Et väljas võimutseb hetkel äike ja vihm, tuul ning torm, siis minu väike kuts Leedi pelgab hirmsasti kõike seda ja peidab ennast minu toas. Kuna Leedi kardab ka meie fotoaparaati ja selle välku, mõtlesin, et ei hakka teda veel rohkem traumeerima ja OOTD pilte tegema. Pluss - meenus, et mul on pilte, mida ma veel jaganud ei ole. Juunikuus oli meil Tankla noortelehe piknik ja sealt sain ühe toreda kingituse.
Meie, kui Tankla noortelehe liikmed mõtlesime ammu, et me polegi Siirile ühtegi kingitust teinud peatoimetaja töö eest ja leidsime, et piknikul oleks seda kõige parem teha. Järgmisena nuputasime, et mida siis talle kinkida. Mitu pead on ikka mitu pead ja lõpuks mõtlesime välja - RHCP pilet. Ideaalne! Ta ju nii väga tahtis sinna minna...
Kuid sellega kingitused veel ei lõppenud, sest toimetus oli midagi ÜBERLAHEDAT välja mõelnud ka värsketele lõpetajatele. Ma olin niii imestunud. Iga lõpetaja sai erali artikli endast ja artikkel oli kirjutatud humoorikast küljest. No, lugu minust rääkis sellest, et ma kogu aeg söön midagi, teen pättusi ja ikka ning jälle tehti nalja selle üle, et mis oleks kui Sandra ärkaks ühel hommikul kiilakana. Kokkuvõttes võin öelda seda, et intervjuueeriti nii minu sõbrannasid, sõpru, ülemust ja toimetuse liikmeid. See oli tõesti nii ilus kingitus! Tahaks nii pikalt sellest veel kirjutada, aga sõnu ei leia...
Kui rääkida suvereporteri tööst day 33-35, siis kirjutasin valmis päris mitu olulist artiklit... ja eelmisel nädalal oli kaks korda minu lugu esilehel. Veel tundsin eelmisel nädalal, kui oluline on allikatele näiteks mõni kommentaar ülevaatamiseks saata. Üheskoos vaatame-nuputame, teeme parandusi. See hoiab ära igasugused arusaamatused. Nii hea tunne on pärast artikli ilmumist, et oled andnud endast kõik, et mõlemad osapooled oleksid rahul... ja nii võib mõnusa tundega edasi uusi lugusid kirjutama hakata.
Kuigi olen rääkinud, et mulle meeldivad rohkem nö pehmed teemad, kus saan võib-olla enda arvamust põimida, reportaažid, persoonilood, siis täna ühest elektririkkest kirjutades tundsid, et no problemo - isegi see sobib mulle päris hästi. Just sellepärast, et õpin ise niivõrd palju selliseid artikleid kirjutades. Kuid ikkagi: reportaaž, persoonilugu, intervjuu on minu thing.
Täna hommikul tööle sõites avastasin, et mul on tööle minnes väga hea tuju. Mõnus hommikune olemine omaette ja enda muusika kuulamine autos. Parim. Minu meelest ongi nii peamine see, et ma lähen tööle ja ei mõtle, et "argh, järjekordne tööpäev, pean seda tegema".
Andsime Siirile kingituse üle
My turn
