :D
Igastahes... keskkooli lõpueksamiteks ma midagi spetsiaalselt ei ostnud, kombineerisin omavahel kapist selle, mille leidsin. Postitan siia ka mõned outfiti pildid, äkki saan teid natuke inspireerida. Mõned neist on tehtud enne eksamit ja mõned suvel enne tööd(sellepärast selline negru piltidel). Muidugi tuleb arvestada iga kooli nõuetega, äkki mõnes koolis on range reegel eksamil kanda must-valget riietust. Meie koolis mingit otsest ettekirjutust ei olnud.
Ja sellepärast kombineerisin nii nagu tuju oli. Alati casual versus ametlik. Kontsakingi ei pannud kordagi jalga, sest milleks ennast tappa? Tahtsin ennast tunda kergelt ja mugavalt ning et saalis kõndides ei segaks ma kaaskirjutajaid. Juuksed panin ka alati kinni, sest nii oli parem. Praegu tagantjärele vaadates kandsin ehk liiga palju meiki, aga mulle meenus, et siis oligi mul suur katsetamistuhin peal ja tundsin värvitud huultega ennast hästi. Ja enamjaolt läksin kuhugile edasi, pingelanguse tõttu kas Tõnuga veinitama või sööma.
Praegu tagantjärele mõeldes ei paneks ma näiteks eesti keele eksamiks seelikut, just sukapükste pärast (ja eesti keele eksam oli mul vähemalt kõige pikem). Ma olen üks neist õnnetutest, kellel jalad sukapükste materjali pärast sügelema hakkavad, kui mitu tundi ühe koha peal istun. Niiet juhul, kui teil on sama probleem - ärge seda viga tehke! :D
Neljapäeval oli meil kursakatega võimalus TV3e saate "Kolmeraudne" kaadritaguseid näha. Meie õppejõud Tiina Jõgeda, kes aasta alguses meile intervjuueerimise tehnikaid õpetas, ütles meile kunagi loengus, et kui tahaksime näha, kuidas "Kolmeraudset" tehakse, siis annaksime talle teada. Tema nägemine täna tekitas ka juba kuidagilt väga hea tunde... :)
Vinge oli jälle telemajas olla, veel vingem oli see, et "Kolmeraudses" pole kunagi publikut käinud ja meie saime olla esimesed.
Kuigi mul on viimasel ajal olnud võimalus mitmeid saatesalvestusi näha, oli "Kolmeraudne" jälle midagi uut. Meid võttis vastu saate toimetaja Anneli Lepp, kes kohe esimesest pilgust meenutas mulle meie juuksur-Kailit. Ta oli täpselt sama siira ja sõbraliku olekuga ning vaba suhtleja, nagu Kaili, pluss oli mitmeid sarnasusi välimuses, näojoontes (Kailil on vist kaksikõde)... Igastahes tuli mul hull Kaili igatsus peale, sest minu jaoks on ta siiani olnud kõige lemmikum juuksur üldse ja kahjuks pole ma tema juurde jõudnud juba lõpetamisest saadik.
"Kolmeraudne" on otsesaade ja pinget oli tunda. Ma vahepeal ei suutnud keskenduda saatekülaliste jutule, sest vaatasin, kuidas toimetaja ringi jookseb, kaamerameestega suhtleb või Mihkel Rauale kannatamatult märku püüab anda, et reklaamipausini on jäänud üks minut.
Meid viidi ka režiisse, ehk nägime, kuidas üleval vajutatakse nupukesi, et televaatajatel oleks silme ees kõige huvitavam pilt. Võite mind totuks pidada, aga mina mõtlesin, et kaameramehed ise suumivad kaameratega (kui nt tahavad esiplaanis näidata Mihkel Rauda), aga täna avastasin, et kaamerad seisavad suhteliset sama nurga all (peaaegu kogu aeg). Aga üleval, režiis on ju inimesed, kes vajutavad nuppu vajutavad ja kaamerapildid vahetuvad. Võib-olla väljendan end natukene segaselt, aga ma praegu tõesti paremini ei oska...
Pärast saadet toimus meil "Question & Answer" koos Mihkel Rauaga!! Appi, kui elevil ma olin. Raud on nii vinge inimene, vastas meie küsimustele pikalt, kommenteeris juurde, oli TÄIEGA sõbralik ja avameelne. Tahaksin küll rääkida mitmest huvitavast detailist, millest ta jutustas, aga ma arvan, et ei tee seda. Üks asi on see, kui ise lähen saadet vaatama ja jagan blogis muljeid, aga kui meid on spets kuhugile võetud ning räägitud väga avameelselt midagi ajakirjanduse tudengitele, siis ilmselt peab see ka meie ringi jääma. Võib-olla saaksin öelda seda, et Mihkel püüab vältida "Kolmeraudse" saadete järelvaatamist, sest talle ei meeldi ennast kaamerast näha ja arrogantne-vahelesegav (intervjuueerimises) suhtumine on vaid näiline.
Igastahes, mul oli ütlemata tore neljapäev, meile öeldi, et võime kas või iga nädal neil stuudios käia ja Anneli Lepp rääkis nii palju taustainfot meile juurde, et kogu see kompott jättis tohutult hea mulje. Mulle ikka nii meeldib see atmosfäär ja pinge, mis telekaamerate taga ja stuudios toimub. Aahh, süda!! :)
Tellisin mõni aeg tagasi Makeup Academyst (MUA) fur effect ja nails constellationi küünekaunistused. Instas juba paari pilti näitasin ja tundus, et kaunistused pakkusid inimestele huvi ning sellepärast otsustasin postituse sel teemal teha. Ahjaa, vabandage... need küüned... - pean lähiajal ühe maniküüriprotseduuri päeva neile korraldama! :D
Nails constellationi (http://www.muastore.co.uk/index.php/nail-constellation) ehk kivikeste osas olin alguses suhteliselt skeptiline. Arvasin, et kohe kui riidesse panema hakkan, nõusid pesen või juukseid kammin, kukuvad ära... tegelikult püsivad päris hästi peal. Pean natukene harjutama, et "auke" ei jääks ja küüne otsad jääksid ka kenad (jep, Annika - mul ka sama jama nagu sul, küünte otstes on kivikesed jonnakad!) ... ja siis võib rahule jääda! :) Parajalt efektne, parajalt teistmoodi ja parajalt kreisi - täpselt minu jaoks. Lingile klõpsates avaneb ka õpetusvideo, kuidas kivikesi küüntele peale kanda.
Ka fur effect on huvitav toode ja meeldis mulle kohe, kui peale kandsin. Tellisin sininise, aga valikus (http://www.muastore.co.uk/index.php/fur-effect-nails) on veel mitmeid põnevaid värve ja plaanin tulevikus veel paar tükki soetada. Küüned on nii mõnusalt sametised, et tahaks kogu aeg küüsi paitada! :D
... ja kui jutt juba küüntele läks, siis ostsin eile Seppäläst need vahvad kutsudega kaunistused 1.95€
Mul on nii mitu mõtet, millest lähiajal kirjutada tahan, aga praegu olen ma "Downton Abbey" sõltuvuses, et ma lausa pean seda edasi vaatama. Teine siison lõppes nii dramaatiliselt, et ma juba kannatamatult kibelen! Aga tahtsin mõned pildid enne üles lisada, et Keidy näeks enda tellimustöö tulemust ja lihtsalt... et natukene blogile värskust anda. Kui teil on huvi, siis võin etteruttavalt öelda, et tegin tükk aega tagasi otsuse, et hakkan vaikselt naasema ehete juurde ja võtan vaikselt jälle tellimusi.
Kui te olete sama suur seriaalide hull nagu mina ja te ei vaata veel "Downton Abbeyt"... siis tehke seda! Minule jäi see kõrvu tänu ühele youtuberdajale. Igastahes räägib lugu aristokraatlikust Crawley perest alates 1912. aastast, annab reaalse ülevaate ka nende elu probleemidest ja räägib väga südantliigutavalt Esimesest maailmasõjast. See on niivõrd liigutav seriaal just sõja pärast (mõistad elu tollal), see haarab mu endasse ja tihti valan seriaali lõpus pisaraid. Sest kujutatav on lihtsalt nii freakin' reaalne!
Tegin täna need õlakud valmis, eile kangadžunglis ringi käies mõtlesin, et pole ammu õlakuid õmmelnud ja tuli isu :)
Avastasin täna Faktory poest need superchuulid Edevuse Laada kõrvakad. Korv oli sarnastest pärlitest tulvil, et oleksin kõiki endale tahtnud. Nii lahedad retro-ajakirjadest pärit mustrid ja vintage stiilis looduspildikesed. Neil on lihtsalt nii vinged ehted, et kohe kindlasti loosin ühe paari kõrvarõngaid ka tulevas giveaways välja. Uurige kindlasti Edevuse Laada kodulehte ja facebooki fännilehte!
Reedel sain lõpuks ometi oma Krissuga kokku, viimati nägime suvel ja kuigi me oleme kogu aeg arutanud, et võiksime kokku saada, ei arvanud ma ikkagi, et Krissu vähemalt sel aastal Tallinnasse jõuab... :D No tavaliselt ei ole paljudel mu sõbrannadel Tallinnasse asja, aga kuidagi viimasel ajal on olnud ja see on ainult hea! Jalutasime natukene aega linnas ringi, kohvitasime minu juures ja siis sõitsime Tartu, Tõnu tuli mulle vastu ja sain mõnusasti autoga koju. Hea vaheldus bussidele. Kuigi ega ma ei virise, see neli tundi bussisõitu tundub küll õudne, aga saan alati selle aja kasulikult sisustatud - vaatan oma seriaale, filme või loen natuke. Kvaliteetaeg iseendaga! Ja nüüd, kus ma avastasin kavala nipi eelviimasesse pinki istuda, ei tule keegi minu kõrvale ka! Mul tõesti ei ole mitte midagi selle vastu, et keegi enda kõrvale istuma võtta, aga mul on tavaliselt nii palju asju, et ilmtingimata tekib ruumipuudus. Kuid noh, bussidega seiklemisest võiks lausa eraldi postituse kirjutada.
Nädalavahetus kodus oli mõnus, kokkasime Tõnuga (nagu ikka) ja vedelesime niisama. Proovisime ära tortilla pitsapõhja - täitsa huvitav ja pitsa valmib kiirelt. Pitsale panime minu õhutusel juurde palju rukolat, tomatit, sibulat, ananassi ja oliive. Aga muidugi ei puudunud ebatervislikud lisandid - täielik cheat day oli. Samas arutasime kursaõega, et raudselt kui ma panen pitsa pildid üles, siis öeldakse jälle, et jah... Sandra hakkas tervislikumalt sööma ja nüüd mingi pitsa??? Kuidas see võimalik on? Minu eesmärk hetkel on süüa mitmekülgsemalt, kui varem ja piirata ebatervislikku toitu, samas seda täielikult eemaldamata. Ja noh, kui ma tahan ennast paremini tunda, siis ma ei osta cheeseburgerit, eks!! Eks, Sandra!! Naiivne oleks oodata muutust, kui ise ei pinguta. Aga praegu luban endale enam-vähem kõike, kuni harjun mitmekülgse söömise ja trenniga. Tasapisi. Ja samm korraga.
Täna oli meie arvamusloo loengus taaskord külaline ja selleks oli kolumnist ning kirjanik Andrei Hvostov. Hvostov käis kunagi meil keskkoolis ka esinemas ja kuigi ma millegpärast ei saanud teda kuulama minna, kõlas üle kooli pommuudisena see, et tal pole mobiiltelefoni. Niiet kui räägiti tunnis Hvostovist, siis teati, et "aa, see oli see mobiilita mees", aga too tolleks! Mulle meeldis, et ta oli meil loengus realist ja rääkis raskustest, mis meid ees ootama hakkavad. Ja ta ei ilustanud, ütles otse välja, et tema arust võiksime enda ajusid hoida mõne muu, kui ajakirjanduse eriala jaoks, aga noh, kui me siin juba oleme...
... siis peame palju lugema (väga palju), võtma kõrvalerialana midagi (või lihtsalt aineid) näiteks ajaloo, sotsioloogia või majanduse valdkonnast. Lisaks see, et mida erinevatest valdkondadest me lisaaineid võtame, seda parem. Ta ise on õppinud ajalugu ja ütles, et tema tunneb ennast kolumnistina palju kindlamalt - kui keegi teab ajaloost palju, siis temaga on raske vaielda ja kerge on varjata asju, mida ta tegelikult ei tea. No iseenesest loogiline, oleksin võinud ise selle peale tulla, oleksin tahtnud, et Hvostov oleks seda
mulle juba kevadsemestri alguses öelnud... Võib-olla oleks mu kooligraafik siis tihedam ka. :D
Nüüd taaskord pilte... telefonist... Olen hetkel enda peale nii pahane, et jään Tallinnasse kauemaks kui plaanisin ja ei võtnudki fotokat endaga kaasa. Ilmselt olete väsinud nendest telefonipiltidest, aga paraku on see hetkel mu ainuke võimalus. Loodan, et annate andeks! Tean, et annate, te olete nii vahvad lugejad mul. :)
