Friday, June 7

Minu kogemus: keskkool lõpetatud... mis edasi?


Nagu ma paar postitust tagasi lubasin, kirjutan täna enda tunnetest, mis mind pärast keskkooli lõpetamist valdasid. Tahan rääkida enda raskusest, rõõmudest ja kummalistest kokkusattumistest. Et mu mõtted natukene selgemad oleksin, alustan täiesti algusest...

Juba väiksena olin ma kindel, et pärast keskkooli lõpetamist jätkan enda õpinguid ülikoolis. Unistasin nii õppimisest Eestis kui välismaal, hoolimata sellest, et mul polnud õrna aimugi mis eriala mind huvitada võiks.  Aga vähemalt ma teadsin - ükskõik, mis mind aastate jooksul huvitama hakkab, on minu siht edasiõppimine.

Kuulusin kooli ajal erinevatesse esindustesse ja kuna meil oli aktiivne meeskond, siis oli iseenesest mõistetav, et üheks meie sooviks oli koolilehe taastamine. Sel hetkel polnud mul ajakirjanduse vastu mitte mingit huvi, unistasin tollal vaid näitlejakarjäärist. Seega, oli täielik juhus, et ka mina olin üks koolilehe (uutest) algatajatest ja sattusin lehe peatoimetajaks. Olin õigel ajal õiges kohas - öeldakse vist nii? Mõne aja pärast sain aru, et mulle meeldib teisi laval rohkem vaadata, kui ise seal olla. Nii et näitlejakarjääri idee muutus minu jaoks suhteliselt ruttu ajalooks.

Aga avastasin ühel õhtul teiste artikleit toimetades, et ma olen kuidagilt nii rahulolev. Ja järgmistel päevadel, kui käisin koolilehe jaoks intervjuusid tegemas, tundsin, et olen õnnelik. Mind inspireeris see, et ma kohtusin läbi intervjuude nii vingete inimestega ja paljudest neist kiirgas positiivne energia, mis muutis mind isiksusena tugevamaks.

Hakkasin veel suurema õhinaga koolilehte tegema, tundsin, et see on "minu asi" ja osalesin ühel meediakoolitusel... mis tõi mind maa peale tagasi. Tollal oli Pullerits üks päevaesinejatest, kes rääkis meile ajakirjaniku tööst ja kõigist raskustest. Minu jaoks jäi kõlama ainult negatiivne noot ja sain aru, et ajakirjandus pole mulle. Olin koju minnes äärmiselt kurb ja lubasin endale, et ma ei võta enam kunagi ühestki Meediaklubi korraldatud laagrist osa.

Ent koolilehega tegelesin ikka edasi. Hiljem kutsuti mind Valgamaa noortelehte Tankla toimetusse ja seal sain ma enda ajakirjanduspisiku tagasi. Mind paelus see, kuidas ajalehte tehti: kõik meeskonnas tahtsid ise artikleid kirjutada (ei pidanud kedagi paluma, nagu koolilehes), me mõtlesime üheskoos teemasid, meil olid plaanid excelis, kuidas leht välja peaks lõpptulemusena välja nägema, meil olid eraldi sisukad teemaplaanid. Ma lihtsalt õppisin nii palju, et hämmastav. Ja ma tahtsin kogu aeg edasi areneda. 

Meie Tankla organisatsioon korraldas üsna pea meediakoolituse Ingrid Veidenbergi juhtimisel ja ta küsis inimestelt nende unistuste kohta. Mina ütlesin, et unistasin kunagi, et töötan tulevikus mõnes ajakirjas, aga ma ei ole kindel, kas seda enam tahan. Ta ütles mulle, et mul on enda unistustest rääkides tohutu sära silmis ja ta annab sellepärast endast kõik, et minu unistus täituks. Ja minu kõrval olev Siiri, tollase Tankla lehe peatoimetaja, küsis, kas tahaksin teda aidata ja alustada enda "karjääri" tegevtoimetajana... Ehk siis ask, believe ja receive pidas minu puhul tol korral paika.

Pärast meediakoolitust hakkas kõik ülesmäge minema: alguses olin reporter, siis tegevtoimetaja ja seejärel peatoimetaja. Kõige tipuks kutsuti mind maakonna suurimasse lehte suveks tööle.

Selleks ajaks olin veendunud, et ajakirjandus on mu tulevik ja kuigi ma olin enne kooli kirjutanud juba mitukümend erinevat artiklit, tahtsin teada, kuidas tegelikult kirjutama peaks. Ma ei tahtnud kuidagilt leppida väitega, et ajakirjanikuks on võimalik saada ka siis, kui sul sulg enam-vähem hästi jookseb. Sellel on küll mingil määral tõepõhi all, aga see polnud minu jaoks piisav argument. Seega, kuna mulle meeldis ajakirjandus ja see oli ainuke eriala, mis mind huvitas, oligi ainuke valik õppima minna ajakirjandust. See oli suhteliselt loogline valik ka Tõnu, vanemate ja sõprade arvates.

Mis omakorda tähendas seda, et mul oli kaks valikut ja kaks võimalust  - Tallinn või Tartu. Ja mis omakorda tähendas seda, et mul oli üks valik, sest mulle ei meeldinud Tallinn. Täna on vist esimene kord, kui ma räägin avameelselt enda põrumisest, sest a) siis saate te aru, et kui sulgeb üks uks, avaneb teine (ja mitte sugugi halvem) b) ma olen tavaline inimene, ka minu elus tulevad raskused ette.

Ehk siis jah, kõik minu panused olid Tartu peal. Ent hoolimata suurest soovist, ei näinud ma enda unistuse täitumise nimel just palju vaeva. Planeerisin pikalt, mitmeid kuid ette, et teen vähemalt korra nädalas akadeemilise testi läbi. Alati tuli midagi vahele. Prioriteedid olid nii paigast ära. Mis te arvate, kuidas läks? Jah, tegin esimest korda akadeemilise testi otsast lõpuni läbi alles katsetel olles. Tunne oli vale, nii-nii vale!

Üks õhtu enne akadeemilist testi tundsin ennast kohutavalt. Iseloomulikult minule, hakkasin järgmiseks päevaks kotti kokku panema alles hilja õhtul  ja avastasin, et minu registreerimisleht akadeemilisele testile on kadunud. Ilma regamisleheta testile ei pääsenud. Ma ei mäleta, mis sellega täpselt oli, aga ma ei nõustunud vanemate väitega, et otsime selle registreerimiskinnituse siis meililt üles ja prindime uuesti välja - sest meilile tuli registreerimiskood ja mina olin kindel, et mul on vaja tervet dokumenti. 

Nii me siis öösel minu lehte neljakesi otsisimegi: Tõnu, ema, isa ja mina. Olin täiesti hüsteerias, nutsin-nutsin ja nutsin. Kogusin ennast natuke ja aitasin ka otsida. Mõtlesin, et äkki on leht voodi taha kukkunud ja lükkasin voodi eest ära. Lehte seal ei olnud, aga vaatasin, et mingi helkur on maha kukkunud - mis seal ikka, võtan siis korraga üles. Võtan kätte ja vaatan - Tallinna ülikooli helkur. Ärritusin ja panin helkuri kummutile. Mõne aja pärast hakkasin lehte otsima raamaturiiulilt ja mulle kukub sülle pliiatsikarp - TALLINNA ÜLIKOOLI PLIIATSIKARP. Mõtlesin, et mida kuradit mulle sellega praegu öelda tahetakse, üks päev enne akadeemilist testi!? Lõin käega ja astusin muserdatuna toast välja.

Lehte me üles ei leidnudki, me ei tea siiani, kuhu see jäi. Lõpuks paps häkkis natuke ja suutis taastada lehe originaalkuju. Testile minnes sain teada, et mul oligi vaja ainult koodi. Tore, et mul olid selleks ajaks juba närvid täiesti läbi.

Hommikul olin emotsionaalselt kurnatud ja testile sõites mõtlesin vaid sellest, et olen täielik humanitaar ning test on ju tulvil arvudest, ruumilisest mõtlemisest ja ma-ei-tea-mis-ülesannetest-veel. Tunne oli halb ja muutus veel halvemaks kui nägin inimesi, kes püüdsid ajakirjandusse pääseda. Tähendab, ma nägin paljude seast mitmeid enda vanu tuttavaid ja ma olin pettunud. Ma ei olnud kindel, kas oleksin tahtnud nendega koos tulevikus õppida. Ma nägin aastaid vaeva, et õppida enda unistuste erialal. Töötasin, kirjutasin, lugesin ja ohverdasin öötunde. Ja siis kandideerivad ajakirjandusse need, kellel pole selle vastu mitte mingit huvi ja kelle prioriteet on olnud enamasti ainult pidudel käimine? Tänan väga, juba järgmine asi, mis suutis mind enne testi rivist välja lüüa.

Ma ei kogunud testil piisavalt palju punkte ja mind ei kutsutud järgmisesse vooru. Olin äärmiselt kurb ja minu vanemad arvasid, et kukkusin nimelt läbi. Et saaksin Tallinna kolida. Ja et see ei ole lihtsalt kuidagilt võimalik, et Sandra põrub. Kõik on olnud ju nii hästi, olin alati koju toonud vaid häid hindeid ja parimaid tulemusi. Ainult Tõnu teadis, et ma tegelikult ka ei kukutanud ennast nimelt läbi ja et ma tõesti tahtsin Tartusse õppima minna.

Ma ei tahtnud alla anda ja mõtlesin, et surun enda tunded alla ja vaatan lõpuks, mida see Tallinna ülikooli õppekava endast kujutab. Avastasin, et ohoo, uus meedia - kaasaegsus, palju praktikat - peamised toimetused asuvad ju Tallinnas ja rahvusvahelisus. Tallinna ülikooli õppekava avaldas isegi rohkem muljet kui Tartu oma. Esseed kirjutama minnes tundsin ennast nii hästi. Olin küll närvis, aga nii kui Tallinna ülikooli astusin, tundsin ennast koduselt ja tundsin, et mul läheb suurepäraselt.

Mind kutsuti tagasi ka vestlusele. Õhkkond oli mõnus, minuga räägiti kui inimsega, mind ei tehtud pihuks ja põrmuks nagu paljusid Tartus. Minusse suhtuti lugupidavalt, meil oli meeldiv arutelu ja tundsin, et vot selliste õppejõudude all tahaksin õppida. Tol korral hakkas mulle Tallinna mõte isegi meeldima.

Täna on uskumatu kõigele sellele tagasi vaadata. Tunnistan, et raske on kodust kaugel olla ja ka ülikoolis tuleb kõvasti õppida, aga see oli mu elu parim juhus. Naljakas, et kõik märgid osutusid tollal tõeseks ja ma tõesti õpin täna Tallinna ülikoolis.

Kuigi pean veel Tallinnaga harjuma, siis see linn on mulle pakkunud tohutult palju võimalusi. Olen käinud mitmes Eesti suurimas toimetuses, elu on kokku viinud mind suurepäraste inimestega, olen iseseisev, olen käinud erinevatel saatesalvestustel, olen kogu aeg võimaluste keskel, olen ambitsioonikam kui varem ja olen palju õppinud. Ja lõpuks - sain praktikale sinna, millest varem vaid unistada võisin.

Veel üks naljakas kokkusattumus. Kui ma kunagi Eesti Õpilasesinduste Liidus tegev olin, veetsin nii mõnedki nädalavahetused Tallinnas. Kõndisin kontorisse minnes kogu aeg mööda üht tänvat, vaatasin neid suuri kortermaju ja mõtlesin, et ei tea mis inimesed nendes majades küll elavad ning millega nad tegelevad? Ja kas neile meeldib Tallinnas? Ja mis tunne on üleüldse suurlinnas elada... Täna elan ma täpselt selles kortermajas, millest ma tollal kogu aeg mööda kõndisin.

Mulle ei meeldi spekuleerida, et mis siis kui.... ma pole kooli sisse saanud, oleks midagi muud juhtunud jne. Milleks mõelda sellele, mis ei juhtunud? Milleks üldse kogu aeg üle mõelda? Hetkes elamine on minu meeest kõige mõistlikum tegevus. Aga samas ma valetaks, kui ütleksin, et mul ei olnud tagavaraplaane. Olen alati tahtnud välismaal vabatahtlikku tööd teha ja oleksin ilmselt välismaale sõitnud. Vabatahtlikuks või lihtsalt tööle. Või oleksin olnud vabakutseline ajakirjanik ja oodanud aastakese ning uuesti kandideerinud. Mul polnud absoluutselt mõttes minna midagi muud õppima selleks, et lihtsalt ülikoolis õppida.

Ma olen enda eluga hetkel rohkem, kui rahul (kui Tõnu oleks ka iga päev minuga siis ma ei nuriseks karvavõrdki!!), mulle meeldib Tallinna ülikool, mulle meeldivad inimesed, kellega koos seal õpin, mulle meeldivad uued võimalused. Ma ei saa küll öelda, kas Tartus on halvem või parem, aga arvan, et Tallinn on mulle paremini mõjunud. Kes teab, äkki Pullerits oleks mul ka teist korda ajakirjanduse isu ära ajanud...

Ja nagu pealkirigi ütleb, põhineb kõik jutt minu enda kogemusel. Ma ei saa öelda, et teile sobib üks või teine variant. Ühele Tartu, teisele Tallinn. Eks nii olegi õige. Äkki leiate minu jutus enda küsimustele mõned vastused Ja ma ei ütle, et ülikool on kõigi jaoks õige valik. Kui kutsekas õpetatataks ajakirjandust või üldiselt meediat, siis kes teab, äkki oleksin ka kutsekasse kandideerinud? Ka koheselt edasiõppimine ei pruugi olla parim variant. Kui tahate enne veidi reisida või töötada, siis tehke seda. Tehke seda, mida süda teile ütleb ja ärge kaotage surve all pead - muidugi tahvad vanaema ja vanaisa, et te läheksite edasi õppima, aga kui teie seda ei taha, siis ärge tehke seda. Jätke ülikoolikoht kellelegi, kes seda tõeliselt tahab.

Ja ma tahan öelda, et kui teie ees sulgub üks uks, siis TÕEPOOLEST avaneb teine... ja isegi veel parem. Hoidke silmad lahti, kaaluge erinevaid variante, võtke tagavaraplaanid ja ärge salake mõte maha kõigest linna pärast (nagu mina oleksin peaaegu teinud). Neelake see halb mõte alla ja minge enda unistusi jahtima. Mis kõige olulisem: te peate endale selgeks tegema, mida elult soovite; naeratage juba täna natukene rohkem, sest häid inimesi saadab elus edu; ärge kuulake neid inimesi, kes ütlevad, et te ei saa hakkama. Te saate, kui usute endasse! Mina soovin igal juhul teile kõigile õnne!

Kas teil on ette tulnud selliseid elu muutvaid kummalisi kokkusattumusi nagu mul?

27 comments:

  1. mul oli ka ülikooli astudes selline lugu, et kirjand läks suht kehvasti ja siis olin üsnagi piiripealne (vahet pole, et kõik eksamid peale kirjandi üle 80p tulid) ja kogu elu olnud humanitaari ja reaali vahepealne - mõtlesin, et kui geenitehnoloogiasse tasuta sisse ei saa, siis sinna ei julge minna, aga õigusteadust niikuinii tasuta ei oleks saanud, kuid tasulisse oleks läinud. segane värk, ühesõnaga olin juba Tartu õigusteaduse lepingule alla kirjutanud, kui siis tuli ühel päeval SAISist teade, et olen geeni RE vastuvõetud ja seal ma nüüd siis olengi. ja rahul! nüüd ma ka tihti räägin just noorematele, et ärge heitke meelt, küll lõpuks kõik läheb just nii nagu ise soovite, kuigi tööd peab selle jaoks korralikult tegema.

    praegu vahepeal mõtlen, et ei tea kas õiguses oleks lihtam olnud, sest geenitehnoloogia TÜ-s on ikka päris raske ja selle eriala puhul väljusin täiesti oma mugavustsoonist - keemia, füüsika pole kunagi just lemmikute killast olnud, aga hakkama ma saan.. ja kui veel käin laboris ja tegelen praktiliste töödega, siis saan aru, et see olen ikka täitsa mina.

    ja pika jutu lõpetamiseks minu tuttavate pealt vaadates tundub, et need kes endale aasta vabaks võtavad, ei lähe ikkagi kooli edasi. ma väga-väga loodan, et on ka selliseid, kes tõesti on eesmärgile õppida pühendunud, kuid jah.. pole veel sellist inimest kohanud.

    edu sulle, Sandra!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tsau, Mannu!

      Mulle on kogu aeg Sinu kooliteemalised postitused huvi pakkunud ja minu meelest on nii änksa, et geenitehnoloogiat õpid. Sest geenitehnoloogia on hetkel nii suures arengus ja täna vajatakse häid geenitehnolooge. Ja kuigi geenitehnoloogia on viimaste aastatega üpriski populaarseks erialaks osutunud, on tööpõld ikkagi lai. Mul ei ole küll midagi selle vastu, et inimesed lähevad õigusteadust õppima, aga peaagu kõik juba õpivad õigusteadust ju? Minu tutvusringkonnas on mitmed-mitmed inimesed selle tee valinud. Osad neist on valikuga väga rahul, vähesed läksid kahjuks ka prestiiži pärast õigusteadust õppima. Aga Sinu puhul ma ei arva hetkeksi, et tahtsid õigusteadust õppida vaid prestiiži pärast, sest kuigi ma Sind ei tea, olen ma Sinuga natukene läbi Sinu blogi tutvunud ja aru saanud, et Mannu on üks tubli, tark ja ILUS naine!

      Tahtsin ka veel juurde kirjutada, et paljud, kes aasta vabaks võtavad ei lähegi enam kooli, aga mõtlesin, et postitus läheks liiga pikaks nii. Kuid tõepoolest, olen Sinuga nõus, et inimesed mõtlevad, et aastaga arendavad ennast ja proovivad katseteks paremini ette valmistada, aga aasta möödub nii kiiresti... ja siis enne katseid mõeldakse, et nad ikka ei ole veel valmis ja võtaks äkki aastakese veel valmistumiseks... :D ja nii see nõiaring algabki.

      Naudi mõnusat suve, Mannu!

      Delete
  2. Suurepärane postitus!
    Olen ise praegu samas seisus. Lõpetan kohe gümnaasiumi ja tahan minnna ülikooli edasi. Tartu tõmbab rohkem, kui Tallinn, kuid mõlemas on eriala, mis mind huvitab.
    Olen ka ise mõelnud, et matan Tallinna maha, kuid aitäh sulle sellise postituse eest ja nüüd ei mata Tallinnat kohe maha. Proovin ka sinna kooli sisse saada ja vaatan mis tulevik toob.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Esiteks aitäh ja teiseks - jeee! Mul on nii hea meel, et sain aidata! :)

      Delete
  3. Tead ma ütlen sulle nüüd ühe suure ja armsa Aitäh'i.
    Lugesin selle postituse algusest lõpuni läbi ja see oli nii siiras ja hea. Ausalt ma oleks nagu raamatut lugenud, otsinud sinuga seda lehte, käinud sinuga Tartus jne. Väga kaasahaarav.
    Ja just sellepärast, et tõsimeeli nii elus lähebki, kui oled mäe keskel ja veered sealt alla, siis tagasi lähed ikka juba ainult tipu poole :)
    Soovin sulle tõesti palju rõõmu ja sushirulle, haha :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, mina teen Sulle nüüd ühe suure pai! Tegid mu päeva nii rõõmsaks!

      Sushirulle palun lademetes!! :D

      Delete
  4. Sa oled niiii super inimene! :)

    ReplyDelete
  5. See postitus oli tõesti inspireeriv, aga mulle meeldisid just need viimased kaks lõiku. Oleks 3 aastat tagasi keegi neid sõnu mulle öelnud, siis ma poleks sundinud ennast edasi õppima minema, kuna hetkel tunnen, et tegin valesti. Mitte et ma vale elukutse olen valinud, ma töötan oma erialal ja olen õnnelik, aga just selle kooli ja õppimise koha pealt. Mul hetkel puudub motivatsioon ja siis on väga raske ennast koolis pingutama sundida.

    Sina aga oled tõesti super hea kirjutaja, sinu postitused on alati südamega kirjutatud! Väga tubli neiu oled! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tuuli, aitäh Sulle!

      Kusjuures, ka mina avastasin, et mul puudub vahel motivatsioon ja raske oli ennast koolis pingutama sundida. Tihti jäid kooliasjad viimasele minutile, mistõttu olin tihti pinges. Mõtlesin, et mis minuga lahti on - tahtsin ju nii väga ülikooli ja nüüd ei suuda siis ennast kokku võtta? Analüüsisin ja analüüsisin ja sain aru, et nägin tohutult vaeva, et kooli sisse saada ning kui sain, võtsin kooliasju vabamalt. Nagu oleks pingelangus olnud või nii. Aga otsustasin, et kuna ma nägin varem nii palju vaeva, siis pean seda tegema ka nüüd õppides. Loodan uut aastat entusiastlikumalt alustada. Loodan, et oleme mõlemad uuel õppeaastal tublimad!

      Kõike rõõmsat Sulle! :)

      Delete
  6. Sandra, sulle võib tõesti lihtsalt öelda, et oled imeline. Lugesin sinu kirjutist ja tundsin ridade vahel niivõrd palju ka iseennast ära.

    Isegi kui seda on raske vahel enesele tunnistada, ei tea me tõesti iialgi, miks mingi asi on millekski hea. Kui mina pärast suurepäraselt kulgenud lõpueksamite perioodi akadeemilist testi tegema läksin, peas ja südames suured unistused ajakirjanikukarjäärist, ei osanud isegi mitte aimata, kui teisiti asjad võiksid minna. Ja tol hetkel oli ajakirjandusse mitte sisse saamine, mis antud hetkel oli mingi sinisilmsuse tõttu plaan A, täielik katastroof. Kõik kukkus kokku. Unistused, plaanid, soovid. Kõik. Ja oi, kuidas ma nutsin! Ma ei teadnud, mida oma eluga nüüd pihta hakata, kuidas edasi liikuda. Mida õppida? Sest õppida ma tahtsin. See oli üks nendest asjadest, mida ma olin alati teha osanud, kuid kui sellest isegi ülikooli sissesaamiseks ei piisanud, siis tundus kõik kuidagi niivõrd ebaõiglane olevat.

    Otsustasin Tartu Kutsehariduskeskuse ärikorralduse eriala kasuks, et aasta vähemalt millegi asjalikuga täita, millest ehk miskit isegi kasu võiks olla. Esmased plaanid nägid, ette, et proovin siis uuesti ajakirjandusse sisse saada...

    Avastasin endas huvi majanduse vastu ja siin ma nüüd olen. Õpin kahes koolis korraga ja ei võiks hoolimata rasketest perioodidest õnnelikum olla.

    Ja nüüd, mil n-ö isikliku maailma kollapsist on pea kaks aastat möödas, ei saa ma vist olla õnnelikum. Tõepoolest, iial ei tea, kuidas ühe ükse sulgumine teise võib avada. Üks pealtnäha ebaõnnestumine tõi kaasa täieliku kannapöörde ning silmade avamise minu huvides ja õnnestumistes. Siiani on see kõik viinud mind täielike eneseületusteni ja teadmiseni, et tegelikult ma ajakirjanikuks hoopiski saada ei taha. Vähemalt praegu mitte. Kuna see põhjus, miks seda teha üleüldse tahtsin, ilmutas end hoopis teisel kujul...ja nii ongi hea!

    Seega jah, iial ei tohiks alla anda. Sest kõik juhtub minu arvates siin ilmas mingil põhjusel.


    Kuid sina, Sandra, oled minu arvates loodud sellele erialale! Ma tõepoolest ei tea kedagi, kes terve oma olemuse, oskuste ja tahtega niivõrd hästi selleks sobiks. Kõrget lendu! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, Anne-Maria! Alati kui näen Sinu kommentaari hakkan eos särama. Tahaks Sind näha ja kõvasti kallistada.

      Ma ei teadnudki, et Sina ka ajakirjandust õppida tahtsid. Lugesin Su kommentaari läbi ja hakkasin kohe Tõnuga arutama, et täitsa lõpp.. TÜ jäi ilma nii heast kirjutajast. Uskumatu... sest minu meelest oskad Sa suurepäraselt kirjutada, Sul on tohutult hea sõnaseadmisoskus, rikas sõnavara ja Sinu postitustes on alati mingi huvitav salapära peidus (hoolimata sellest, et ma tean, kes on postituste kirjutaja).

      Ma olen alati imetlenud, et Sa õpid kahes koolis korraga. KAHES KOOLIS!?? Kuidas see üldse võimalik on? Aga näed, Sinu puhul on!

      Mul on nii hea meel, et Sinuga kunagi tuttavaks sain ja mul on alati hea meel, kui Sa minu blogisse kaasa rääkima tuled ning enda sõnadega mind aitad.

      Aitäh Sulle! Loodan, et Sul tuleb imeline suvi ja et saad natukenegi puhata. Paid!

      Delete
  7. Gümnaasiumi ajal ei olnud mul kunagi mingit kindlat plaani kuhu minna täpselt ja mida pärast kooli ette võtta. Peas mõlkus nii arhitektuur, rõivadisain, kokandus, keskkonnakaitse ja mida kõike veel. Kevadel eksamiperioodi ajal olin ma täiesti kindel, et leian end kondiitriks õppimas sügisel, kuna olin kindel, et eksmitulemused ei tule nii head, et kuskile tasuta õppima saaks minna, aga ei elu näitas seda, et kõik eksamitulemused tulid oodatust paremad ning mõtlesin, et proovin ikka ülikooli ka saada, peamiseks sooviks oli maastikuarhitektuuri õppima minna, kuid sinna ma ei saanud kahjuks, sest pingereas oli 2-3 inimest veel minu ees, kes tasuta kohale ei saanud ja tasulisele ka ei hakanud minema. Avastasin mingil hetkel, et TTÜ Tartu Kolledžis on maastikudisaini eriala ja sinna kandideerisin ka, sain sisse, nagu ka veel umbes 3-4 erialale misiganes ülikoolidesse, kuid tol hetkel otsustasingi maastikudisaini kasuks. Täitsa meeldis, kuid kuna tegemist on siiski inseneri erialaga, siis tekkis tervislike probleemide tõttu koolist liiga palju puudumisi, mistõttu järjepeale saamine tundus liigagi keerukas. Sel ajal mõtlesin jällegi EMÜ maastikuarhitektuuri peale, kuid kahjuks oleks olnud liiga vähe aineid mida oleks üle kanda saanud, seega mõtlesin ikka TTÜsse jääda. Valikuks osutus TTÜ TKs olev ainuke eriala, mis pole inseneriõppes, ehk tööstusökoloogia ja ma olen rahul selle valikuga. Mulle tõsiselt meeldib see. Olen õppinud kaks aastat ülikoolis, kaht erinevat eriala ja ilmselt järgmine kevad üritan baka kraadi kätte saada, aga kes teab, hetkel otsin erialast tööd ja kui saan kuhugi tööle, siis pole selle kooli lõpetamisega nii kiire enam midagi. Lihtsalt siis ma ei näe enam mõtet õppida suuremal koormusel kui täiskoormus.
    Igatahes, alati ei pruugi olla see esimene valik see kõige südamelähedasem kui milleski kindel ei ole.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hei, Triin! Sul on väga põnev lugu! Aitäh jagamast ja innustamast. :)

      Delete
  8. Aitäh Sandra! Ise lõpetan sel aastal keskkooli ning siis ees sisseastumiskatsed, kuid enda jaoks olin pannud n-ö aju puhkama. Aga ei, veel ei saa...tuleb teha akadeemilisi teste ja õppida eriala kohta. Tuleb veel palju pingutada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga palun, Gerttu - alati! Natukene tuleb veel pingutada ja usu, pärast pingutamist tunned end hästi ning siis puhkamine on veelgi mõnusam! :)

      Delete
  9. Uskumatult motiveeriv ja siiras postitus. Aitäh, see andis mulle palju positiivset mõtlemisainet :). Kordaminekuid ja õnne sulle edaspidiseks!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kordaminekuid ja õnne ka Sulle edaspidiseks ning suur-suur aitäh! :)

      Delete
  10. Ma lugesin seda postitust ja postituse lõppu jõudes ma panin tähele, et terve selle aja on mul naeratus näol olnud. Sa oled tõsiselt siiras, armas ja nii tohutult positiivne inimene, et sinu postituste lugemine on lausa lust :)!! Pean ära mainima, et olen samuti selle raamatu läbi lugenud ja endalegi jättis see tohutult inspireeriva ja hea tunde sisse!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, nii äge! Praegu säran nagu laps kommipoes - aitäh Sulle!

      Ma ka käin nüüd ja räägin kõigile, et "you attract what you think" ja "ole rõõmsam", "unista!"... Natuke liiga napakaks muutunud, aga mind on see JUBA aidanud. :)

      Delete
  11. Nii motiveeriv ja hea postitus just neile, kes hakkavad keskkooli lõpetama! :)
    Sinu postitusi on alati nii hea ja kerge lugeda, et neid võikski lugema jääda.

    Endast rääkides, siis ma olin ikka väga segaduses oma valikute suhtes, kas minna tõlgiks, õppida rahvusvahelisi suhteid või minna füsioterapeudiks. Lõpuks mõtlesin, et tahaks minna õppima midagi sellist, millest enne eriti kuulnud ei ole, kuid tundub kuidagi "oma" ning valikuks osutus sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse eriala valik. Alguses oli ikka meeletult raske, sest Tartu ülikooli Pärnu kolledžis on esimene aasta ülesehitatud majanduslikel ainetel: majandusmatemaatika, ettevõtlus, rahandus jms, kuid õnneks ei ole elus midagi ületamatut ning nüüd teise aasta lõpus võin öelda, et see on täitsa minu ala ja olen oma valikuga rohkem kui rahul :)

    Palju edu ja kordaminekuid Sulle Sandra! :)

    ReplyDelete
  12. That's very nice story. I read it through the translator and it couldn't translate some things but I understand almost everything.
    I'm graduating school this year and I don't realy know where I can go. Education received in my country is not very valuable thing but.. I know that I have big wish to study and at the same time I can't imagine myself in university (in all that I know). Strange situation, strange me...
    Big plans but education...where Am I going? I'm asking this question every time but I don't know. :)

    ReplyDelete
  13. Minu jaoks oli Pullerits just see inimene tänu kellele ma tahan ajakirjanikuks saada. Ta on ülimotiveeriv inimene ja mul oli see semester temaga üks loeng ning alati pärast loengut oli mul tunne, et maailm on minu ees valla ja peab vaid ise tegutsema. Ma ei tea ühtegi üliõpilast, kellel oleks tema kohta midagi halba öelda. Samas paljud said pärast selle aine läbimist aru, et nad ei tahagi ajakirjanikuks saada, sest Pullerits rääkis meile väga ausalt, milline see maailm on. Aga minule mõjus vastupidi ja nüüd ma tean täpselt, mida tahan :)

    ReplyDelete
  14. Ka mina õpin ajakirjandust, Tartu Ülikoolis esimesel kursusel. Tallinn oleks olnud kindlasti lähem valik, kuid millegipärast olen algusest peale teadnud, et kui Eesti ülikool, siis vaid Tartu.
    Tõtt-öelda kartsin Pulleritsu, sest oma artiklite vahendusel tundub ta pigem selline kuivik ja ebameeldiv. Loengutes esmamulje muutus, kindlasti selle aasta kõige paremad loengud olid just temaga! Samas aitas ta mul jõuda arusaamale, et see ala ei ole minu jaoks õige. Olin enne kahevahel ning nagu Sandra mainis, siis rääkis ta tõesti ausalt selle maailma nö telgitagustest ja jõudsin endas selgusele. Kahtlemata sain unustamatu kogemuse!

    ReplyDelete
  15. Sandra,
    ma ootasin seda postitust ammu, miks otsustasid Tallinna kasuks. Kui ma läksin ülikooli (2009) olin sada protsenti veendunud, et ajakirjandus on see üks ja õige. Sain küll Tartusse sisse ja kandideerisin ka TLÜsse eesti filoloogiasse.

    Sinu puhul on ülikool igal juhul kodus kaugel, minu puhul oleks ainult Tartu kaugel olnud. Samas, rääkisin ma kahe oma tuttavaga, kes TÜs ajakirjanduse lõpetanud ja nemad ütlesid, et see ei ole nii hea, kui arvatakse - suurem osa õpitavast on selline, mida ei lähe kunagi vaja, samas filoloogide tööpõld on palju suurem. See sai minu jaoks otsustavaks.

    Kui toona oleks Tallinnas olnud ajakirjandus (okei,oli küll, aga ainult venekeelne),oleks ma kõhklemata sinna läinud ja selle õppeaasta alguses olin kurb, et see alles nüüd tuli.

    Ja nende märkide kohta, mis Sind tabasid - everything happens for a reason, seega ehk ongi aeg, kus TLÜ uuendus ajakirjanduse teemal teeb TÜle tuule alla ja ehk ongi hea, et Sa Tartusse ei saanud :)

    Ma avastasin samuti üsna kogemata enda jaoks ajakirjanduse, koolilehe kaudu, ja nüüdseks tunnen, et ei ole maailmas tööd, mida ma tahaks rohkem teha (öeldakse ju ka, et ideaalne töö on see, mida oleksid nõus ka tasuta tegema -minul see alguses nii oligi)!

    Tuult Sulle tiibadesse ja loodan, et Sa ei kahetse oma valikut :)!

    K

    ReplyDelete
  16. Igipõline vaidlus Tallinna ja Tartu vahel, aga TLÜ nüüd TÜle tuult alla küll ei tee :D

    ReplyDelete
  17. See oli tõesti inspireeriv lugemine, oskad väga targalt ja huvitavalt kirjutada. Edu ;)

    ReplyDelete