Kuhu on kadunud Tõnu? ♥♥

...kallikesed - mitte kuhugile! Mulle öeldakse iga päevaga aina sagedamini, et "te Tõnuga vist ei näe enam üldse tihti." Mul läks alguses süda nii täis selliste väidete peale, sest kuidas saab keegi võõras võtta seisukoha, et me näeme tihti või mitte. Siis mõtlesin natukene selle peale ja mul ei ole põhjust pahaneda (Krissu väljend :D), sest olen ikka aeg-ajalt Tõnust kirjutanud ja üldse - minu blogi ongi algusest peale väga isiklik olnud. Kuid kes mind instagramis või twitteris jägib, on ilmselt meie tegevustega rohkem kursis. Ma tean, et ma ei pea mitte kellelegi midagi seletama, aga ma tahan. :)

Kui nüüd analüüsida, siis me muidugi ei näe nii tihti kui varem. Loogiline, mina õpin ühes Eesti otsas, Tõnu töötab teises. Rääkides aga üldises mõttes, siis olen harva käinud üle kahe nädala kodus, enamjaolt sõidan igal reedel Valga poole. Tihti küsitakse, et miks ma tööle ei lähe, eriti praegu, kus mu kooligraafik pole nii tihe. Ühel põhjusel sellepärast, et see on minu ja vanemate kokkulepe ning muidugi ka sellepärast, et siis ma ei näeks üldse Tõnut. 

Ma ohverdan selle, et olen tulevikus tööturul võib-olla! konkurentsivaesem võrreldes teistega, aga I never give up sellest suhtest, mis meil Tõnuga on. NEVER. Kuigi minu jaoks on karjäär tähtis, ei saa see kunagi nii tähtsaks nagu tema. Ja sellepärast kui mul on valida Tõnuga olemine või mingid muud tegevused/koolitused, on minu number üks prioriteet alati tema. Mitte, et ma ei suudaks adekvaatseid otsuseid teha ja et ma päevad läbi midagi muud ei teegi, kui Tõnuga ninapidi olen (selle vastu pole mul midagi, hihi). Otseloomulikult lähen mõneks ajaks välismaale õppima (ja Tõnu on selles osas kõige suurem utsitaja olnud), osalen vahel mitmepäevastel koolitustel ja nii edasi!

Ja muidugi see, et kuidas ma viitsin ligi neli tundi bussiga loksuda kahe linna vahel? Ma pole selle poole aasta jooksul kordagi mõelnud, et ma ei viitsi jälle selle bussiga sõita (pigem olen mõelnud, et ma ei taha minna üksi Tallinnasse tagasi). Kojusõit on minu nädala kõige parem osa!

Tavaliselt olen nädalavahetuseti kõige ebaaktiivsem instas, twitteris ja ka blogis, sest koju minnes tahan lihtsalt vedeleda. Meil on olnud Tõnuga mitmeid naljakaid ja vingeid seiku, aga ma pole viitsinud haarata telefoni või fotokat ning pildistama hakata. Kodus olles tahan sellest kõigest lihtsalt eemal olla. Ja sellepärast polegi meil koos pilte viimasel ajal.

Muidugi tahaksin ma Tõnut iga päev näha ja see, et me oleme üle viie aasta koos olnud, on midagi palju tähendusrikkamat kui lihtsat number. Mul on koolis viimasel ajal väga raske olnud ning veel raskem on see, et minu hingesugulane, armastatu ja parim sõber on nii kaugel. Minust on kaugel see inimene, kes suudab ainukesena minu katkised tiibu parandada ning kes toetab mind no matter what. Oleme Tõnuga kaua koos olnud ja sellepärast tean, et tema ongi see õige inimene minu kõrval. Teda praegu igatsengi kõige rohkem. Igal esmaspäeva hommikul astun kurbusega bussi, sest ma lihtsalt ei taha ilma temata olla. Muidu on elu Tallinnas täitsa äge, pole küll veel päris minu linn, aga ülikool meeldib.

Õnneks on muidugi selle võrra lihtsam, et kolm aastat tagasi, kui Tõnu jätkas õpinguid Pärnu kolledžis algas meil see "kaugsuhe". Niiet see pole esimene kord. Ja Tõnu käib mul päris tihti hoolimata pikast vahemaast ka külas.

Niiet kallid abituriendid, kes te plaanite õppima minna teisele poole Eestit ja ei saa enda kallimat kohe kaasa võtta... võite mulle alati kirjutada. Nii hea, et juba praegu on paljud facebooki kirju saatnud. 

Aga eks ma püüan üldse rohkem blogida, tahaks rääkida koolist ja ärge meie pärast muretsege, Tõnu on täpselt see õige kaaneke minu potile ja vastupidi. Meie kuhugile ei kao. ♥♥ :)

Nüüd üks video Tõnu lauluvõistluselt - kas ta pole mitte imeline? Algus läks natuke kaotsi, sest ma ei saanud teda kuidagilt fookusesse. Ja siis natukene pilte, mis kogunenud on. :)

Ma juba teen nalja, et Lucy ootab koju rohkem Tõnut, kui mind... tal nii hea Tõnu kaisus olla. Ja Leedi ka muidugi, aga tavaliselt kui ma nii hilja õhtul koju tulen, on Leedi juba üleval enda pesas ning jõuab meie juurde alles laupäeva hommikul :D

Esimene grill eelmisel nädalavahetusel

Oma parima kokaga vaaritamas

G.I. Joe: Retaliation - uskuge või mitte, aga minu esimene 3D elamus! Nachod on kino must have!

Lucy vist tahtis, et Tõnu temaga mängiks... :D mitte telefoniga

Minu lemmik laps enda issiga!