"Lauluga maale" minu kodukohas.

AITÄH MU MAAILMA PARIM FOTOGRAAF ÜLLA PILTIDE EEST! PAI!

Pühapäeval jõudis saade "Lauluga maale" ka Sangaste lossihoovi. See oli seotud ühe teise üritusega - heina ja mee päevaga. Läksin sinna eesmärgiga lehte lugu kirjutada.

Veetsime tüdrukutega äärmiselt laheda päeva. Käisime laadal, jalutasime ringi, püüdsime artiste. Mulle ikka nii meeldib, et saan teha tööd teha ja samal ajal pidustusi ise nautida, sest läbi enda kogemuste ma ju ka kirjutan. Kirjutaksin kindlasti pikemalt (kui saaksin), kirjeldaksin laadamelu, paadisõitu, suhtlemist artistidega, uusi kogemusi. Ent Valgamaalane ei ole Sandra arvamusrubriik. :) Neid mõtteid saan jagada siin.

Meie Tankla omad jagasid huvilistele lehti - leidsin paar päeva päris suure koguse kodust. Meil kontoris on ju kõik suvekuu lehed otsas, niiet see oli õnnelik leid.

Nagu hiljuti rääkisin, oli see päev eriti lahe sellepärast, et mul oli justkui põhjust rääkida Reet Linna, Valdur Sepa, Jüri Aarma, Ott Leplandi ja paljude teiste ERR meeskonnaliikmetega. Noh, muidugi võib ka andunud fänn minna jutustama ja küsimusi küsima, aga mul oli justkui põhjust ja õigust nendega rääkida... ja põhjust olla "lava taga". Minu eesmärk oli kinni püüda need tuntud tegelased, et lugu tuleks väärtuslikum. Vahepeal lausa jooksin järele ja karjusin "Reet Linna-Reet Linna"... ja oli nii ükskõik, et kõik kohe vaatasid mind kui hullu. Saatemeeskonna liikmeid oli umbes 35 ja neil kõigil olid sinised särgid, millel oli konnake kõhul. Ostsin endale ka roosa "Lauluga maale" särgi tudumiseks. :)

Need vahvad inimesed ja artistid andsid mulle suure energialaengu. Öeldi, et nii vaha on noort ajakirjanikku näha ja kommeteeritakse minu avatust ning sõbralikkust. Võtavad kohe omaks ja jagavad tasuta asju. Ehee.. Sellised pisikesed asjad tekitavad minus mõnusa tunde.

Jõudsime Sangastesse pärastlõunal ja lahkusime kusagil 17.00-17.30 vahel. Päris huvitav oli näha seda, et ühte lugu harjutati umbes neli korda... ja üldse tehti miljontuhatsadakond korda uuesti. Kui midagi läks sassi, siis tehti uuesti... ja uuesti... ja uuesti. Isegi nalju korrati - et ikka filmitud see nali saaks. Muidugi iseenesest mõistetav. Kõrvaltvaatajana ka natukene võlts (mõtlen just seda, et ühte nalja tehakse uuesti, sest onu ei jõudnud näiteks filmida). Et päev hakkas nii pikaks venima, et viitsinud me enam seal olla ja neid "proove" kuulata.

Maalehe põrnikas

Keidi ja Kedi issiga sõitmas

Oti heliproov

Ootasime Otti ja filmimehed tahtsid meiega pilti teha... :D

Ühed armsad tüdrukud tulid meile jänkusid müüma, aga pidime ikkagi keelduma :(

Reet, Gerli ja Jüri

Armas lossivaim Kedi!

Uus tudusärk!

Überlahe Valdur Sepp! 

Keidiga! (Käest on kali :))

Kadiga