Suvereporter. Day 7

Seitse päeva nüüdseks tööl käinud ja ma olen väga rahul. Taipan ikka iga päevaga, et see ikka nii sobib mulle. Taipan sellepärast, et mul on lihtsalt tohutu rahulolu, sest teen seda, mis mulle meeldib. Kogu aeg arenen, tutvun uute inimestega ja selle kõige juures tunnen, et olen taaskord ühe katsumuse läbinud ning tunnen, et muutun julgemaks. Valgamaalasesse tööle minek oli väga õige otsus. 

Ise ma ennast tulevikus ajalehetoimetuses töötamas ei näe, mulle küll meeldivad nö kõvad uudised, ent minus on ka selline girly ja fashionilik pool ka tegelikult kõvasti sees. Sellepärast näen ennast tulevikus rohkem kusagil naisteajakirjas töötamas või hoopis midagi uut loomas. Hetkel harin ennast, korjan kogemusi ja tahan ajakirjandusalast haridust, et olla tõsiseltvõetavam ja selleks, et tunneksin ennast ise meediamaailmas paremini. Pidevalt käib ju läbi see jutt, et mõni ajakirjanik on ikka nii rumal. Mina ei taha olla see, kellest nii räägitaks. Tahaksin saada üheks tõsiseltvõetavaks ja haritud naisajakirjanikuks.

Tahan täie tõsidusega ajakirjandust õppima minna ja usun endasse iga päevaga aina rohkem. Muidugi loodan ka. Kõige selle juures on mulle tohutult toeks olnud vanemad (üldse minu kaks perekonda) ning Tõnu, kes alati mulle ütlevad, et ma ei muretseks ja küll ma kooli sisse saan. Loomulikult ka mu kallid sõbrannad, kes mind alati aitavad ja kaasa elavad. Tõnu on üldse üks maailma parim poiss, kes suudab enda tüdrukule nii hästi kaasa elada... ja mitte ainult mulle, vaid kõigile. Ta on kõigi jaoks alati olemas. Nende jõud aitab purustada negatiivsete inimeste mõjutused ja mõtlemised, et mis siis, kui... kui ei saagi sisse. Või, et ära looda. Ma arvan, et need, kes mulle seda kaudselt või otseselt on öelnud, on enda täitumata unistuste eest peksa saanud ja tunnevad, et teistega peab samuti nii minema. Vot ei lähe... ja kui sel aastal ei saa sisse, siis järgmisel aastal kindlasti.

Täna rääkisid Sirli ja Jaan koosolekul pikemalt seminarist, mis puudutas andmekaitset ning nad andsid edasi paremaid seiku ja olulisi teemapunkte. Enne kojusõitu hüppasin läbi Pajust, sest Jorma ja Rain väntasid noortega filmi ning tahan sellest neljapäevases lehes kirjutada. Hästi vahvad olid nad kõik, lisaks olid seal mitmed tuttavad, kellega oli hea natukene juttu ajada ja intervjuu küsimusi küsida. :-)