It's not a cliche ~ When life gives you lemons make lemonade

Reedel täpselt enne sõitu tegime väikse plaanimuutuse ja otsustasime kohe Saaremaale sõita. Nii et Lemmele ei jõudnudki. :)

Meie peretuttav võitis facebooki jagamisega Pidula Forelli jaanipäevapaketi (60€ inimene) ja kuna nad ei saanud ise minna, andsid piletid meile. Kusjuures tahtsime alguses Pidulasse enda rahade eest minna ja olime väga üllatunud, kui saime just täpselt sinna ka tasuta piletid.

Et lõpliku Saaremaa-plaani tegime paar päeva enne reedet, siis muidugi ootasime Virtsus elavas järjekorras 2,3h. Kuivastust Pidulasse sõitsime ka ligi kaks tundi ja vahepeal saime Kuressaares sõpradega kokku... ja sellepärast jõudsimegi Pidulasse kell 3 hommikul.

Ja ilmselt kellaajast tingituna võttis meid vastu siis hästi-hästi ebaadekvaatses olekus omanik (ei oskagi nüüd kohe öelda, kas ta oli pilvedel alkoholist või millestki muust) ja sealt algas meie pettumuste jada. Saime lõpuks kella nelja paiku enda telgid üles ning grillisime natukene midagi ka hamba alla panemiseks.

Järgmisel päeval oli Pidula Forelli staff nõus meile lõpuks pikemalt seletama paketi igasuguseid võimalusi ja tõesti pole teiste korraldajate kohta mitte midagi halvasti öelda. Koht oli iseenesest tohutult kaunis ning kui saunamaja poleks olnud kogu aeg kahtlast rahvast täis, siis oleks kõik tipp-topp olnud. Ja süüa sai meeletult hästi. Tasuta piletite sees oli 3x hommikusööki ja 3x lõuna- ning õhtusööki.

Erinevatest pisiprobleemidest hoolimata otsustasime, et teeme enda olemise ise mõnusaks. Kes siis veel, kui mitte meie ise! When life gives you lemons make lemonade!! Ja käisimegi tennist mängimas, kanuuga sõitmas, paadiga saarekesi avastamas, forelli püüdmas, mere ääres lebotamas ja õhtuti grillisime. Täiega mõnus ja hästi teistsugune jaanipäev. Ühe saare peal oli näiteks zoopark jäneste ja kitsekestega. Käisime neid seal paitamas ja koos nendeg chillamas. Forelliga oli kaa see lugu, et kuna meie püüdmine läks üsna pikale, siis lubati kahvaga kala välja tõmmata. Ja siis pärast saime nurgas natukene häbeneda, kui pärast meie kahvasaagat ligi 10aastane tüdruk forellikese välja tõmbas... :D Vahepeal avastasime ka kohalikku kanti. Ja laupäeval näiteks käisime sõpradel Karujärve ääres külas, jutustasime ja jälle grillisime.

Esmaspäeval hakkasime tagasi sõitma ja kuigi pidime taas elavas järjekorras olema, siis nii kaua me praami ootama ei pidanud. Järjekord liikus kuidagilt aktiivselt edasi. Aga Järsku kõndis üks väga tuttav tüdruk mööda ja ütlesin Tõnule ka nii muuseas, et ei tea nüüd, kas oli üks mu vana tuttav Kärt. Samas ei hakanud ma sellele pikemalt mõtlema ja juurdlema, kas oli, sest ma ei kanna igapäevaselt prille (kuigi peaks!) ja sellepärast tihti näen valesti (või hoopiski üdse ei näe inimesi) ning kirjutasin selle mõttes enda segiajamiste arvele. Aga siis kõndis see tüdruk jälle meie autost mööda ja oligi Kärt! Kärt mis Kärt! Minu armas escukas, keda 3-4 aastat näinud ei ole. Ja ta küsis, kas võib meie autole korraks hüpata, sest tal vaja tööle saada ja tema sõbrad ootavad kaugel järjekorras. Ikka väga-väga naljakas, aga samas armas juhus.

Muidu oli nädalavahetus meeletult änksa, Anu ja Tiit olid meil super reisukaaslased ja mul on üldse hea meel, et lõpuks Anut nägin, sest ta on armas, siiras ja üks vägaväga hooliv ning tore sõbranna. Mul on nii hea meel, et selliseid tuleb mu ellu iga päevaga aina rohkem juurde! ♥

 Tripi näks

 Grillisime vahukomme :)

 Forelli marinaadid: sibula ja majoneesi ning teriyaki kastmega. O-i-v-a-l-i-n-e

 Ühes saare kämpas elas paar päeva üks pere, kellel oli kaasas see armas kutsa ja kui ta meie telkide juures seikles, saime ka talle pai teha

Kärdiga sadamas

Ja muidugi tagasiteel tellisime endale ka Steffanist pitsad