Kas oled küllalt pöörane? Laheda koolipäeva noored olid küll, eile, Pärnu kontserdimajas. Ma mainisin enda eelmistes postitustes Laheda koolipäeva kohta. Käisin nüüd kolmandat korda ja siis, kui kunagi esimest korda osa võtsin, toimus konverents samuti Pärnus.
Sain paar päeva enne konverentsi kirja, et olen tasuta oodatud ja 14 parimat, kelle seas ka olin mina, tunnustatakse Rootsi kruiisiga. Mulle tuli see absoluutse üllatusena, sest esiteks - ma teadsin, et ma ei lähe konverentsile ja teiseks - mind esitati kandidaadiks? Nagu mida?
Bussil kiusasin natuke Kristit...ja tuli välja, et hoopis esitati kaks avaldust. Vau, sõbrad! Minu kooli õpilasesinduse ja minu-minu-minu armsate Tankla toimetuse liikmete poolt. How sweet is that? Much more than sweet!
Kõige mõnusam moment oli see, kui neid kirju ise lugesin. Ritta olid seatud nii sõbralikud, siirad, armsad sõnad, et ei uskunud oma silmi. Tundsin, et olen kellelgi väärt, et see, mida ma teinud olen, on MIDAGI väärt. Ma teen tõepoolest hästi suure kniksu ja aitäh!
Kui ülevaatlikult öelda, siis päeva jooksul astusid meie ette järgmised persoonid: Raul Rebane, Gerd Kanter, Mart Noorma, Laura Põldvere(!), Aleksei Turovski, "Pöörane Peeter", Ago Anderson, Sepo Seeman, David Vseviov.
Hommikul, kui Pärnu jõudsime, kogunesime kõik suurele platsile, et valmistuda rongkäiguks ja liigutasime ennast. Need kaks bussi olid pöörased. Ühe bussi katusel olid kõlarid kinnitatud, kust lasti muusikat mis pani hommiku kohe paremini käima. Tekitas mõnusa tunde. Valgest bussist saime õhupalle. :-)
Päev Pärnus hakkas nii hästi, sest kohe kui platsile jõudsin, nägin tuttavaid ja mul oli nii hea meel näha Janat ja Anetet, kes tegid soojendust meiega ja lõpuks Kadrit, Erkkit ja loomulikult Marilit, kes kinkis mulle ühe armsa musi. Oh sind küll. Või noh, kinkisime üksteisele! :-D Maailma lahedamad sõbrad, kellega tutvusin tänu Eesti Õpilasesinduste Liiduga.
Rongkäigu lõpupoole siis selline üllatus. Ma küll vaatasin alguses, et mida? Vesi? Ei või olla? Ei-ei, kunstlumi ju? Lähemale jõudsin, siis nägin, et see on see tulekustutamis vaht või midagi sellist (äkki lõpuks ei olnud ka?). Heaaa rumaaal. Kahju oli nendest, kes selle vahuga kokku said, päris ebamugav võis olla pärast.
Tegin mõned videod ka. Mind ennast häirib, et käsi vahel väriseb aga nende videotega saan natukenegi anda seda powerit edasi, mis Lahe koolipäev pakub.
Meie päeva juhatasid sisse Ago Anderson ja Sepo Seeman. Eriline oli Laheda koolipäeva algus küll - kõik istusid maas, külg-külje kõrval ja kuulasid. Lõpus "sadas taevast" värvilisi patju alla.
Raul Rebane ja Gerd Kanter andsid edasi mõtet "kõik on võimalik!" Tuleb pingutustesse panustada, tuleb uskuda ja tahta. Peab oskama midagi soovida. Gerd rääkis palju sellest, et kukkumised ehk läbipõrumised on need kõige tähtsamad saavutuste juures. Me õpime läbi enda vigade, saame ainult tugevamateks. Pole edu kaotuseta. Rõhutas seda, kuidas tema jaoks on alati haridus tähtis olnud. Ka spordi kõrvalt. "Terve elu siiski spordiga tegelda ei saa," nentis ta.
Olümpiavõitja ei vibutanud näpuga ja ei öelnud, et ärge spikerdage koolist ning ärge võtke vabalt. Ta andis südametunnistuse mõtet edasi omal moel. Vahva ja tark.
Gerd on hästi enesekindel ja ta paneb endasse uskuma. Mitte sellepärast, et ta on olümpiavõitja. Pigem karismaatilisuse pärast.
Gerd ja Raul tõid treeningute toel näiteid, aga tegelikult ütlesid ka seda, et kõik see nädatu ei kehti ainult spordi kohta
Siiri ja Timo tegid üllatuse - tulid lugu tegema
Need ankeedid siis :-)
Kummaline tossav jook
Mesimumm tahtis pilti :-D
Teise "satsi" juhatas sisse Mart Noorma. Teada-tuntud CUBESAT sateliidi pärast. Mart meeldis mulle sellepärast, et ta tõi esile selle, et elukutset valides tuleb mõelda sellele erialale, kus oled valmis endast andma maksimaalse tulemusega. Mis mõtet on käega löömisel?
Ta on tõepoolest näide sellest, et "kõik on võimalik." "2-3 aastat tagasi tõestasime, et CUBESAT pole järjekordne nali," naeris Noorma saavutuse üle praegu.
Mart ütles välja midagi, mille peale me kindlasti kõik mõtelnud oleme, aga väga teadvustanud ei ole. "Bioloogilise elu ülesanded on - järelkasv, elu mõte, surm," tõestas enesekindlusega ta. Eriti rõhutas teist ülesannet. Nimelt elu mõte on see, mis on meie peas.
Minu absoluutne lemmik mõte tema poolt:"Meil on palju valikuid. Mida rohkem me inimesi enda ümber õnnelikuks teeme, seda rohkem õnn peegeldub meile endile ka tagasi. Meie õnn saab kasvada ainult siis, kui meie ümber on õnnelikud inimesed!"
Pööran tähelepanu sellele šikile soengule
Laura Põldvere. Ta on minu jaoks olnud juba pikka aega sümpaatne inimene. Just tänu tema isiksuse, erilisuse poolest. Hindan ka tema panustamist UNICEFi.
Ma ei pidanud pettuma. Hoopis vastupidi. Ülistan teda enda mõtetes nüüd veel rohkemgi. Tema olekut laval ei saa võrrelda teiste Eesti artistidega, mulle meeldib tema jazzi ja popi suunaga muusikastiil. Eriti ka see, et ta on välismaal palju õppinud ja lõpuks tagasi tulnud. :-)
Märt Treier (omas heas "mahlas" jälle laval - teda on alati hea näha... selline... äratundmisrõõm, või alati tuleb meelde esimene noortekonverents. Õige päevajuht jätab mõnusa jälje üritusele) küsis Laura käest, et miks ta laval niimodi imelikult liigub (noh, jazzilikud liigutused, selline tunne, et täiesti omas maailmaruumis jne) ja Laura ütles sellepeale: "Märt, sa paned ikka kummalisi asju tähele!" Märt ütles aga siis: "Ma olengi selline, kes peab lihtsalt mõtetudid asju tähele panema!"
Laura on ka üks nendest talentidest, kellele väiksest-peast ära öeldi. Tal olevat "kummaline hääl" ja muusikaõpetajad ei osanud temaga midagi peale hakata. Tõsiselt laulmisega hakkas tegelema 14-15 aastaselt.
Eestisse tagasi oma rännakutelt tuli just seetõttu, et pere on talle niivõrd kallis. Ma hindan uskumatult palju neid inimesi, kes väärtustavad perekonda ja inimesi enda ümber. Jälle üks pluss tema juures.
Allpool on üks pööraselt põnev video. Video sellest, kuidas noored on nõus olema pöörased, lõbusad, lahedad, et ühe esineja päeva meeldejäävaks ja eriliseks teha. See oli nii vinge, kuidas kõik lavale järjest tormasid, teda kallistasid, patju kinkisid jne.
Laura Põldvere ja tema sugulane räägivad omavahelistest suhetest.
Lõpuks siis Hea Eeskuju 2011 väljakuulutamine. Nii uhke oli enda pilti näha ja tunda teiste poolt, kuidas kaasa elati, kui nähti minu pilti seal. Täiega armas tunne oli mul. Tõsiselt hea meel.
Hea Eeskuju selleaastane tunnustamine on olnud siiani minu lemmik. Rosanna Lints tuli koos rahvatantsijatega, võttis võitjalt Erkilt käest kinni ja viis lauldes lavale. Laulis Eesti mulda ja Eesti südant. Nägin Tõnu koori laulmas ka, nad on ikka suurepärane ja võimas koor. Uhke oli kohe, et Tõnu ka seal laulab.
Veel mulle meeldis konverentsi juures see, et saime kogeda erinevaid olukordi ja asju korraks. Ma ei oska seda hästi küll seletada, aga mõte on siiski selline, et näiteks Rosanna tuli ja laulis korra ning lahkus kohe. Saime igal poolt midagi "näksata". Näiteks need padjad, samuti koor laulis korra oma massiga ning nad lahkusid kohe. Mitte, et ei oleks tahtnud enam kuulata. Asi ongi selles - oleks tahtnud väga veel midagi nende esituses näha, aga nüüd nad jätsid meie sisse sellise tunde, et me tuleks konverentsile ikka tagasi uusi tundeid jahtima!
Hea kavalpea nägu ;-)
Aleksei Turovski rääkis inimeste karismast. "Kui ma tahaksin ennast sügada, siis teeksin seda karismaatiliselt," tõi Turovski kohe näitena.
Veel küsis meilt, et kui hüppad rongi ette, kas oled siis piisavalt pöörane? Küsimusele vastas meie eest: "Ei, sa oled siis loll!!"
Turovskist on mul lahedaid videod (panen need siia üles ka, kui youtubeis laetud saavad!"
Pöörane Peeter tõi endaga kaasa maod. Ma ei tea, mina näiteks madusid ei karda. Näiteks see ülemine ja alumine pilt. See madu oli kõikidest nendest kõige kõige armsam. Ausalt ka. Ka kõige suurem. Tal oli selline nunnu nägu juba peas. Täpselt selline, et kohe tuleb ja teeb musi.
Ühtedeks päeva lõpetajateks olid Ago Anderson, kes peab oluliseks inimese isikupära ja Sepo Seeman, kes on enda arust tõsine inimene.
Sellised muljed noortekonverentsist! Kahju, et see on minu nö viimane aasta osalejana. Äkki tahaksin tulevikus kaasa lüüa vabatahtlikuna, vähemalt nii saaksin veel nautida neid lahedaid koolipäevi! :-)
Teate, ma olen päris tubli olnud ju igapäevase postitamisega. Olen, olen, olen, eks ju! ;-)
No comments:
Post a Comment