Kirjutasin loo noortekeskuste suveplaanidest valmis. Oli palju helistamist ja meilide kirjutamist, sest enamus noortekaid puhkavad hetkel ja neid oli raske kätte saada. Printisin ja tõstsin tekste üle viie korra ümber, et ühest küljest oleks mingisugune seos ja teisest küljest poleks reklaam.
Täna kirjutasin esimest korda repliiki ehk lühikest arvamusavaldust. Mõtlesime Sirliga teemat ja valisime välja, et kirjutan abiturientide tunnetest. Nii raske oli alla 1000tm kirjutada. Alguses tahtsin kirjutada ühest situatsioonist, mis jäi mulle kõrva paar nädalat tagasi. Olin parasjagu poes ja ema kõnnib koos väikese pojaga ringi. "Emme-emme, ma ei jõua enam siin olla (naistepood), kas võin ringi vaadata," päris poiss vinguvalt. Ema ähvardas selle peale: "Ei, ära mine minu silme eest ära. Sa ju tead, mis selle väikse tüdrukuga juhtus."Mul venisid kõrvad taevani ja silmad läksid punni. Loomulikult rääkis ema Varvarast, kes leiti surnuna.
Muidugi ütles poiss selle peale:"Aaa, õigus jah, ma ei lähe siis". Ühest küljest no tore - poiss kuulas sõna ja enam ei vingunud, oli kõrval, milline kergendus lapsevanemale... aga kas üks lapsevanem peab ikka last niimodi ähvardama. Et kui minust eemale lähed, siis varastatakse sind ära ja...juhtub midagi koledat. Mulle tundus see igastahes väga imelik.
Pärast lõunat tuli toimetusse Marina ja tegin temaga intervjuud. Ta käis ühel huvitaval festivalil ning tahtis muljeid jagada. Homme on mul (kui hästi läheb) kaks pikemat intervjuud. ;-) Reedel lähen Eleriga vanasid autosid Pühajärvele vaatama, hehe.
Jep, patrioot, nagu Eleri ütles. Sini-must-valge, aga ainult tagurpidi... ja pärast tööd sain jälle Liisiga kokku, läksime soolaseid pankooke sööma. Nüüd on ikka üsna kindel, et mulle soolased pannkoogid ei istu. :-)
haha, ma tean seda "lillelist" sõrmust :D minu oma on tänaseks samasugune
ReplyDeleteJaa - täitsa lõpp :)
Delete