Review: L'Oreal true match foundation

Paljud on hiljuti küsinud, missugust jumestuskreemi kasutan ja seetõttu otsustasin kirjutada hetkel kasutusel olevast L'Oreali true match jumestuskreemist.

Ilmselt on see pudel nii mõnelegi tuttav, sest olen seda jumestuskreemi ka varem põgusalt tutvustanud. Mulle meeldib, et see jumestuskreem on vedel ja seetõttu ei kuivata mu nahka. Olen olnud mitme jumestuskreemiga hädas just liiga paksu konsistentsi pärast. Lisaks on seda kerge peale kanda ja hajutada, ilma et peaks muretsema kiire kuivamise pärast. Kasutan päris heledat tooni - golden beige, sest olen vähese päikese tõttu (ja isepruunistavat ka kasutada ei taha, ootan et saaksin õige päevituse alla) praegu nii või naa näost kahvatu.

Tahaksin, et katvus oleks veidi parem, aga samas ei saa ka nuriseda. Mul on terve elu olnud pärilikkusest tingitud väga-väga tumedad silmaalused ja seetõttu pean nii või naa alati veel lisaks peitekreemi kasutama.

Vot.. rohkem ei oskagi midagi erilist öelda, olen veel veidi koba ilutoodete kirjeldamises. Aga kindlasti jätsin midagi ütlemata, niiet küsige julgesti! :) Üldiselt võin öelda, et olen päris rahul, praegu on juba hilisõhtu ja mul ei ole tunnet, et tahan esimesel võimalusel meiki maha võtta. Ma ei tunnegi eriti, et mul meik peal on, sest nahk saab selle jumestuskreemi all hingata.

Ostetud I.L.U.st ja hind oli 11€.

ENNE ja PÄRAST

Tee ja filmisoovitus

Soojad ilmad tekitavad alati minus elevust, eriti sellepärast, et meie kasvuhoone on igal kevadel parimatest produktidest tulvil.

Nagu paljud teavad, olen suur rohelise tee fänn (pakid ja purud, kõik läheb käiku), aga vahepeal tahan midagi värsket ja meisterdan endale tee ise - nagu ülemiselt pildilt näha. Tuleb omavahel segada natuke melissi, tiba sidrunit, tsuts ingverit, veidi kaneeli ja väheke nelki. Ja kui piparmünti ja mett lisada, on tulemus ülimaitsev! Ja pealegi kiirendab ta seedimist ja parandab vereringet.

Postituse lõppu lisan treileri ühest imelisest filmitükist, mida kursaõega Artises vaatamas käisin (mis oli ühtlasi minu esimene Artise külastus, wohoo). Selle filmi kirjeldamiseks on sõnad üleliigsed! ♥

Ingver üks mu lemmikutest - eriti toitude sees

Kätsiga sushitamas ja maalapse nädalavahetus

Tänase postitusega heidame pilgu eelmisesse nädalasse ja üleelmisesse nädalavahetusse. Avastasin, et mõned pildid maru nukralt konutavad siin desktopil ja kuna täna on kodusistumise, referaadi ja Audrey Hepburni päev (loe: pole uusi pilte), siis miks ka mitte...

Tõnu õepoeg Emil osales Antsla (kas oli see linna või valla, mõtleme siin Tõnuga ja meelde ei tule) laululapse võistlusel ja käisime terve perega teda kuulamas. See oli nüüd Emili teine lauluvõistlus ja ta oli laval nii tubli ja julge. Tema vanusegrupis oli 24 võistlejat ja Emil sai teise koha + publiku lemmikuks! Totally kõnnib onu Tõnu jälgedes!

Käisime siin vahepeal Kätsiga jälle sushit söömas. Ta nii kangesti tahtis Sushi Plazat uudistada ja eks olin nõus sellele kohale veel ühe võimaluse andma. Kui esimest korda käisin, siis nurisesin pika ooteaja pärast (45 minutit, vähe rahvast oli), määrdunud menüü ja sojatopsi pärast ning ebamugava istekoha pärast. Aga sel korral saime sushid päris kiiresti kätte, need olid mõnusalt suured (pildiltki näha) - kõhu saab väga hästi täis ja teenindus oli endiselt sõbralik. Proovisin esimest korda sushit kanaga... aga see polnud minu jaoks ikkagi õige sushi, jättis kõhu punni, oli rasvane, polnud värske ja oli soe. Õnneks Kätsile meeldis ja saime vahetada ning sain ikkagi õiget sushit süüa! Aga pärast oli tal ka kõht liiga täis mitmeks tunniks ja sai alles hiljem aru, KUI rasvane see sushi tegelikult oli. :D

It almost feel like nothing changed at all

Viimane nädal on olnud kuidagilt tehnikateemaline... teisipäeval käisime vanalinnas Gumballi autosid vaatamas ja täna oli Laatres mäkketõus. Värviliste kleepsudega autod minus erilist elevust ei tekitanud, aga ootasin viimase hetkeni The Dudesone. Neid aga ei tulnud, selgus, et nad tegid hoopis Valgas ulakusi - näh! Aga meespoolele pakkus Gumball palju huvi, Tõnu ja vend tegid tohutult pilte ja juttu erinevate masinate teemal jätkus küll ja rohkemgi veel. Vähemalt jõudsid venna ja ta tüdruk Laura lõpuks mulle Tallinnasse külla! Ja kõige rohkem meeldis mulle see sinine hipiauto ja kreemjat värvi vintaažistiilis masin. :)

Kuigi täna on olnud nii vihmane, hüppasime lõuna paiku Laatre mäkketõusult ikkagi läbi. Kellelegi küll pöialt hoida ei osanud ja suured kaasaelajad me ka polnud, aga huvitav oli sellegipoolest. Nägin õnneks palju tuttavaid, eriti hea meel oli Jettet♥ ja Elerit♥ näha.

Imekaunis Jänku-Jette!

And all that I can see is just a yellow lemon tree

Eile oli mul Tõnuga ilus plaan suvist õhtut nautida, grillida ja sellepärast tegimegi hopshops korda ja läksime linna söögikraami ostma. hospshops palusin tal paar pilti ka klõpsida.

Suhteliselt tagasihoidlik, aga milleks poodi ikka eriliselt sättida. Sellised "lihtsad" ongi mu viimased päevad olnud, väljas pikutades (sest vaadake kui valge ma veel olen) ja lugedes.

Igastahes kui Tõnuga linnast kõju sõitsime, õnnistas ilus päev meid vihmaga, aga see meid teps mitte ei morjendanud! Ei saanud küll suure ahju peal grillida, aga leidsime katusealuse kuhu peitu pugeda. Ja õnneks oli Tõnul autos pisematsorti kaasaskantav grill, mille kasutusse võtsime.

Lisaks jogurtimarinaadis kanale (mu lemmik!) täitsime Liina vlogist ja Anna blogist inspireerituna paprikad ja avokaadod ning grillisime-katsetasime. Ja loomulikult läksid restile ka Tõnu lemmikud - shampinjonid.

Miks mitte minna Vana Villemi pubisse?

Teisipäeval otsustasime Sandraga kokku saada ja Eurovisiooni vaadata. Selle asemel, et kodus teleka ees istuda mõtlesime, et läheme kuhugile välja. Suurelt ekraanilt vaatamine tundus nii mõnus mõte!

Et Sandra õppis eksamiks, siis hakkasin uurima, kuhu minna. Lõpuks jäi valikusse Vana Villemi pubi, sest a) pole nende uues kohas käinud b) kodule lähedal c) okei menüü.

Kirjutasin ka veel neile ja küsisin, kas nad ikka näitavad Eurovisiooni. Vastuseks sain, et jaa, Sandra - näitame!

Igaljuhul Vana Villemisse me siis läksime ja märkasime, et ekraanil pole mitte Eurovisioon vaid hoki... ühed Sandra tuttavad käisid küsimas, et kas Eurovisiooni ka näitate - tulime ju selleks siia... Neile vastati, et kui hoki poolaeg läbi saab, siis näitavad. Okei. Aga Eurovisioon juba käis. Ja Birgit astus kohe lavale. Mis toimub? Mindi siis veel kord mainima, et Birgit tuleb kohe lavale, et äkki pubi on nii hea ja vahetaks kanalit. Kõlas konkreetne ei. Et soomlased tahavd hokit vaadata ja kõik.

Ma oli väga kuri. Kui mulle lubati, et nad näitavad Eurovisiooni, kuulutasid selle välja ka facebookis, siis... miks ei näidata? Ometigi selle pärast tegin enda pubivaliku. Ja ekraan pandi ka spets selleks õhtuks üles. Ei tea kas tõesti oli mängus see, et suomid tegid parema arve? AI-AI, VANA VILLEMI PUBI!

Ma ei taha üldse enda blogisse negatiivsust tuua või olla isekas inimene. Aga mind tõesti ajas selline käitumine vihale. Ja kõikide ägedate kohtade ja seikade kõrval tahan teid juba eos hoiatada. Et teie samasse ämbrisse ei satuks.

Kuna meil olid juba söögid tellitud, siis jäime mõneks ajaks sinna passima. Poole pealt siis pandi Eurovisioon ka käima. Kõik emotsioonid olid kadunud. Ja kuigi hinnad on päris okeid, siis nende söök ei maitsenud sugugi hästi. Tellisime koorese kanapasta. No naiivne oleks arvata, et see "koor" on ikka vahukoor mitte puljongine jahukaste. Ja küüslauguleivakeste kaste oli nagu kaamlitatt - paks valge ollus. Vabandan väljenduse pärrast. Kuid kahju muidugi. Koht on iseenesest üli chill, kus seltskonnaga istuda.

Aga vahepeal sain kokku ka Kätsiga ja tean, et Sushimonis ei pea ma kunagi pettuma. Ja sushist ei saa mul kunagi küllalt, mulle tõesti-tõesti maitseb! Buu!

Vinget sünnipäeva, kallis Keidi!

Armsal Keidil on täna sünkar, soovige talle kindlasti õnne ka tema facebooki fännilehel või vajutage "like": https://www.facebook.com/keidiurbanikblog?fref=ts

OOTD ja viimane külaline arvamusloo loengus

Täna oli meie arvamusloo loengus viimane külaline, vabakutseline ajakirjanik Abdul Turay. Mäletan, et keskkooli ajal lugesime klassiga päris palju tema arvamuslugusid. Pidime peaaegu igaks eesti keele tunniks lugema ühe etteantud arvamusloo ja hiljem tunnis analüüsisime neid. Tagantjärele mõeldes oli selline rutiin hea - eriti veel enne emakeele eksamit.

Uskumatu, et iga külaline on meil soovitanud lisaks ajakirjandusele õppida midagi veel või võtta kõrvalerialana midagi sellist, mis pole üldse kommunikatsiooniga seotud. Ja tänu külalistele olen enda mõttemaailma täielikult muutnud. Kui varem õppekava koostades vaatasin, et enam-vähem oleksid ained seotud ajakirjandusega, siis nüüd ootan õhinaga juba uut semestrit, et saaksin teha targemaid valikuid. Kogu aeg mõtlen, et Juhan on meil teinud ikka strateegiliselt nii õige valiku - alguses õppinud õigusteadust ja nüüd ajakirjandust.

Aga Turay innustas mind enda jutuga rohkem lugema välismaiseid väljaandeid, õppima rohkem keeli ja lugema teemadest, mis mind ei pruugi eriti huvitada, näiteks äri ja sport. Sest ikka ja jälle tuleme tagasi vana jutu juurde - teadmiste ampluaa peab olema tohutult lai.

aaa... ja veidi kummaliseks rutiiniks on saanud see, et alati, kui meie loenguid külastab (või loeb) keegi inglise keelt (kas ameeriklane või inglane) kõnelev persoon, olen mina see, kellelt kohe kindlasti midagi küsitakse või kel palutakse rääkida või mis iganes. Niiet ma panin juba ennast valmis, et raudselt Sandra jälle tangis. No, meil tekkiski väike vaikus, keegi ei küsinud midagi ja Turay siis ütles, et ta valib kellegi, kes võiks temalt midagi küsida. Pole vist kuigi keeruline mõista, et minule siis esimesena näpuga osutatigi. Õnneks no problemo, sest tahtsingi temalt midagi küsida (nagu mul nendes arvamusloo loengutes juba rutiiniks on saanud ja kuidas ma siis viimasel külaliselt midagi ei küsi?), aga lihtsalt taaskord naljakas kokkusattumus.

Vot... sellised lookesed siis. Käisin õhtul veel trennis, tegin ühe mõnusa bodypumpi. Bodypumpist on saanud ajapikku minu täielik lemmik. Tõstan vaikselt raskusi ja tehnika areneb iga korraga. Vahel olen nii kurb, sest kohad bodypumpis saavad nii ruttu täis. Näiteks registreerimine avatakse kell 7 hommikul õhtuseks trenniks ja täna oli kell 7.10 juba 22st kohast vabad vaid 5 kohta. Maru käbedalt läheb list lukku! Sellepärast panengi endale vahepeal äratuskella tirisema juba seitsmeks, kuigi ärkama peaksin kaheksa või üheksa ajal. Lihtsalt selleks, et ennast trenni ära regada! :D

Peaaegu oleksin unustanud ülitähtsa teaadaande! Kolmapäeval, 8. mail on Kanal2's eetris Laura heategevuskontserdi järelkaja! Kel huvi, siis kogunege kell üheksa õhtul telekate ette. Ilmselt antakse ülevaade heategevuskontserdil toimuvast, näidatakse intervjuusid ja Carmen kirjutas täna Tõnule, et ta oleks enda debüüdiks valmis - niiet ootame põnevusega, eks! :)

♥

Seelik - New Yorker|Triiksärk - New Yorker|Lipsuga sõrmus - Accessorize|

Kõrvarõngad - Seppälä