Saturday, November 12

Koolimood 2011


Mind kutsuti viimasel hetkel koolimoele, taheti, et müüksin seal ehteid. Tõesti, minu kogu on praegu äärmiselt väike, sest pole eriti tegelenud ehetega. Kui olen midagi teinud, siis kiirelt endale või olen uue asja kohe maha müünud. Niisiis põhiline rõhk läks töötoa peale ehk oli võimalus endale lihtsalt midagi meisterdada.

Nii paha oli minna ilma ette valmistamata. Polnud hinnasilte, tutvustavaid pilte, visiitkaarte, kotikesi pakkimise jaoks. Seetõttu ma müümist väga ei propageerinud. Mõni tuli küsima, kas on müügiks ja ostis ka midagi. Aga lahe kogemus oli see ikka ja mul on hea meel, et sain aidata ning et mind kutsuti. :-)

Alguses tundus, et rahvast üldse ei tulnud ja mõtlesin, et mis mõtet mul oli üldse tulla kui kedagi ehted ei huvita.. Hakkasin ise inimestega rohkem suhtlema ja nad tulid kohe ise juurde. Paljud uudistasid aga läksid ära, jälle oli asi selles, et mul polnud ju kirjas, et saab ise ehteid teha. Siis taipasingi, et jah, mina ju tean, peaks teistele ka seletama, mida ma siin teen. Hiljem oli rahvast laua ümber päris palju ja mul oli hea meel. Meeskond küll alguses pakkus välja variandi, et teeksin mingisuguse summa eest, lõpuks otustasin siiski tasuta teha.


Mida siis tehti? Mõned pildid.


Koolimoe showd vaatasin vahelduva eduga. Põhikooli astmes midagi erilist silma ei jäänud. Väiksematel olid ägedad kollektsioonid küll, aga lihvimata olid pisidetailid - kõndimine, juuste, riiete, näo näppimine esines nii mõneski etteastes, naerma hakkamine ja joosti lavalt minema kui vale muusika hakkas jne. + see, et enamus riideid olid lihtsalt kaunistatud.

Kõige rohkem meeldisid mulle põhikooli omadest Otepää noorteka tüdrukud ja Valga Gümnaasiumi 8. klassi tüdrukud. Otepää tüdrukutega oli nii naljakas lugu. Kui esimene tüdruk lavale tuli, sain Ketule öelda, et ohh, lõpuks ometi keegi, kes kõndida oskab, kellel on lahe riietus ja kes on enesekindel. No loomulikult! Minu imestuseks oli see minu armas sugulane Alice, kes on juba nii suureks kasvanud, et ma esialgu teda isegi ära ei tundnud. :-)

Suuremaid ma kahjuks ei näinud, aga väga meeldisid need ajalehtedest tehtud kleidid, mis sattusid kohe minu kaamera ohvriks!

Lõpuks pilt vennaga :-)

Kohutavalt-kohutavalt paha olla ikka veel...

Hoidke ennast selle tobeda gripi eest!
xoxo

5 comments:

  1. Minu arust oled sa väikeste suhtes oma postituses kuidagi liialt kriitiline. Olin ise ka seal üritusel pealtvaataja osas ja minu arust tulid nad hästi toime. See on ju normaalne, et tuleb pabin sisse ja hakatakse sõrmede vahel juukseid keerutama. "lõpuks ometi keegi, kes kõndida oskab, kellel on lahe riietus ja kes on enesekindel." sellest jääb mul samauti mitte just kõige parem mulje. Tundub nagu, et kui sina oleksid seal osalenud, oleks kõik olnud täiuslik. Poleks sa närveerinud ega midagi, su kõnnak oleks olnud täiuslik jne. Ilmselt pole sa harjunud negatiivseid kommentaare saama, aga mina leidsin sellest sissekandest küll palju enesekesksust, iroonita, üleolemist jne.


    Maarja

    ReplyDelete
  2. Sa oled ikka nii tubli ja teed nii vahvaid asju :) tore, et saan blogi kaudu Su tegemistel silma peal hoida :)

    Kertu

    ReplyDelete
  3. Tere, Maarja!
    Väga tore, et said oma arvamust avaldada. Kahju, kui Sa ennast puudutatuna tunned, sest siin blogis kirjutan ma täpselt seda, mida mina arvan ja tunnen, mõtlemata sellele, kas Maarjale see meeldib või mitte.
    Palun ära tunneta endale liiga palju asju ette, sest see ei tule Sulle kasuks. Ära proovi igast mõttest võtta midagi negatiivset. Kui mul pole midagi konkreetselt öeldud, siis ära võta midagi ka õhust. Sa ei tea mind ja Sa ei tea ka seda, mida ma nende lausetega mõtle(sin)n.
    Mul on hea meel, et Sa oma arvamuse ütlesid, kuid pean kahjuks ütlema, et Sa said täiesti valesti aru.

    ReplyDelete
  4. Oh, Sa oled ikka väga tubli ehete valmistaja:)

    ReplyDelete