Thursday, June 27

Minu kogemus ~ 11 soovitust kuidas valmistuda vestluseks


Juuni on facebookis alati kõige kiftim aeg, ilus on vaadata õnnelike sõprade-tuttavate kleidivalikut ja nende tulevikku vaatavaid ootusärevaid nägusid. Jaanipäevaga lõppesid ilmselt kõik tänavused keskkooli lõpuaktused ära, natukene on vahepeal olnud aega pingelangust taluda ja puhata, aga kohe-kohe hakkab paljudel lõpetajatel uus ja tõsisem trall.

Juulikuus algavate sisseastumiseksamitest inspireerituna mõtlesin, et võiksin jälle jagada enda kogemust edasiõppimise teemal ja loodan, et saan kellelegi natukenegi abiks olla. Et katsed on igas koolis väga erinevad, siis keskendun täna pigem sellele, kuidas valmistuda vestluseks.

ENNE VESTLUST
1. Võta üks vaba õhtu, et saaksid maha istuda ja endaga mõttes juttu rääkida. Mõtle hästi läbi, miks tahad just valitud koolis õppida ning miks on antud eriala sinu jaoks oluline. Mina näiteks rääkisin sellest, kuidas ajakirjanduse juurde üldse sattusin (loe siit!) ja kuidas ma ühel õhtul lihtsalt taipasin, et olen õnnelik.

2. Uuri välja, kes on sinu vestluse komisjonis. Jäta meelde nende nimed ja tegevusvaldkonnad ning nende tundmaõppimiseks loe läbi ilmunud intervjuud. Mina leidsin komisjoni liikmete info kodulehelt, aga kui seda kodulehel ei ole, siis kirjuta või helista ülikooli kordinaatoritele. Nad võivad ka mitte öelda, aga ega enne teada ei saa, kui ei küsi!

3. Tea vestlusele minnes fakte kooli ajaloost, olulisimaid õppejõudusid ja kindlasti rektorit.

4. Kindlasti ole teadlik enda erialaga seotud inimestest. Mina pidin teadma näiteks Eesti ja välismaa olulisimaid ajakirjanikke.

5. Loe lektüüri! Vahel toovad koolid ise välja, mis kirjandust on enne vestlust soovituslik lugeda ja kunagi ei ole halb, kui tead juba vestlusele minnes enda eriala köögipoolt. 

6. Korja internetiavarustest ära kõik kahemõttelised pildid. Tee kindlaks, et nii blogis kui suhtlusvõrgustikes ei oleks pilte alkoholist. See jätab sulle väga halva varju. Ka siis, kui sina ei ole nendel piltidel tilkagi alkoholi joonud ja käisid lihtsalt sünnipäeval. Googelda oma nime ja uuri, mis sulle seal vastu vaatab. Kui mina olin vestlusel, siis neil oli minust tehtud korralik taustauuring ja ka blogi oli arvutis lahti - õnneks ei ole minust internetis midagi, mille pärast häbenema peaksin ja jätsin neile ka sellepärast hea mulje.

7. Hoolimata erialast ole kursis uudiste ja viimase aja suurimate sündmustega. Valimised on tulekul ja kindlasti küsitakse vaikusehetkel sinu poliitilisi vaateid. Ja vestluselt lihtsalt öelda, et sind ei huvita poliitika, on väga vale vastus (muidugi juhul, kui sul pole head põhjendust). Vii ennast lihtsalt kurssi ja tee endale selgeks erinevate erakondade eesmärgid.

8. Mõtle hoolikalt läbi enda riietus. Mida loomingulisem eriala, seda loomingulisem ole ka riietuses. Vaata enne vestlust peeglisse ja mõtle, kas sulle vaatab vastu viisakas ning usaldusväärne tulevane üliõpilane. Kanna naturaalset meiki ja tagasihoidlike aksessuaare. See ei kehti muidugi kõigile, sest kes on isikupäraselt mitmeid aastaid olnud truu gooti või hipi stiilile, ei peaks ennast muutma. Kuid see on vaid minu arvamus.

9. Võimalusel võta kaasa portfoolio. Mina kogusin kokku kõik enda artiklid ja isegi pildid, mis on minust reporteritöö ajal tehtud (vaata mu portfooliot siit!). Portfoolio aitab sul vestluse teemasid ise juhtida (aga võib ka mitte, olen kuulnud, kuidas TÜs on paljud portfooliod lihtsalt kordagi vaatamata laua nurka pandud). Pane kujutlusvõime tööle ja kui tahad õppida nt disaini, siis püüa enda portfooliosse koguda enda senini tehtud tööd. Kui suuri töid pole, siis pane kas või kritseldused. MIDAGIGI! Meil võtsid mõned isegi enda luuletused kaasa ja ka need tekitasid komisjonis huvi. :)

10. Mõtle välja küsimus, mida tahaksid komisjonile esitada. Tihti küsitakse vestluse lõpus "kas sul on küsimusi" ja kui vastad, et "ei ole", võid jätta pealiskaudse mulje.

11. Ärka vara, säti ennast rahulikult valmis, käi pesemas ja naudi hommikusööki: võta enne vestlust endale aega ja vabasta ennast vähemalt üheks päevaks kohustustest (st ära võimalusel jookse kohe pärast tööd vestlusele).

Ent kõige olulisem on endasse uskuda ja sisendada, et sa pääsed antud erialale õppima. Kõik läheb halvasti alates hetkest, kui mõtled negatiivseid mõtteid. Jää iseendaks, enesekindlaks, naerata ja võta vestlust kui järjekordset seiklust oma elus. Ole valmis ootamatuteks küsimusteks ja ära ehmu! Nad lihtsalt tahavad näha, kuidas reageerid ja mida oskuslikumalt ning kavalmalt sellest küsimusest välja tuled, seda parem. Ja kindlasti ära unusta uksest välja astudes komisjonile ilusat päeva soovida ning öelda, et sul oli äärmiselt tore nendega vestelda.

 Edu ja närvikõdi kõigile! Sest närvikõdi teebki asja õigeks!

18 comments:

  1. Väga super postitus enne sisseastumiskatseid. Ise esitasin täna paari kohta avaldused ning süda peksis jubedalt. Kogu aeg on peas mõte: "Aga mis sisi, kui ma pole piisavalt hea?". Pidev närveerimine :).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Gerttu, Sa oled piisavalt hea, palun ära mõtle kordagi teisiti! :)

      Delete
  2. Mina ei usu, et juba kooli sisseastujaid guugeldada viitsitakse. Õpilasi on nii palju ju, päris töövestlusega seda siiski võrrelda ei saa.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nagu ma mainisin, siis mind guugeldati. Kindlasti mitte kõiki, pisteliselt.

      Delete
    2. Tartu Ülikooli ajakirjandusse/kommunikatsiooni sisse astudes guugeldati inimesi samuti, aga ka mitte kõiki.

      Delete
    3. Oi! Hei, Britt - armastan Su blogi!

      Delete
    4. Ah, mis sa nüüd, meie tunded on vastastikused! ;)

      Delete
  3. Oo appi. Ülikool võiks selle googeldamise kohta midagi ametlikult arvata. Kas see on ametlik poliitika ja kas selle tulemusi võetakse kuidagi arvesse? Sisseastumiseksamitel VÕIKS olla ametlik hindamisjuhend, vaevalt et see seal kajastub.

    Minul näiteks on nimekaim (teine Kaur Virunurm), kes on teatud telesarjades kaasalöömise tõttu otsingutes esikohal. Seega google annaks "minust" üsna vale pildi. Õnneks on mul ülikool ammu läbi, ja sisse sai eksamitega. Ma ei kujuta ka ette, kuidas näeks välja füüsikasse sisseastuja "portfoolio".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Enamasti tuleb see vestlusel jutuks, kui Su nime on guugeldatud. Ja midagi pole parata, et tänapäeva ühiskonnas tööandjad enne guugeldavad inimese nime, sest see on kiireim viis inimesest teada saada. Ja üha enam tuleb seda ette ka ülikoolides. Kui kellelgi on veel selline juhus nagu Sinul ja talle mainitakse nii muu seas vestlusel, et "oo, Sa oled näitleja?", siis on inimesel alati võimalus enda eest rääkida ja öelda, et see pole tegelikult tema.

      Ma ei usu, et guuglist millegi leidmine kooli sisseastumist kuidagilt eriliselt mõjutab. Minu soovitus "alkoholi pildid ära korjata" on pigem selleks, et sisseasjutal komisjoni liikmete ees häbi ei hakkaks, kui nad üheskoos neid pilte vaatama hakkavad.

      Küll üks loominguline tulevane füüsik välja mõtleb, kuidas enda portfoolio teha. Võimalusi on ju mitmeid! Valmistab mõne programmiga huvitava füüsika ülesande või õpetava joonise, lükkab selle plaadile ja annab komisjonile. Portfoolio ei pea ju olema ainult paberil. :)

      Delete
    2. Füüsikasse tulevad üldiselt nohikud, kes "oo, sa oled näitleja?" küsimuse peale pigem püksi teevad kui seda enda avamise võimalusena näevad :) Ja neist võivad seejuures saada väga head füüsikud.

      Delete
    3. Mis parata, maailm on karm koht. :D TÜs ja TLÜs füüsikutel püksipissimist karta ei maksa, nemad saavad õppima eksamite alusel.

      Delete
  4. Icc, mulle meeldib kuidas blogi küljepaneeli pildireas olev lõhkiste teksade (väga lahedad, btw) pilt on sattunud täpselt punkt nr 8. juurde: Mõtle läbi oma riietus :)

    ReplyDelete
  5. Tahtsin küsida Su portfoolio kohta. Kuidas sa lood paigutasid? Kas ilmumisjärjekorras või panid paremad lood ette poole? Või hoopis mingit muud moodi?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh küsimuse eest! :)

      Alustasin kõige esimestest üllitistest: koolilehest, noortelehest ja lõpetasin maakonnalehega.

      Ma mõtlesin ka kaua, et kuidas paigutada, aga jaotasin lõpuks rubriikide järgi. Kui oli rubriigiks "noored", siis läksid sinna alla kõik noortega seotud teemad jne. Aga seda tegin ainult Valgamaalasega (maakonnalehega).

      Aaaa, ja panin ikkagi ka nii, et koolilehed alates värskemast ja noortelehed alates värskemast ning maakonnalehega tegin teisiti. :) Vahepeale kirjutasin erinevaid jutukesi ja panin pilte ka muidugi. :)

      Delete
  6. Asjad on ikka kõvasti muutunud. Kui mina rohkem kui kümme aastat tagasi ülikooli astusin, siis mingeid selliseid soovitusi küll tarvis vist ei olnud.

    ReplyDelete
  7. hei, seoses ülikooliga tekkis küsimus, miks sa ühikas ei ela? või kas sa soovitaksid pigem seal olla või omaette korteris? ma mõtlen vaikselt juba sügiseks elamise peale ja kardan et saan ühikas äkki mõned veidrad naabrid vms :D aga samas kõik soovitavad ikka sinna minna

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hei!

      Vabanda, et alles nüüd vastan, aga...

      Mina elan hetkel korteris ja selleks on mul mitu isiklikku põhjust. Aga kui Sul natukenegi soovi või tahtmist on, siis proovi kindlasti ka ühikaelu ära. :) Elukohti saab vahetada, eriti veel noorena.

      Korteris elan sellepärast, et ma vajan palju aega omaette olemiseks ja mõtlemiseks. See on nii minu isikupära kui eriala tõttu. Vajan omaette olemise aega, et enda mõtted kirja panna, koolitöid teha ja näiteks midagi ägedat luua. Omaette olles süvenen kõige paremini. Lisaks olen tihtipeale kõige intensiivsem öösiti ja sellepärast olen tihti väga kaua üleval. Ja tean, et selline režiim kohe kindlasti paljudele toakaaslastele ei sobiks. Mulle meeldib, kui mul on täiesti oma pesa, kus paikneda ja nokitseda, kus koristada, süüa teha ja õhtul pärast kooli tagasi tulla.

      Teine väga oluline põhjus on olnud see, et korteris saan alati Tõnut vastu võtta ja saame nädalavahetused Tallinnas koos veeta... ja kolmas see, et saan igal vabal ajal enda armsaid sõpru võõrustada.

      Loodan, et sain natuke abiks olla. :)

      Delete