Me käisime klassiga suusatamas...kolmapäeval. Tegelikult ka, üsna vahva oli, käisime Kuutsekal. Mõned tegelinskid sõitsid küll lauda, aga enamus siiski mäesuuska. Kusjuures ma sõitsin mäesuuska esimest korda elus, ma tõesti kaifisin.
Nüüd mõtlen, et tegin seda esimest korda ja ehk ka viimast. Silva küll ütles, et ma pean enda hirmust üle saama, aga ei tea, kas enam julgen sõita... Kirjeldaksin enda päeva nüüd:
Ma ei osanud arvata, et mäesuusa saapad nii jubedad on, mu jalad nägid välja nagu robotil.... Rauast, pealegi kui üritasin enda jalga saapasse sisse suruda, mõtlesin, et mul tuleb kohe-kohe mingi luumurd, paanika missugune, eks? Kuna ma olin algaja, siis Silva õpetas mulle ikka põhitõdesid - kuidas pidurdada, tuleb teha slaalomit ja jalad tuleb hoiad sahka, muidu läheb kiirus suureks. Hiljem julgesin ka täitsa üksinda mäest alla lasta, ei olnud Remot ega Silvat :D Ise laulsin mäe peal muidugi muusikale kaasa ja kõik oli parim mis tahta, mõtetes mõtlesin, et millal ma nüüd järgmisel korral suuskama tulen.
Loomulikult tuli mul idee minna järjest järsema mäe peale, enda ideed ma ka teoks tegin. Mida järsem mägi, seda lõbusam ja seda paremini mul slaalom välja tuli - heheee.
Nu järsu tuli Remol idee suusata mäest alla ja keerata paremale, et laskuks teise mäe alla ja läheks tõstukiga üles. Remo minu ees ja mina taga - nii me läksimegi. Slaalomitasin ma seal nii mis jube ja sellega mu lõbu lõppeski. Ma ei arvestanud viimast slaalomit - kas jõuan vallist mööda või mitte? Läks üsna kiireks, ei jõudnud jalgu sahka ka panna ning kiirus muutus väga-väga ruttu, väga suureks, vallgi oli otse nina all. Ma ei kujuta ette millise laksu sealt sain, sest ma ei mäleta eriti mitte midagi sellest. Kuulsin ainult, et mingi megaa krõks käis, mõtlesin, kas minul krõksatas midagi või suusal. Esmapilgul vaatasin, et suusk terve, see oli minu jaoks peamine, sest ma tahtsin edasi sõita. Aga kus sa sellega! Suusk katki nagu naksti, kuigi mäesuusk ei peaks tavaliselt niiii kergesti katki minema. Igastahes olin täiesti pikali maas, jalad vallis, karjusin vaid "Remooo!!!!" Päris ausalt, elu käis silme eest läbi, just ükspäev rääkisime Tõnuga tema tuttava surmast ja kui lihtsalt kõik minna võib. Tegelikult võib ju mõtelda, et mis see laks siis oli, aga see oli tõesti hirmus. Päris naljakas oli pärast mäest alla kõndida…Mäesuusa saabastega ei saa ju kõndida!!!:D
Kõik sai korda lõpuks, suusad läksid mahakandmisele – õnneks ei pidanud maksma. Kurb oli natuke ikka, istusin alguses autos ja igatsesin mäele... Läksime pärast Kadiga niisama klassikat sõitma, see oli ka tore :)
Heee-heee, nüüd üks video ka. Remo ikka täitsa totu, nagu spordiuudiste kommentaator...
No comments:
Post a Comment