Leidsin enda arvutist päris palju põevat, kui hakkasin natukene tuhlama. Enda üllatuseks leidsin üles ka paar enda kirjutatud näidendid, mida eelmisel aastal emotsioonide ajendil kirjutatud sai. Siis kui tundus, et kõik olevat korras ja just kõige parem (teiste meelest), hoidsin mina ennast tagasi... Paberil siiski mitte, aga sellest ma ei tahtnud rääkida.
Eelmisel aastal oli vaja klassiga kevadpeol esineda, aga luuletuste lugemine ja laulmine on niigi suht popp, et isegi ei viitsinud millegagi sellisega vaeva näha. Siiski mõtlesime teha näidendi, mis meil, võiks öelda, läks üsna hästi. Mõtlesingi nüüd selle siia ka üles riputada. Olin siis nii käsikirja valmistaja kui ka režissöör (loomulikult võtsin ise ka osa), mnjah - here it goes.
„Lilleõis emale”
Tegelased: tüdruk Maria ,
kodutu poiss Daniel
klassikaaslased Siim, Kaidar, Ervin
õde Helina
ema Silva
teine kodutu poiss Juhan
Sisse juhatab Kristjan Kasearu laul - emale
(Toimub laulu ajal tegevust, tüdruk läheb ja sätib enda pabeid, pliiatsid ning muud asjad lauale ning samas seab korda ka tuba. Järgmiseks hakkab mõtliku näoga meisterdama )
Maria: „Daniel, Daniel! Kuuled? Daniel, ärka üles lõpuks ometi! Ma ei saa ju kõvasti karjuda!”
Daniel: „No milles asi Maria, mis vaja?”
Maria: „Ma ei saa neid lilleõisi kleepida, mul sai liim otsa!”
Daniel: „Mis mul sellest, ehh, pane tatiga!”
Maria: „Daniel, millest sa räägid?Ema lilleõied kleebin tatiga kokku?See oleks nagu..nagu, ah sa ei mõista!”
Daniel: „Ehhh..Mis mul siin ikka mõista, mis sa nüüd ärritud, polegi nii tähtis see sinu lill. Osta poest juba valmis tehtud .”
Maria: „Daniel, ma ei saa sinust hästi aru, kas sa tõesti ei hooli sellest, et kink emale oleks parim?”
Daniel: „Mind absoluutselt ei huvita (laulab endamisi laulu „absoluutselt”)!”
Maria: (Läheb diivanil lebava Danieli juurde ning toetub vaikselt diivanile.) „Ma ju tean, et sa hoolid!”
Daniel: „Absoluuuuutselt mitte!”
Maria: „Daniel.. Ma ju tean, ära sa mind peta (õrnalt naeratades)”
Daniel: „Ma ei viitsi sinuga vaielda. Mis sa üldse kodus teed? Korralikud lapsed käivad ju koolis.”
Maria: „Kas ma kuulen sinu häälest irooniat? Tegelikult on selline lugu, Daniel, et täna on laupäev.”
Daniel: „Ah et vaba päev. Ehh, ma tegelikult teadsin, ma tegin nalja, ehe!”
(Äkki hüüab ema Mariat ning sammud tulevad toa poole.)
Maria: „Daniel, kao siit, kohe! Ta ei tohi sind näha! Ruttu, ruttu ,ruttu!”
Ema: „Maria, kellega sa siin rääkisid?”
Maria: „Ah ma niisama siin... Lugesin luuletust kõva häälega..Just nimelt, lugesin luuletust.A ga milles asi ema?”
Ema: „No siis läksid päris hoogu, poeet, et isegi ei kuulnud, sind oodatakse ukse taga.”
Maria: „Ah õigus! Täna on ju laupäev, me pidime täna tegema mõne klassikaaslasega näidendit, ma peaaegu juba unustasin! Ma siis lähen neile vastu”
Ema: „Ole hea laps, palun mine! (vaatab toas ringi) Laps, mis sa selle diivaniga tegid, miks ta nii must on?”
Maria: „Ah,ei midagi.. Pärast räägin!”
Maria: „Mida ma teen, mida ma teen, Daniel on ju siin, appi mida ma teen!”
(Maria läheb ukse peale vastu)
Maria: „Vabandust, mul läks juba peaaegu meelest, et täna laupäev on!”(naerdes)
Henri: „Pole hullu, kuule, paku teed!”
Maria: „Jah,võtke istet, ma kohe tulen, mõtlesin, et alguses vestleme niisamuti ning siis hakkame tööga pihta , eksole?”
(käib siis asjatamine, Maria läheb toob teed, klassikaaslased seavad end diivanile ja toolile)
Siim: „Noh Maria, mis sul sellest poisist sai, kellega sa kohtusid tänaval?”
Ervin: „Kuule jaa, mina ka kuulsin nagu mingeid jutte kooli peal!”’
Maria: „Jutte..Kooli peal? Millest te räägite?”
Ervin: (Paneb tassi käest) „Noh, et sa olevat rääkinud,milline räpakas ja hoolimatu see Daniel ka on!”
Maria: „Kas sa oled peast põrunud Ervin? Mina küll ei... Mis asja,kes sulle seda rääkis?”
Ervin: „No ma ei tea, kas tasub öelda..”
Siim: „ Tasub küll, su õde ütles, et olid talle rääkinud!”
Maria: „Mida, see on väljamõeldis, see pole üldse nii!”
(Kardina tagant jookseb välja Daniel, kelle näol on kurbus, viha ja meeleheide)
Daniel: „Ma ei oleks seda iialgi sinust uskunud, Maria. Sa oled mulle olnud need viimased kuud nagu õe eest. Raske on öelda ka nagu, sa oled minu hingesugulane!”(jookseb ära)
Maria: „Oota, Daniel, see kõik pole üldse nii! Palun tule tagasi!”
(Astub sisse Helina)
Helina: „No tere Maria, oi vabandust, ma ei teadnudki, et sul on külalised!”
Maria: „Helina! Kuidas sa võisid midagi sellist välja mõelda? Ma pole iialgi sulle kodutust poisist Danielist rääkinud! Sinu, sinu pärast jooksis ta nüüd ära.
Helina: „Maria, olgem ausalt, ma lihtsalt lugesin su pilke ja muidu sa poleks teda varjanud ema eest!”
(Helina väljub toast)
Siim: „Maria, mis see nüüd oli?”
Kaidar: „Oh sellest saab nüüd kõmu!”
Maria: „See kõik, ahhh, teeme nii, et siin polnud midagi, vabandust..aga ma ei saa täna enam jätkata..”
(Maria saadab enda klassikaaslased minema ja läheb meeleheitlikult Danieli otsima)
Tuleb laul „Sulle kes sa kaugel” ( ~20 sek ) )
(Taga lava võiks pimedaks jääda ning treppidel toimuks tegevus)
Daniel: (jõudis lava ette ,ning nägi seal enda vana sõpra Juhanit) „Juhan, väga hea, et ma su leidsin!”
Juhan: „Noh, milles nüüd asi Daniel?”
Daniel: „Ma eksisin Marias, kõik polnd üldsegi nii roosiline kui paistis!”
Juhan: „Kuule, ma loen ühe luuletuse, emadepäev ju tulemas ja mõtlesin midagi kokku luuletada, noh tead, niimodi ajaviiteks!”
Kaugete pilvede hõbejas vinetus
Mändide vaiguline lõhn,
Keskpäeval lõuna poolt puhuvad tuuled,
Milles sa mu tervitust kuuled-
Kõik, mis ses pevas on kaunist ja head,
Kuulugu sulle, mu ema.
Daniel: „Aga Juhan, sa oled samasugune nagu minagi, emadepäeva meile justkui ei eksisteeri, me oleme üksinda.”
Juhan: „Tegelikult, Daniel, sina oled üksinda. Ma läksin eile uude perre!”
Daniel: „Ahso, Juhan, mul on sinu üle hea meel. (pettunud)”
Juhan: „Daniel, ma pidin rääkima, ma just pidingi hakkama..”
Daniel: „Juhan sa ei pea mulle midagi selgitama..”
(Tuleb laul „Kõikide laps” ~ 30-40 sek)
(Toimub tegevus jälle laval)
Maria: „ Ema, ema, tule siia, ruttu, ema!”
Ema: „ Noh Maria milles asi?”
Maria: „Ema.. Siin minuga oli kogu aeg üks kodutu poiss, üks, ah, ema ma pärast selgitan ma kaotasin ta enda vea tõttu , ta põgenes, ma ei tea mis temaga juhtuda võib , aga me peame ta ülesse leidma!”
Ema: „Aga lähme siis,mida sa ootad!” (viskab põlle kõrvale ära)
Maria: „Ema, see, keda otsime, on üks kodutu poiss, kes on tegelikult väga siiras ning kogemata kuulis valet, mida ma tegelikult tema kohta pole rääkinud!” (räägib sellest väga õhinal,tagataustaks käib vaikselt laul, et ikkagi oleks kuulda, et Maria seletab emale midagi!)
Maria: „Daniel, Daniel! Oled see sina seal? Oh Daniel lõpus ometi ma leidsin su! Ma juba nii väga muretsesin sinu pärast Daniel!”
Daniel: „Sa ju nagunii ei hooli Maria, miks sa mulle järele tulid?”
Maria: „ See jutt ei olnud tõsi, palun kuula..”
Daniel: „Ma ei taha sind kuulata.”
Maria: „Aga sa pead! Mina ei rääkinud seda, mu õde rääkis mu sõpradele et neid minust eemale hoida, mõistad Daniel!Ma ei räägiks kui oma vennast mitte kunagi midagi sellist!”
Daniel: (Keerab pilgu maast ülesse ja vaatab otsa Mariale ja siis jääb toppama Maria ema nöole)
Ema: „ Daniel, kui vana sa oled?(uurivalt, samas ettevaatlikult)
Daniel: „ 16, mis siis?”
Ema: „Kuidas sa lastekodusse sattusid Daniel?”
Daniel: „Ma arvan, et ma ei taha sellest rääkida, ma arvan ,et kui teid oleks röövitud ning siis maha jäetud, oleks samuti teil raske!”
Ema: „ Rö- rö – röövitud?” (Paneb käed suule, samas tunneb, et tal on Danieliga side)
Daniel: „Sa oled hull!” Mind rööviti mu emalt ning ta isegi ei proovinud mind otsida!”
Ema: „ SEST MULLE ÖELDI, ET SA EI ELA ENAM!”
Daniel: (On kohkunud)
Ema: „Daniel, ma olen enam kui kindel, et sina..”
Daniel:
Mida mul ema , on nüüd öelda sulle,
kõik need kurvad tunded viskaksin tulle!
Mida mul ,ema, on kinkida sulle-
kas minus on osake sinust?
Mälestused,mis on peidetud küünlatulle,
ja see ainule lilleõis on mul pihus!
Head emadepäeva, mu kallis ema!
Üks pilt siis kõikidest nendest, kes näidendist osa võtsid
Oled sa kindel, et režisöör? Pigem ehk lavastaja?
ReplyDeleteOlen kindel jah, et režissöör, pigem tähendab see mõlemat
ReplyDelete