No one needs to be alone

mm... Täna oli meil koolis matemaatika- ja loodusainete päev. Päris põnev, vaheldus koolitundidele. Kõige rohkem meeldis mulle kohtumine meie kooli vilistlasega, kes rääkis ülikoolielust ja üldse sihtidest/eesmärkidest. Mõnus ja hea meel oli teda kuulata. Ta ikka andis mulle tagasi mõtte, et ma tahan ülikooli minna. Mitte, et ma oleksin vahepeal ümber mõelnud, sest olen seda alati nii väga tahtnud. Tahan edasi õppida. Tegelikult polegi oluline ülikool, vaid see, et saaksin edasi õppida. Kunagi rääkisin, et tahan välismaale õppima minna. See muutus kunagi lausa kinnisideeks.

Hiljem tegin temaga intervjuud ja jällegi oli mul hea meel - ta on üks vähestest inimestest olnud, kes ei tardu selle peale kui ütlen, et tahan ajakirjandust õppida. Olen täheldanud, et mõni inimene korraks muutumb kramplikuks ja sõnab siis, et "ja-jah, täitsa cool." Ma ei tea miks ajakirjandus inimesi nii jahmatab :D Seetõttu, kui keegi küsib, mida edasi õppima tahan minna, olen tihti öelnud "ei tea", kuigi tean ju, olen seda juba viimased kaks aastat teadnud. Lihtsalt ei taha sellest edasiõppimisest kogu aeg rääkida. Selline stress on juba peal, JUBA on selline push taga, nii kooli poolt kui väljaspool seda. Rääkisin kunagi ka seda, kuidas minust oodatakse alati midagi... midagi rohkemat. Siis kunagi ma vastasin, et ma lähen ikkagi edasi õppima seda, mis mulle meeldib ja mida ma südamest tahan teha. Tean, et ei saa panna kõik panused ühele kaardile, aga ma ei kujuta ette mida ma teen, kui ma ei saakski sinna, kuhu ma tahan. :-) Tasuline koht ei ole minu jaoks Eesti tasandil...eesmärk...

Tänane postitus on selline, mm, mõtteid täis. Ei teagi, kas keegi viitsib lugeda. Kui vaatan all märgendeid "hea", "väga hea", "super hea", või mis mul seal ongi :-), siis lugejad on enamasti linnukese pannud "heale". Ehk polegi minu mõtted nii huvitavad, aga mulle meeldib vahel lihtsalt kirjutada. See aitab võib-olla mind paremini mõista. Kui ma enda jaoks kirjutan, siis see on oluline. Mõni tuttav on rääkinud, et nad loevad ka minu sissekandeid huviga... eh, noh, eks kõigile oma. Pilte ongi ju alati lõbusam vaadata, mis seal ikka. :-)

Miks mulle see ajakirjandus siis nii väga meeldib? Olen aus - mulle kolletamine ja valetamine ei meeldi. Kahjuks olen näidud ja tundnud, kuidas meedia sõnu moonutab, tõesti ta teeb vahel seda. Kui ma isegi teen intevjuusid, tunnen, kuidas ühest sõnast piisaks ja terve mõte muutub. Ajakirjandusel kui sellisel on üldse jube maik küljes, vähemalt läbi ajakirjanudse saab lugeda kui jube saab ajakirjandus olla. Naljakas, jep. Ma ei pööra sellele tähelepanu.

Sain selle ajakirjanduspisiku siis, kui hakkasime koolilehte tegema. Minu peatoimetaja roll kujunes seal üsna spontaanselt. Kui istusin õhtu arvuti taga ja parandasin artikleid, kohendasin ja muutsin neid, mõtlesin mida võiks lehega teha, kuidas teha, millal tega, kõik-kõik see, siis ühel õhtul avastasin, et kurat, see nii väga meeldib mulle. (Vabandan siinkohal sarvilise kasutamine pärast, oops!) Tundsin, et see on nii minu asi. Niisamuti erinevate lugude kirjutamine. Aah.. Tunnen ennast nii hästi lihtsalt. Mäletan kui esimest korda läksin teise kooli inimestega suhtlema, arvamusi võtma, et hiljem reoprtaaž teha. Pärast seda olin nii õnnelik ja rahulolev. Jällegi - tundsin, kuidas muutusin õnnelikuks nii väikesest asjast. Loomulikult olen raskustes vahepeal sõnade ritta seadmisega ja kõik muu... kuid see, et mulle nii väga meeldib seda teha, on juba pool võitu. I hope and guess.

Täpselt samamoodi kui loen erinevate peatoimetajate juhtlõike.. jälle - aaahh... Mee so like it. Lõikan välja meeldivamad ja kleebin need endale kuhugile ja hiljem loen neid again and again and again. See oleks nagu my dream, kui saaksin ise kunagi täpselt samamoodi kirjutada ja sellist tööd teha.

Nüüd kui olen kohalikus Valgamaa nooorteajalehes Tankla, siis jälle tunnen, kuidas kõik see mulle meeldib. Peatoimetaja andis mulle võimaluse olla vanemtoimetaja, seega aitan teda ja jällegi puutun kokku lehe kokkupanemisega, kirjutamisega, erinevate meedia-alaste koolitustega jne. Mäletan, et põhikoolis tundsin  ajakirjanduse vastu huvi, aga pärast ühte meedialaagrit olin totaalselt veendunud, et ajakirjandust ei taha ma elusees õppida ja kuidas ma üldse mõtlesingi millegi sellise peale. Kui olin Ingrid Veidenbergi koolitusel, rääkisin talle, et mul läks kunagi lihtsalt isu üle, kuigi siis tahtsin seda ka väga-väga. Tema muidugi ahhetas ja ohhetas, sest see inimene, kes meediakoolitusel hirmu nahka ajas, tuli välja, oli tema alluv. :-D :-D Igastahes lubas Ingrid tulevikus minust parima ajakirjaniku teha! :-D

Jummel - kui pikkkk postitus. Tahtsin vist endale ikka tõestada kirja pannes, miks ajakirjandus. Mnjah.

Igastahes, pika jutu lõpuks - homme lähen Valgamaa noorte tööturukonverentsile vabatahtlikuks... :-)

Loodan, et oli mõnus lugemine, hehehe, või noh, valgustav.. :-D

xx