Erialane infotund

Täna käisin enda eriala infotunnis: tutvustati õppekava, öeldi tervitussõnad ja jagati muud olulist infot. Mulle meeldis, et Raudsaar suunas tähelepanu millelegi, millest olen ise ka palju mõelnud. Ta ütles, et me võiksime anda endast kõik (ajakirjandustudengid), et ajakirjaniku väärtust edasi kanda. St, et ärgem tehkem endale häbi. Ta tõi veel näite, et kui varem öeldi "ma olen ajakirjanik" uhkusega, siis tänapäeval hoitakse selle koha pealt madalat profiili.

See on täiesti tõsi, sest ma olen täheldanud inimeste reaktsiooni, kui olen neile öelnud, et lähen ajakirjandust õppima või tegelen sellega väikestviisi. Mõni julgem (või samas rumalam) on siis öelnud ka, et "oh, ajakirjanikud on nii lollid." Jah, tõesti vahel loed mõnda uudist ja hoiad kahe käega peast kinni. Mul facebookis subscribetud "Meediakriitika" ja isegi naeran suht tihti lihtsaid ajakirjanike poolt tehtud näpukaid. Kuid sellegipoolest ei saa võtta üks-ühele, et kõik on lollid ja ei tea oma tööst midagi. No kuulge.

Möödunud nädalavahetusel käisin lõppastmekoolitusel ja mu ökosõiduõpetaja küsis minu edasiõppimise plaane. Etteruttavalt küsis, kas lähen äkki arstiks õppima (nimelt tema tütar õppis seda aastaid tagasi) mispeale ütlesin mina, et ei - ajakirjandust. Tema jõudis juba öelda, et "pfff", "ohhh", mis sa leiad sealt ja kõik ajakirjanikud valetavad ning jorin jätkus... Sellisele inimesele ma ei hakkagi absoluutselt seletama, mida ma sellelt erialalt üldse leian. Vastasin vaid, et lähen õppima selleks, et endale mitte häbi teha ja ajakirjaniku eriala eest seista.

Pärast infotundi viisid Raudsaar ja Hõbemägi meid väikesele ekskursioonile majja, kus tegutsevad näiteks Eesti Ekspress, Maaleht, Delfi, Eesti Päevaleht ja veel mõned väiksemad toimetused. Seal oli päris äge. Huvitav oli näha seda elu seal. Kõik olid ninapidi koos, tundus, et mida korralagedam laud, seda rohkem ajakirjanik sa ka oled, kohv ja töö käisid ikka käsikäes, õhk oli paks, osadel oli otsa ette kirjutatud, "olen väsinud, valan higi, verd ja pisaraid" - kuid kõige selle juures jagasid kõik, kes arvutiekraanilt pilgu tõstsid, ühe armsa naeratuse. :) 

Küsisin Ekspressi peatoimetaja Janek Lutsu käest, et mitu tassi kohvi tal päevas kulub (sest ta käis kogu aeg ringi, punane tass näpuvahel ja tegelikult tean, et minulgi käis kirjutamine ja kohv käsikäes) ja ta ütles, et tunnis joob kaks tassi kohvi, tööpäev on kaheksa tundi pikk. "See on päris hull, aga vähemalt jätsin suitsetamise maha," hakkas ta naerma. :D

Puhkenurgas kuulamas, mahla joomas ja kommi söömas :D

My new chapter

Uuel nädalal kolisin Tallinnasse ja nüüd vaikselt harjun selle eluga siin. Enda pisikese elamise muutsin koduseks ja sellele aitasid kaasa nii ema-isa kui ka Tõnu.

Et vanematel oli teisipäeval pulma-aastapäev otsustas isa, et viib meid kõiki Olde Hansasse 14. sajandi toitu sööma. See oli minul ja Tõnul teine kord seal süüa, esimesel korral käisime Maarja ja Bretiga. Postitust tollest korrast võib lugeda siin: http://sandrelle.blogspot.com/2011/01/ohtusook-olde-hansas.html

Hiljem sõitsid vanemad koju ja Tõnu ööbis minu juures ning läks koju kolmapäeva pärastlõunal. Oeh, ei tahtnud teda üldse ära lasta. Unistan iga päev sellest, kuidas meil varsti on oma koht, kus olla ja mida rajama hakata, sest meil on tõesti väga hea klapp.

Vahepeal sain kokku ka Margitiga: käisime sushi catis söömas, ta tutvustas mulle linna ja ühistransportiliiklust. Pai!

Homme lähen ajakirjanduse eriala infotundi uudistama ja uuest nädalast algavad siis juba loengud.

Täna koju jalutades tundsin, et pealinn hakkab mulle vaikselt isegi meeldima...

 Eelroog, kalataldrik

 Eelroog, lihataldrik

Suitsulõhe

Jänes

 Tõnuga susse söömas

 Leidsin, kui padja eest võtsin. Tudupluus ja Tõnu signatuurlõhn

 Natuke tegevust kõhedatesse õhtutundidesse

Suvereporter. Last day..

Sellel esimesel pildil on lihtsalt hea emotsioon.

Eelmisel reedel oli minu viimane tööpäev Valgamaalases. Selle asemel, et  viimasel päeval jututada, teiste tööd segada või kohvitassi kõrval mõned naljad visata, andsin näppudele valu. Kirjutasin valmis oma neli viimast lugu (kaks neist täispikka). Huh. Vähemalt Eleri jõi minu eest kohvi.

See oli mälestusväärne ja kogemusterikas suvi. Ma polegi vist nii morjendatud sellest tobedast suvest, sest enamus aja olin ju ikkagi toimetuses ja nii ägedate inimeste keskel pole ilmal mingit erilist rolli.

Jah, juba igatsen just seda rutiinset osa ja tööleminekut ja seal olemist ja neid inimesi. Vähemalt tunnen, et olen sinna alati külla oodatud ja see on hea tunne. Samas jällegi töö ei olnud rutiinne. See oli täpselt nii huvitav või aktiivne milliseks ma ta ise kujundasin.

Tahaks pikemalt kirjutada, aga sõnu ei ole. Või tunnen, et tahaks igat huvitavamat seika veel kirjeldada, aga täna jääb sõnadest puudu.

Viimane nädal Valgamaalases

Eelmisel nädalal läksin Taheva asenduskodusse, et kohtuda seal kahe vabatahtlikuga Ameerikast. Mõtlesin, et mis seal ikka. Välisvabatahtlikud – kindlasti ca 20aastased noored. Küsimused koostasin kah enam-vähem nende jaoks.

Jõuan siis kohale ja imestasin tohutult, sest mind ootas hoopis ees kuldses keskeas abielupaar. Olin tõesti hämmastunud, kuid suutsin ennast kiiresti ümber lülitada. See oli hea üllatus, ärge valesti aru saage.

Nad olid tohutult inspireerivad ja huvitavad inimesed. Sain nende rõõmust osa. Imeline päev oli. Tahaksin kõigest sellest kirjutada, mida omavahel rääkisime. Vist oleks lihtsam ja ehk huvitavam panna siia jällegi kirjutatud artikkel? Vist teengi seda.

Ja nad tähistasid just enda kuldpulmi. Järgmisel päeval ehk reedel kohtusin teise paariga, kes samuti pidas kuldpulmi. Jaan, meie tegevtoimetaja ütles, et see on vist mingisugune märk, et ma selliste ilusate teemade peale satun... jaa...

Tänasest algas minu viimane nädal Valgamaalases. Nagu Marge ütles, siis ma alles ju tulin... Kolm kuud on möödunud kiiresti... ja juba järgmine nädal kolin ära. Oeh. 

---

Taheva sanatooriumis askeldavad augustis kaks vabatahtlikku Ameerikast. Mõnevõrra üllataval kombel pole sedapuhku tegemist aga noorte, vaid kuldses keskeas abielupaariga.

Hiljuti kuldpulmi tähistanud abielupaar Jeane ja Berry Collins on pärit Kanada lähistelt. Collinsid külastavad Eestit juba teist korda, ent Valgamaal peatuvad esmakordselt. "Tulime, et lapsed saaksid veeta suve koos "vanaema" ja "vanaisaga", sest teame, et neil on raske," tutvustasid armastusväärsed abikaasad missiooni, mis neid Eestisse tõi.

Koos Taheva sanatooriumi asenduskodu lastega käiakse metsas mustikaid korjamas ja Berry Collins ootab juba pikisilmi, et saaks poistega kalale minna. "Teeme täiesti tavalisi toimetamisi, nagu vanaemad ja vanaisad ikka," muheles abielupaar ning proua meenutas, kuidas ta abikaasa jalgrattaid parandas. Sellele järgnes naerulagin.

Keelebarjääri ei ole

Ööbivad nad sanatooriumi kõrval korterelamus ja kohalikega suhtlevad inglise keeles. Jeane Collins püüab  natukene ka soome keelt purssida. Ta naeris, et saab ununenud keele taas meelde tuletada ja seda kohe ka praktiseerida.

Ehkki neid hoiatati, et Tahevas võib suhtlemine keeruliseks osutuda, pole nad hädas. "Lapsed oskavad väga hästi inglise keelt rääkida -- asjatult muretsesime," ütles kunagi politseiautosid ehitanud Berry Collins.

Eredaim mälestus on neil seoses Kaika suveülikooliga, kus esinesid rahvatantsijad ja mängiti folkmuusikat. "Olime kunagi soome-ameerika rahvatantsijad ja kuuldud muusika sobis täpselt meie maitsele," meenutasid Collinsid teineteisega nostalgiast pakatavaid pilke vahetades.

Eesti justkui teine kodu

Tallinnat külastas paar esmakordselt kümme aastat tagasi, kui tutvuti pealinnaga ja ööbiti vana hea sõbra juures. Berry Collins tunnistas, et sellest alates on Eesti justkui nende teine kodu. "Ütlen seda tõesti südamest," kinnitas ta sügavalt silma vaadates. Tol korral külastati ka Haapsalut, mis jättis neile eriliselt sügava mulje.

Härra Collins tabas tänavu imestus selle üle, kuidas Tallinn on aastatega muutunud ja arenenud -- ka kärarikkamaks kui varem. Siiski pole tema arvates selle kõrval kadunud vanalinna ehedus ega ilu. Kuldses keskeas proua muigas, et kui neil on Ameerikas midagi pelgalt üle saja aasta vana, on see nende silmis juba tõeliselt väärtuslik.

Lisaks tunnustas mees tehnika arengut Eestis. "Ameerikas alles alustatakse elektriautode revolutsiooniga, siin aga kerkivad juba nende laadimispunktid," ütles ta ja tunnistas, et oleme neist veel paljuski ees.

Paari vabatahtlikul tööl on pikk ajalugu. Collinsid kinnitasid, et juba 20 aastat tagasi majutasid nad alaliselt enda juures lapsi, kellel polnud kodu või kes jäid perekonnast ilma. "Ameerikas ei ole asenduskodusid," kurvastas proua Collins aknast välja vaadates. "Tahtsime neid väga aidata," lisas abikaasa.

Ühtekokku aidati aastate vältel umbes 70 last. Berry Collins lisas, et nad naudivad seda, mida teevad.

Sugupuu ulatub Soomeni

Eestisse tõid neid tagasi ilusad mälestused, tahe lapsi aidata ja mingil määral ka sugulusjuured. Sugupuu otseselt Eestisse ei ulatu, ent meie naabriteni küll. "Minu kõik neli vanavanemat on soomlased," uhkustas Jeane Collins ja tõdes, et siia uudistama tõidki neid eelkõige kuuldused Eesti ja Soome sarnasusest.

Collinsite elu Ameerikas on rahulik. Elatakse väikeses rajoonis, kus suurlinnad kaugel. Vabatahtlikku tööd tehakse ka kohalikus kirikus. "Kõik meie lähedased tegelevad vabatahtliku tööga," kirjeldas naine ja leidis, et see hoiab neid rakkes ning lisaks teeb ka südame soojaks.

Berry ja Jeane Collins ei kuulu ühessegi liikumisse ega projekti, seetõttu ei olnud nad kindlad, kas jätkavad välisvabatahtlikena ka järgmisel suvel. Reisitakse omaenda säästude eest, seega tuleb veidi raha koguda, enne kui midagi sama suurt ette võtta.

Paari sõnul on nende kaks nädalat Tahevas olnud paarile väga erilise tähendusega. "Täname, et olete meil lasknud siin viibida ja olla osa perekonnast." Härra Collins tunnistas, et kuu lõpus tagasi kodumaale lennates hakkab ta küllap ennast üksildasena tundma.

Küsimuse peale, missugused mälestused nad Ameerikasse kaasa võtaksid, ütles proua Collins, et eestlaste sõbralikkuse. Käo -- nende lemmiklinnu -- ka. "Olete meie südames -- kui saaksime, võtaksime teid kõiki kaasa!"

Jõekäärul & õhtu tüdrukutega

Eile sain kokku enda tüdrukutekambaga ehk enda parimatega, sest varsti ei näe me üksteist jälle pikka aega. Eriti sellepärast, et mina ja Alisa nüüd Tallinnasse kolime. :(

Alguses läksime Jõekääru kontsedrile, mis toimus esimest korda Valgamaal. Pidasime mõnusa pinkiniku koduste söökide-jookidega... ja õhtul käisime tiiru peol ka.

 Aiii, kui mõnus. Ikka päris pikka aega pole killereid kandnud

 Kristil on loomulik lohk. Mina pean ise tegema :D