Minu kogemus: keskkool lõpetatud... mis edasi?

Nagu ma paar postitust tagasi lubasin, kirjutan täna enda tunnetest, mis mind pärast keskkooli lõpetamist valdasid. Tahan rääkida enda raskusest, rõõmudest ja kummalistest kokkusattumistest. Et mu mõtted natukene selgemad oleksin, alustan täiesti algusest...

Juba väiksena olin ma kindel, et pärast keskkooli lõpetamist jätkan enda õpinguid ülikoolis. Unistasin nii õppimisest Eestis kui välismaal, hoolimata sellest, et mul polnud õrna aimugi mis eriala mind huvitada võiks.  Aga vähemalt ma teadsin - ükskõik, mis mind aastate jooksul huvitama hakkab, on minu siht edasiõppimine.

Kuulusin kooli ajal erinevatesse esindustesse ja kuna meil oli aktiivne meeskond, siis oli iseenesest mõistetav, et üheks meie sooviks oli koolilehe taastamine. Sel hetkel polnud mul ajakirjanduse vastu mitte mingit huvi, unistasin tollal vaid näitlejakarjäärist. Seega, oli täielik juhus, et ka mina olin üks koolilehe (uutest) algatajatest ja sattusin lehe peatoimetajaks. Olin õigel ajal õiges kohas - öeldakse vist nii? Mõne aja pärast sain aru, et mulle meeldib teisi laval rohkem vaadata, kui ise seal olla. Nii et näitlejakarjääri idee muutus minu jaoks suhteliselt ruttu ajalooks.

Aga avastasin ühel õhtul teiste artikleit toimetades, et ma olen kuidagilt nii rahulolev. Ja järgmistel päevadel, kui käisin koolilehe jaoks intervjuusid tegemas, tundsin, et olen õnnelik. Mind inspireeris see, et ma kohtusin läbi intervjuude nii vingete inimestega ja paljudest neist kiirgas positiivne energia, mis muutis mind isiksusena tugevamaks.

Hakkasin veel suurema õhinaga koolilehte tegema, tundsin, et see on "minu asi" ja osalesin ühel meediakoolitusel... mis tõi mind maa peale tagasi. Tollal oli Pullerits üks päevaesinejatest, kes rääkis meile ajakirjaniku tööst ja kõigist raskustest. Minu jaoks jäi kõlama ainult negatiivne noot ja sain aru, et ajakirjandus pole mulle. Olin koju minnes äärmiselt kurb ja lubasin endale, et ma ei võta enam kunagi ühestki Meediaklubi korraldatud laagrist osa.

Ent koolilehega tegelesin ikka edasi. Hiljem kutsuti mind Valgamaa noortelehte Tankla toimetusse ja seal sain ma enda ajakirjanduspisiku tagasi. Mind paelus see, kuidas ajalehte tehti: kõik meeskonnas tahtsid ise artikleid kirjutada (ei pidanud kedagi paluma, nagu koolilehes), me mõtlesime üheskoos teemasid, meil olid plaanid excelis, kuidas leht välja peaks lõpptulemusena välja nägema, meil olid eraldi sisukad teemaplaanid. Ma lihtsalt õppisin nii palju, et hämmastav. Ja ma tahtsin kogu aeg edasi areneda. 

Meie Tankla organisatsioon korraldas üsna pea meediakoolituse Ingrid Veidenbergi juhtimisel ja ta küsis inimestelt nende unistuste kohta. Mina ütlesin, et unistasin kunagi, et töötan tulevikus mõnes ajakirjas, aga ma ei ole kindel, kas seda enam tahan. Ta ütles mulle, et mul on enda unistustest rääkides tohutu sära silmis ja ta annab sellepärast endast kõik, et minu unistus täituks. Ja minu kõrval olev Siiri, tollase Tankla lehe peatoimetaja, küsis, kas tahaksin teda aidata ja alustada enda "karjääri" tegevtoimetajana... Ehk siis ask, believe ja receive pidas minu puhul tol korral paika.

Pärast meediakoolitust hakkas kõik ülesmäge minema: alguses olin reporter, siis tegevtoimetaja ja seejärel peatoimetaja. Kõige tipuks kutsuti mind maakonna suurimasse lehte suveks tööle.

Selleks ajaks olin veendunud, et ajakirjandus on mu tulevik ja kuigi ma olin enne kooli kirjutanud juba mitukümend erinevat artiklit, tahtsin teada, kuidas tegelikult kirjutama peaks. Ma ei tahtnud kuidagilt leppida väitega, et ajakirjanikuks on võimalik saada ka siis, kui sul sulg enam-vähem hästi jookseb. Sellel on küll mingil määral tõepõhi all, aga see polnud minu jaoks piisav argument. Seega, kuna mulle meeldis ajakirjandus ja see oli ainuke eriala, mis mind huvitas, oligi ainuke valik õppima minna ajakirjandust. See oli suhteliselt loogline valik ka Tõnu, vanemate ja sõprade arvates.

Mis omakorda tähendas seda, et mul oli kaks valikut ja kaks võimalust  - Tallinn või Tartu. Ja mis omakorda tähendas seda, et mul oli üks valik, sest mulle ei meeldinud Tallinn. Täna on vist esimene kord, kui ma räägin avameelselt enda põrumisest, sest a) siis saate te aru, et kui sulgeb üks uks, avaneb teine (ja mitte sugugi halvem) b) ma olen tavaline inimene, ka minu elus tulevad raskused ette.

Ehk siis jah, kõik minu panused olid Tartu peal. Ent hoolimata suurest soovist, ei näinud ma enda unistuse täitumise nimel just palju vaeva. Planeerisin pikalt, mitmeid kuid ette, et teen vähemalt korra nädalas akadeemilise testi läbi. Alati tuli midagi vahele. Prioriteedid olid nii paigast ära. Mis te arvate, kuidas läks? Jah, tegin esimest korda akadeemilise testi otsast lõpuni läbi alles katsetel olles. Tunne oli vale, nii-nii vale!

Üks õhtu enne akadeemilist testi tundsin ennast kohutavalt. Iseloomulikult minule, hakkasin järgmiseks päevaks kotti kokku panema alles hilja õhtul  ja avastasin, et minu registreerimisleht akadeemilisele testile on kadunud. Ilma regamisleheta testile ei pääsenud. Ma ei mäleta, mis sellega täpselt oli, aga ma ei nõustunud vanemate väitega, et otsime selle registreerimiskinnituse siis meililt üles ja prindime uuesti välja - sest meilile tuli registreerimiskood ja mina olin kindel, et mul on vaja tervet dokumenti. 

Nii me siis öösel minu lehte neljakesi otsisimegi: Tõnu, ema, isa ja mina. Olin täiesti hüsteerias, nutsin-nutsin ja nutsin. Kogusin ennast natuke ja aitasin ka otsida. Mõtlesin, et äkki on leht voodi taha kukkunud ja lükkasin voodi eest ära. Lehte seal ei olnud, aga vaatasin, et mingi helkur on maha kukkunud - mis seal ikka, võtan siis korraga üles. Võtan kätte ja vaatan - Tallinna ülikooli helkur. Ärritusin ja panin helkuri kummutile. Mõne aja pärast hakkasin lehte otsima raamaturiiulilt ja mulle kukub sülle pliiatsikarp - TALLINNA ÜLIKOOLI PLIIATSIKARP. Mõtlesin, et mida kuradit mulle sellega praegu öelda tahetakse, üks päev enne akadeemilist testi!? Lõin käega ja astusin muserdatuna toast välja.

Lehte me üles ei leidnudki, me ei tea siiani, kuhu see jäi. Lõpuks paps häkkis natuke ja suutis taastada lehe originaalkuju. Testile minnes sain teada, et mul oligi vaja ainult koodi. Tore, et mul olid selleks ajaks juba närvid täiesti läbi.

Hommikul olin emotsionaalselt kurnatud ja testile sõites mõtlesin vaid sellest, et olen täielik humanitaar ning test on ju tulvil arvudest, ruumilisest mõtlemisest ja ma-ei-tea-mis-ülesannetest-veel. Tunne oli halb ja muutus veel halvemaks kui nägin inimesi, kes püüdsid ajakirjandusse pääseda. Tähendab, ma nägin paljude seast mitmeid enda vanu tuttavaid ja ma olin pettunud. Ma ei olnud kindel, kas oleksin tahtnud nendega koos tulevikus õppida. Ma nägin aastaid vaeva, et õppida enda unistuste erialal. Töötasin, kirjutasin, lugesin ja ohverdasin öötunde. Ja siis kandideerivad ajakirjandusse need, kellel pole selle vastu mitte mingit huvi ja kelle prioriteet on olnud enamasti ainult pidudel käimine? Tänan väga, juba järgmine asi, mis suutis mind enne testi rivist välja lüüa.

Ma ei kogunud testil piisavalt palju punkte ja mind ei kutsutud järgmisesse vooru. Olin äärmiselt kurb ja minu vanemad arvasid, et kukkusin nimelt läbi. Et saaksin Tallinna kolida. Ja et see ei ole lihtsalt kuidagilt võimalik, et Sandra põrub. Kõik on olnud ju nii hästi, olin alati koju toonud vaid häid hindeid ja parimaid tulemusi. Ainult Tõnu teadis, et ma tegelikult ka ei kukutanud ennast nimelt läbi ja et ma tõesti tahtsin Tartusse õppima minna.

Ma ei tahtnud alla anda ja mõtlesin, et surun enda tunded alla ja vaatan lõpuks, mida see Tallinna ülikooli õppekava endast kujutab. Avastasin, et ohoo, uus meedia - kaasaegsus, palju praktikat - peamised toimetused asuvad ju Tallinnas ja rahvusvahelisus. Tallinna ülikooli õppekava avaldas isegi rohkem muljet kui Tartu oma. Esseed kirjutama minnes tundsin ennast nii hästi. Olin küll närvis, aga nii kui Tallinna ülikooli astusin, tundsin ennast koduselt ja tundsin, et mul läheb suurepäraselt.

Mind kutsuti tagasi ka vestlusele. Õhkkond oli mõnus, minuga räägiti kui inimsega, mind ei tehtud pihuks ja põrmuks nagu paljusid Tartus. Minusse suhtuti lugupidavalt, meil oli meeldiv arutelu ja tundsin, et vot selliste õppejõudude all tahaksin õppida. Tol korral hakkas mulle Tallinna mõte isegi meeldima.

Täna on uskumatu kõigele sellele tagasi vaadata. Tunnistan, et raske on kodust kaugel olla ja ka ülikoolis tuleb kõvasti õppida, aga see oli mu elu parim juhus. Naljakas, et kõik märgid osutusid tollal tõeseks ja ma tõesti õpin täna Tallinna ülikoolis.

Kuigi pean veel Tallinnaga harjuma, siis see linn on mulle pakkunud tohutult palju võimalusi. Olen käinud mitmes Eesti suurimas toimetuses, elu on kokku viinud mind suurepäraste inimestega, olen iseseisev, olen käinud erinevatel saatesalvestustel, olen kogu aeg võimaluste keskel, olen ambitsioonikam kui varem ja olen palju õppinud. Ja lõpuks - sain praktikale sinna, millest varem vaid unistada võisin.

Veel üks naljakas kokkusattumus. Kui ma kunagi Eesti Õpilasesinduste Liidus tegev olin, veetsin nii mõnedki nädalavahetused Tallinnas. Kõndisin kontorisse minnes kogu aeg mööda üht tänvat, vaatasin neid suuri kortermaju ja mõtlesin, et ei tea mis inimesed nendes majades küll elavad ning millega nad tegelevad? Ja kas neile meeldib Tallinnas? Ja mis tunne on üleüldse suurlinnas elada... Täna elan ma täpselt selles kortermajas, millest ma tollal kogu aeg mööda kõndisin.

Mulle ei meeldi spekuleerida, et mis siis kui.... ma pole kooli sisse saanud, oleks midagi muud juhtunud jne. Milleks mõelda sellele, mis ei juhtunud? Milleks üldse kogu aeg üle mõelda? Hetkes elamine on minu meeest kõige mõistlikum tegevus. Aga samas ma valetaks, kui ütleksin, et mul ei olnud tagavaraplaane. Olen alati tahtnud välismaal vabatahtlikku tööd teha ja oleksin ilmselt välismaale sõitnud. Vabatahtlikuks või lihtsalt tööle. Või oleksin olnud vabakutseline ajakirjanik ja oodanud aastakese ning uuesti kandideerinud. Mul polnud absoluutselt mõttes minna midagi muud õppima selleks, et lihtsalt ülikoolis õppida.

Ma olen enda eluga hetkel rohkem, kui rahul (kui Tõnu oleks ka iga päev minuga siis ma ei nuriseks karvavõrdki!!), mulle meeldib Tallinna ülikool, mulle meeldivad inimesed, kellega koos seal õpin, mulle meeldivad uued võimalused. Ma ei saa küll öelda, kas Tartus on halvem või parem, aga arvan, et Tallinn on mulle paremini mõjunud. Kes teab, äkki Pullerits oleks mul ka teist korda ajakirjanduse isu ära ajanud...

Ja nagu pealkirigi ütleb, põhineb kõik jutt minu enda kogemusel. Ma ei saa öelda, et teile sobib üks või teine variant. Ühele Tartu, teisele Tallinn. Eks nii olegi õige. Äkki leiate minu jutus enda küsimustele mõned vastused Ja ma ei ütle, et ülikool on kõigi jaoks õige valik. Kui kutsekas õpetatataks ajakirjandust või üldiselt meediat, siis kes teab, äkki oleksin ka kutsekasse kandideerinud? Ka koheselt edasiõppimine ei pruugi olla parim variant. Kui tahate enne veidi reisida või töötada, siis tehke seda. Tehke seda, mida süda teile ütleb ja ärge kaotage surve all pead - muidugi tahvad vanaema ja vanaisa, et te läheksite edasi õppima, aga kui teie seda ei taha, siis ärge tehke seda. Jätke ülikoolikoht kellelegi, kes seda tõeliselt tahab.

Ja ma tahan öelda, et kui teie ees sulgub üks uks, siis TÕEPOOLEST avaneb teine... ja isegi veel parem. Hoidke silmad lahti, kaaluge erinevaid variante, võtke tagavaraplaanid ja ärge salake mõte maha kõigest linna pärast (nagu mina oleksin peaaegu teinud). Neelake see halb mõte alla ja minge enda unistusi jahtima. Mis kõige olulisem: te peate endale selgeks tegema, mida elult soovite; naeratage juba täna natukene rohkem, sest häid inimesi saadab elus edu; ärge kuulake neid inimesi, kes ütlevad, et te ei saa hakkama. Te saate, kui usute endasse! Mina soovin igal juhul teile kõigile õnne! ♥

Kas teil on ette tulnud selliseid elu muutvaid kummalisi kokkusattumusi nagu mul?