Nagu olen mõnes postituses kirjutanud, on meil olnud võimalus loengutes kohtuda erinevate ajakirjanikega ja vahepeal on meie kohtumised ka jätkunud. Näiteks külastas meie arvamusloo loengut Urmet Kook ERRist ja Külli-Riin Tigasson Eesti Päevalehest. Viimasega oli eriti lahe kohtuda, sest lõpuks ometi oli meie ees NAINE. :D Külli-Riin oli hästi erinev ka teistest käinutest, sest näiteks loengu alguses rääkis ta sellest, kui hea tal meiega kohtuda on ja enne äraminekut soovis, et kõik meie unistused ajakirjanduse alal täituksid. Ja üldse kirjeldas ta ajakirjanduse telgitaguste hetki ja enda tööd välismaal kelmikate detailidega.
Eile oli meil külas aga reportaažide legend Madis Jürgen. Oi kurjam, kui excited ma olin. Samas täiega pabistasin, sest tema ülesanne oli ükshaaval kõik meie tööd läbi töötada ja meile tagasisidet anda. Päris kurb ju ka, kui Eesti reportaažikunn ütleb, et sorry Sandra, sinu lugu oli igav või paras bullshit.
Minu esimene kokkupuude Madis Jürgeni lugudega oli keskkooli ajal, kui pärast enda esimest reportaaži Siiri mulle tagasisidet andis ja ütles, et loe paari Madis Jürgeni lugu, siis saad aru, mida mõtlen "näita, ära jutusta" all. Ja kui ma septembri alguses Madis Jürgenit esimest korda Ekspressi toimetuses nägin, tundsin kohutavat ekstaasi temaga kohtumise pärast (mis siis, et ta seisis kusagil juhuslikult enda laua juures). Minu jaoks oli see kohtumine ikka!
Ja kui loengu juurde tagasi tulla, siis mulle nii meeldis, et ta oli meie töödeks hästi ettevalmistatud. Kõik lood välja prinditud ja märkmed juurde kirjutatud. Huvitav oli ka see, kuidas tema ja õppejõu arvamused lahku läksid. Ehk siis kui õppejõud oli mõnda lugu väga palju kiitnud, ei pruukinud see Madis Jürgenile nii väga meeldida. Või vastupidi.
Ahjaa, ja loengu alguses rääkis ta natukene enda lugudest, näiteks kuidas ta reportaaži käigus metsa varastada püüdis või neuropsühholoogia haiglas kolm päeva oli. Naersin kõht kõveras.
Sain Madis Jürgenilt päris palju häid mõtteid, uusi tähelepanekuid ja mulle nii meeldis, et ta rõhutas seda, et "kirjuta nii, nagu räägiksid sellest esimest korda enda sõbrannale" või "ära jaga enda muljeid kellegagi enne nende kirjapanemist" - sest iga järgmise korraga emotsioonid vähenevad. See oli asi, mida rääkis mulle kunagi toimetuses Eekimutt (phahah :D) ja mida olen püüdnud kogu aeg jälgida. Üldse, kui ma mõtlen Valgamaalase peale, siis kuigi ma õppisin üleüldises mõttes palju toimetajatelt, siis päris palju aitasid mind ka ajakirjanikud, kes ise ka iga päev sama tööd tegid või on ajakirjandust õppinud. Näiteks mäletan, kuidas Eleri ja Eveliis mulle ütlesid, et pildiallkirjas peab olema alati uus informatsioon, seal ei tohi olla midagi sellist, mis on tekstis öeldud. Ja minu meelest pole mulle seda "pisiasja" loengutes veel räägitudki.
Igastahes Madis Jürgenilt väga kõvasti "peksa" ei saanud, talle meeldis üks mu story, kuidas mingit kaltsakat kirjeldasin, aga samas näitas ta, kuidas ta oleks mingi neli pikka lõiku mu loost ikka maha kriipsutanud. Ja siis ta rääkis kellegi loo juures, et "keegi oli kirjeldanud, kuidas ta läbi kahe korruse kõnnib, too koht oli täielik jama" - see lõik oli minu loos... Phahaha. Ma hoidsin hinge, et tal see uuesti meelde ei tule, kui ta minu lugu analüüsima hakkab. Aga no, too kirjeldus jäi nonde nelja lõigu alla, mille ta maha kriipsutas. :D
Lemmar ma tal ei olnud, aga meie seas oli küll neid, kelle lood talle väga meeldisid. See näitas, et ta huvitub isegi tudengi lugudest ja tudengid suudavad ka kirjutada nii, et Madis Jürgenile meeldiks, lahe!
No comments:
Post a Comment